Pisipakkide logistika innovatsiooni vallas on eestlased esirinnas. Kilpkonna-sarnased Starshipi pakirobotid on mõõtnud mitu aastat noorte saatjate tähelepaneliku silma all Mustamäe tänavaid. Tänaseks on nad viimase etapi testimisel paljudes suurlinnades üle maailma. Mullu suvel ilmusid meie kaubanduskeskuste juurde Cleveroni pakiliftid. Täna kasutavad neid juba USAs Walmart ja Hispaanias Inditex, mida laiem üldsus tunneb Zara ja Massimo Dutti kaubamärkide omanikuna.

Kui soovid artikli lugemise asemel seda taustaks kuulata, klõpsa SoundCloud lingile.

Kust need edulood pihta hakkasid?

Iseseisvuse algusaastail oli pisikeste postipakkide saatmiseks ju teatavasti ainult kaks valikut – kas aeglane või kiire. Aeglaseks oli riigile kuuluv postifirma. Kiireks mõni heasüdamlik ja ettevõtlik bussijuht, kes sinu paki pisikese tasu eest sihtpunkti kohale viis. Arvestades meie hajali asustatud rahvastikuga ei saanud kumbki olla jätkusuutlik. Esimene süsteemne pisipakiveo teenus oligi bussijuhtide tsunftil tuginev 1992. aastal sündinud Cargobus, mis sai pikalt tegutseda magusal turul üsna üksinda. Nendega konkureerisid küll mõned logistikafirmad, aga peaasjalikult keskendusid nood äriklientidele ja mõnevõrra suurematele saadetistele.

Esimene Eesti Posti süsteemsem konkurent jaeturul, kes hakkas tegelema väikesaadetiste logistikaga, alustas alles 2009. aastal. Arengufond tegi tollal riskikapitali investeeringu Viljandi firmasse Smartpost, kes otsustas katsetama hakata oma pakiautomaatidega. Kummalisel kombel võtsid eestlased pakiautomaadid erakordse kiirusega avasüli vastu. Võrreldes paljude teiste riikidega, kus tavapärane postiteenus või kullerteenused on jätkuvalt tublisti tähtsamal kohal, armastame meie minna lähimas kaubanduskeskuses paiknevate metallustega kappide juurde, kust paari klikiga pakid teele panna või neid vastu võtta.

Itella, DPD ja Omniva on viimase viie aasta jooksul läbi viinud pakiautomaatide võrgustiku arendamisel niivõrd tugeva arengu, et tänaseks pole ühtegi kaubanduspinda, kus vähemalt ühte neist poleks esindatud.

Me oleme selle võrgustiku välja arendamisel esirinnas. Niisiis pole imestada, et eestlasi kutsutakse lähiriikide logistikaringkondades pakiautomaatide rahvaks. Paistab, et meie jaoks on automaatide juures tähtis elektroonika. Ei pea ühegi inimesega suhtlema – saab lihtsalt ja odavalt hakkama.

Iseenesest pole tegu Eesti leiutisega. Esimese tänapäevase välimusega pakiautomaadi äri pani püsti Austria firma KEBA. Ühistöös Saksa postifirma Deutsche Post DHL-ga lõi nad Packstation kontseptsiooni 2000. aastate alguses. Nende välja arendatud Packstation sai 2004. aastal maailma postiühenduse auhinna kui kõige innovaatilisem rahvusvahelist postiteenust ümber kujundav toode ning nende süsteemidel tugineb paljude postipakkide teenusepakkujate masinapark veel tänagi.

Samm edasi

Täna mõeldakse nii mõneski pakiautomaadifirmas, kuidas astuda veel sammuke klientidele lähemale ja hakata ümber mõtlema inimeste postkaste. Need kipuvad olema varsti juba sajand üsna ühesugused – mahutavad kirju, ajalehti ja rämpspostiks saadetavat reklaami. Samal ajal on kõigi kolme tähtsus meie elus järjest vähenemas. Füüsilise kirja saatmisele andis esimese löögi faks. Teise löögi e-post. Otsustava löögi nutitelefon koos sotsiaalmeediaga. Samamoodi on digitaliseerumine välja söömas muud makulatuuri – paberkandjatel ajalehti, ajakirju ja reklaambuklette.

