Me kipume tihti segi ajama reaalse ja sümboolse vahekorra. Mitmedki tavalised sündmused, esemed, riitused on aja jooksul omandanud sümboolse tähenduse, mitmed selle ka minetanud. Mõned sümbolid on ajas kestvamad, mõned ajutisemad. Aastavahetuse hümnidraama pakkus taas ühe võimaluse vaadelda ja mõelda, mis on kellelegi oluline, ning veelgi enam – miks?

Sümboolse ja reaalse erinevus

Reaalsus on meie tajude poolt ajule antud lähtematerjal, millele saame anda ühese vaste. Näiteks, et veri on punane. Või et rukkilill on sinine. Deklaratiivne ehk kirjeldav osa meie psüühikast tegelebki reaalsuse tajumise ja paratamatult ka tõlgendamisega. Mõelgem vaid korraks, kui kogu meie maailm koosnekski vaid reaalsuse tajumisest ja üksühesest tõlkimisest, otsekui digitaalsest bittide jadast 0-1? Kui sellele ei oleks võimalik lisada erinevaid tähendusi, laiendada, olukorrast lähtuvalt painutada ja tähendusväljadel mängida? Tulevikudüstoopia, robotimaailm?

Väidan, et tänase inimese, minu ja sinu, maailm on pigem sümboolsest kantud, olles ühtaegu nii kontaktis reaalsega kui samas ka mõjutatud mitmete, võimalik, et isegi tuhandete tähenduste poolt.

Mäletan oma kaugest koolipõlvest, et töörahva lipp ei olnud lihtsalt mitte punane, vaid see tähistas ikka valatud verd, kannatust ja piina. Õnneks on Eesti lipu trikolooril meile omasemad ja neutraalsemad tähendused, kuigi ka selle lipu eest on valatud verd, higi ja pisaraid. Omaette sümboliks on saanud seegi lause, ja piisavalt eemaldunud meie kehamahlade reaalsest tähendusest. Täienduseks, et ei olnud president Meri sugugi esimene, kes vaevanägemist sedaviisi vulgaarpoeetiliselt kirjeldas. Meie sisemaailmas, vaimuilmas, on hoopis olulisem tähendus sümboolsel kui reaalsel.

Lisaks on tähendused alati isikupärased, kallutatud, vastuolulisedki. Heaks näiteks on riigihümni mittemängimine aastavahetuse Vabaduse väljaku rahvapeol. Reaalselt võiksime nentida, et tegemist ei olnud riikliku üritusega, meie rahvusliku tähtpäevaga, ainsaks ametlikuks lõiguks kogu peo juures oli presidendi traditsiooniline uusaastakõne, mis seekord lavalt lausuti. Lisaks oli platsi õhustik ja akustika korraldajate väidetult hümni jaoks ebasobiv.

Kas presidendi ilmumine ja sõnavõtt peab alati olema raamistatud hümnist – ma ei tea, võimalik.

Kas paljud nurisejad olid ise aastavahetuseööl Vabaduse väljaku kontserdil – ma ei tea, kahtlen. Kas ERR-i (saate)juhtide poole kriitikanooli pillutama sundis tõesti aastavahetuse programmi tähthetke nurjamise õnnestunud katse?

Tähendused hakkavad erinema ja sõnavõtule sundima iga inimese jaoks nimelt sümboolsel tasandil. Eks hümni poolt ja vastu ole viimase paari nädala jooksul väideldud mahedamalt ja räigemalt, on olnud põhjust üksteise suunas äärmuste ütlemiseks. Pigem ikka võimalust…

Võib-olla peaksime igaüks omaette mõtlema, kuipalju on meie 100-aastane kodumaa ise sümbol, mida südames kanda ja kalliks pidada. Kui palju on see aga väline ja vajadusel alati populaarselt välja käidav tarbeline butafooria, mida sobib kolmevärviliselt jäädvustada nii nokatsile kui ka T-särgile? Muuseas, Eesti Vabariigi taastamisel oli küllaga nördinud kodanikke, kes valjult taunisid rahvussümboolika ilmumist igat sorti nännile märkidest särkideni, pidades seda otsesõnu lörtsimiseks. O tempora, o mores ehk inimesed ja ajad koos nendega muutuvad. Sümbol, mida üle ekspluateeritakse, luitub ja minetab oma ühendava väärtuse.

