Kui kiirus toob toidu lauale, siis aeglus annab sellele maitse ja värvi, leiab kirjanik Jan Kaus.
Mulle meeldiks mõelda, et mu suhe aeglusega on üsna ebaromantiline, kuigi kardetavasti peab see paika ainult osaliselt. Aegluse igapäevases praktiseerimises pole midagi kangelaslikku, seda saadab ja mõjutab erinevate suurte asjade (perekonna, töö, sõprade ja lähedaste) vahel navigeerimine, aga aegluseni jõudmist – tõsiasja, et aegluse tähendus mu elus on viimase kümne aasta jooksul pidevalt kasvanud – võib küll pidada väikeseks vastuhakuks oludele.