Vaadates logistika valdkonna laiemaid trende, võib hinnata, et muudatusi on tulemas. Kui kirjade ja dokumentide saatmine on muutunud teisejärguliseks, siis pisikeste pakkide vedamist läheb seoses kaubavahetuse kiirenemise ja klientide nõudlikkuse kasvuga üha rohkem tarvis. Inimesed ootavad üha enam seda, et nad ei peaks ise kuhugile kauba järele minema, vaid et see neile endile võimalikult lähedale toimetataks.

Niisiis tekibki õigustatud küsimus, et ehk tuleks ka eramajade juures asetsevad postkastiread asendada pakiautomaatide sarnaste elektrooniliste kappidega. Mina igal juhul panustaks küll sellele ärile, kes oleks valmis lähema paari aasta jooksul minu postkasti millegi nutikama vastu välja vahetama.

Samas on paki liikumine ühest postkastist teise oma põhimõttelt üsna samasugune nagu sajand tagasi. Meil on tarvis kedagi, kes omaenda kätega tõstaks pakid sõiduvahendisse, viiks sealt logistikakeskusesse sorteerimisse ning järgmine kuller koos oma sõidukiga selle paki sealt omakorda sihtpunkti postkasti.

Kõikide eelduste kohaselt on postiljonid ja kullerid jäämas unustuste hõlma. Neid hakkab esimesena asendama mingisugune pakirobot.

Tulevikutrendide tabamisel pole mõtet seejuures kinni jääda maa peale. Internetikaubamaja Amazon on juba mõnda aega väiksemate pakkide vedamisel katsetanud lennuvahendeid. Droonid on läbinud nii põhjaliku arengu, et suudavad lühikese maavahemiku ületada nobedamalt ja soodsamalt kui maanteetransport.

Kui USAs on lennuameti ohutuse nõuded mõnevõrra rangemad ja droonid hakkavad seal väiksema asustusega maakohtadesse sõitma alles sel suvel, siis Suurbritannias avas Amazon oma Prime Air teenuse tervelt 2016. aastal. Alla 2 kilogrammi kaaluvad pakid jõuavad laost 30 minuti kaugusel paiknevate klientideni kenasti kohale.

Amazoni plaanid on veelgi põnevamad. Nad patenteerisid üsna hiljuti hiiglasliku dirižaabli, mille alla on paigutatud lendav ladu. Õhulaev tõstetakse linnades suuremate ürituste – spordivõistluste või festivalide puhul kõrgele taeva alla ja see täidetakse kauba ja terve hulga droonidega. Amazoni idee on lihtne. Kui droon rasket kaupa ülespoole tassib, siis raiskab ta palju energiat ja teda tuleb hiljem pikka aega laadida. Kui aga droon kõigepealt koos kaubaga õhulaevast vaba langemise kiirusel alla kukub, et kaup kliendini toimetada, siis hiljem tühjalt üles liikuvat drooni tuleb palju vähem laadida.

Naljaga pooleks avaneb selle projekti teostamisel täiendav ärivõimalus kõikidele kindlustusfirmadele, mis hakkavad pakkuma riskikindlustust taevast kukkuvate droonide vigastuste tarvis. Igal juhul elame me pisipakkide logistika vallas täna väga huvitaval ajajärgul, kus iga päev on tulemas innovaatilisi ja huvitavaid ideid ja lahendusi.

Nädala pärast võtame ette järgmise põneva valdkonna.

Käesolev artikkel on osa EBSi innovatsiooni õppejõud Marko Rillo innovatsiooniteemalisest artiklisarjast.