Psüühika on ennekõike sümboolsete seoste maailm

Mida rohkem, erinevaid, tolereeritavaid  tähendusi mingi sündmus, kogemus või mälestus inimeses omab, seda avaram on ruum, milles maailma refereerida. Selle nn psüühilise ruumi kasvamine tähistab arengus lapse sisenemist ühiskonda, selle liikmeks saamist ning inimsuhete loomise ja hoidmise võimet. Kõik ei ole üksühene, see on kasvamise käigus selguv ebamugav, suurt segadust põhjustav kaasnähe. Ambivalentsusega toimetulek on tänapäevases maailmas paratamatu; punalippu värvis ka mõisnike, haritlaste ja keisririigi kaitseks vande andnud soldatite veri. Hakates veel mõnesid punasega seonduvaid tähendusi vaatlema, märkan, et jah, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud! Ma ju räägin praegu ka jõuludest – punase värvi pühast kõigi, noh, jõulu-usku inimeste jaoks. Sümboolne on siinkohal taas muutunud, kui arutlema hakata selle üle, kas laps võib jõuluvana põlvele istuda ning ega see talle ometi ahistav ole.

Santa, #youtoo?

Moodsat jõuluvana sümboliseeriv Äffy ütles aastalõpuintervjuus, et peaks vist hakkama enne vanematelt allkirja võtma, et viimased ei esitaks jõuluvanakostüümi sees peituvale reaalsele inimesele hiljem pedofiiliasüüdistust.

Sümboolne ja reaalne eksisteerivad alati koos. Aeg, kultuur, religioon, isiklikud kogemused annavad kõik oma osa reaalsuse tõlgendamisel. Mida enam on ühiskonnal erinevate tõlgenduste talumise võimet ja inimestel enda omadest erinevate arusaamiste aktsepteerimise oskust, seda parem meie kõigi vaimsele tervisele.

Sümboolne on muutuv ja arenev

Metatasandilt Eesti konteksti juurde tulles on aastavahetus sobilik hetk korraks peatuda ja üle mõelda, millised sümbolid on meile rahvusena olulised, millised on need konkreetselt minu jaoks, minu naabri, sõbra ja töökaaslase jaoks. Osalt need kattuvad, aga on ka erinevusi.

Alati tasub meeles pidada, et sümboolne on fluidne, muutuv, arenev ning subjektiivnegi. Inimene tajub ja väänab ehk moonutab meelte poolt ajule reaalsusena pakutut paratamatult. Seda tasuks meeles pidada kõigil, kes hümnidraama kontekstis taas eneselegi märkamatult osalesid järjekordsel “kõige õigema eestlase konkursil”, nõudes valjult ja vaistuvaidlematult omaenese sümbolitõlgenduse tunnistamist ainsa õigena – reaalsusena. Hümni peab mängitama, sadagu taevast või pussnuge.

Muuseas, keegi ei keela seda tegemast omas kodus või sõprade rüpes, ükskõik kus aastavahetusel viibiti, ka oma isiklikku lauluaparaati kasutades, selleks ei pea ootama eraldi märguannet telepurgi vahendusel. Sümbol on alati enamiku kokkulepe, kuid seda ennekõike n-ö kollektiivses alateadvuses, mitte reaalsuses.

Me ei suuda ilmselt kunagi üheselt sätestada, millal peab ja millal ei tohi hümni mängida, rahvuslippu heisata või soovida “Elagu Eesti!” See on sügavalt südametunnistuse asi.

Lõpetuseks – Eesti soost Kanada psühholoog Jaan Valsiner on uurinud piiri fenomeni. Piir kui üleminekuala ei ole tegelikult kunagi konkreetne joon või reaalne, füüsiline serv, ikka kokkuleppeline ja selles mõttes sümboolne. Nii öö kui ka päeva, maa kui ka mere, sobiliku ja sobimatu piir on vahetsoon, milles kehtivad ja ühtaegu ei kehti kummalegi poole piiri kuuluvad reeglid.

Võib-olla on piiril olemine ja rahulikuks jäämine see ürgne tarkus, mis laiendab nii mõistmist kui ka sümbolite tähendusvälja meie reaalsusest kantud elus. Elame ju piiririigis, millel kohe täitub sada aastat. Järelikult on võimalik, et ehk üheks meie sümboliks on saanud kestmine. Ega me ilma aastavahetusel hümni kuulmata seda siis ole unustanud!