Saabus külm ja kuna lund ei ole maas, siis tekkis tugev jää järvedele kiiresti. Käisin siis laupäeval Olustvere koolis ühes vahvas piimaloengus ja mõtlesin, et tagasiteel hüppan Viljandi kalastuspoest läbi ja soetan usse ja lähen laupäeva hommikul kalale. Aga peale loengut ei viitsinud Viljandisse sisse sõita, sõitsin ringiga ümber linna, et mõnusalt kiiremini koju jõuda.
Järgmisel hommikul mõtlesin, et lähen ikka kalale, kuigi usse mul pole. Nimelt talikalastus jääaugust väikejärvest käib kas sääsevastse või kärbsetõuguga kasutades kirptirku või marmõssi. See käib siis nii, et lased oma söödastatud värgi põhja peale ja väristad ning siis nooguti pealt vaatad, et millal võtt käib. Teine variant on jääaugust püüda rauaga, et sikuska lihtsalt lasta põhja peale ja kui selles kohas on aktiivset kala, siis tuleb, kui ei tule, sammud edasi, ei ole mingit kaua meelitamist. Sikuska on siis klassikaliselt selline läikiv metallitükk, mille otsas on kett ning keti otsas on värvikolmik.
Lendasin siis Karula Pikkjärvele peale ja mida ma näen parkimiskohas – Läti numbrimärkidega autosid terve rodu. Kui odav alkohol ja odav vetsupaber meelitavad eestlasi üle piiri, siis meie järved meelitavad lätlasi massiliselt meie poole. Oodake vaid, kui Peipsile võib minna, siis tulevad lõuna poolt suurte bussidega. Igatahes marssisin siis mina laupäeval Karula Pikkjärve jääle ja üks punt lätlasi istus hulgakesi koos ühes otsas, mõtlesin, et nähtavasti mõni kalastusklubi, tegelevad sissesöötmisega vms. Võtsin sammud järve keskele kitsama koha juurde, sest tean, et seal võiks kala liikuda.
Ja ärve keskel ühes kaldas loksutas oma usse veel üks vanem lätlane, panin talle mõttes hüüdnimeks Mignileks. Läksin teise kaldasse, puurisin augu, lasin oma päevi näinud siku põhi ja põmm kala. Väike ahven, viskan kala tagasi. Lasen siku uuesti põhja, põmm kala, viskan ka teise ahvena tagasi.
Mignileks muudkui vahib mind, ei teagi, kas rohkem imestab selle peale, et ma kala kätte saan või selle peale, et ma neid tagasi jääauku loobin. Mignileks hakkab auke järjest mulle lähemale puurima. Aga ma liigun eest ära. Saan ühest august ca 3-4 kala ning siis liigun kakskümmend meetrit eemale ja kõik kordub. Vast hommiku peale saan kokku ca 20 ahvenat, millest kaasa võtan ainult kolm. Mignileks ei saa mitte midagi. Muudkui puurib ja raputab erinevates aukudes oma varustust. Igatahes tuleb siis Mignileksile telefonikõne, räuskab midagi läti keeles, korjab siis oma kobinad kokku ja hakkab teise järve otsa marssima. Ju sõber ootab. Igatahes teen ma teen ka fotojäädvustuse, Mignileks paremal.
Oma koduse väikejärvega juba kord on nii, et ma saan alati kala, aga need kalad on üldjuhul väikesed ahvenad. Ma tegelikult ootan haugi pauku vastu sikuskat, see on vägev, kui saad metalliga haugi kätte jääaugust. Üldjuhul suured haugid ei tule, aga noh ega see ongi adrenaliini püüdmine eelkõige. Mu pärast olgu kasvõi alamõõduline haug, pauk on pauk, kala tagasi loopimine pole minu jaoks probleem.
Muidu praegu ilusti hoiab külma ning nädala pärast esmaspäeval olen ma suure tõenäosusega Peipsil kalal. Püüan oma priskeid ahvenaid, mida ma ei loobi tagasi ning mille mõnus värske praekala maitse mul praegu suhu tuleb. Värske Eesti ahven, oo jaaa!
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
