Viimased paar aastat on kohalike muusikute pillidest aina rohkem souli ja funk‘i voolama hakanud ning osa sedalaadi muusika skeenest on ka indie-soul bänd Rake, kes on aasta jooksul silma jäänud nii Tallinn Music Weekil kui ka Funk Embassy live‘idel. Kevadel lansseeriti ka esimene helikandja, EP “Séance”. Laulja Rahel Ollisaare ja ansambli asutaja Hyrr Innokent Vainola kirjutatud 8 lugu kulgevad mööda mahedat siidist rada, sealt vahetevahel korraks põnevatele kõrvalteedele põigates. Istusin Hyrri ja Raheliga maha ja rääkisime kõigest, alates loomishirmust ja noore bändi väikese venna sündroomist kuni D’Angelo ja 2 Quick Stardini välja.

Alustame siis legendaarse esimese küsimusega: kuidas Rake kokku sai?

H: Mul oli bänd nimega Ouu, kus oli tegevus pooleli jäänud, sest inimesed olid mööda ilma laiali ja ma nokitsesin kodustes tingimustes edasi. Mul oli üks poolik idee ja üks õhtu tuli Rahel, kes oli Ouus tausta laulnud, mulle külla, fööni tagasi tooma või miskit…

R: Nagu ikka, laenan talle oma fööni…

H: …või lokitange. Igal juhul ta tuli mulle külla ja ma rääkisin talle sellest ideest. Rahel haakus sellega ülikiirelt ja kohe hakkas sellele midagi peale tulema. See oli Ouust märkimisväärselt erinev asi, ja niimoodi Rake algas.

R: Me tutvusime Hyrriga Pärnus ühel peol; meil olid samad seltskonnad ja kohe oli mingi klikk, mille ma ära tundsin ja teadsin, et see liit ilmselt kestab pikalt. Selle Rake’i algusega oli nii, et ma vaevlesin kaua mingi loomishirmu ees. Olin väga pinges sellest ja kartsin, et ma ei hakkagi kunagi kirjutama.

H: Kartsid, et lood koletise. (Mõlemad naeravad)

R: Tõesti, ma arvasin, et see jääbki nii, et ma ei julge kunagi kirjutama hakata, aga kui Hyrr seda “What a Waste” loo demo lasi, siis toimus selline valgustushetk, et ma ei pidanud isegi midagi mõtlema, vaid ma teadsin täpselt, mis sõnad sinna käivad.

 Raske on seletada seda, aga see oli selline vabanemise tunne, ma valasin õnnepisaraid see õhtu, tundsin, et see on õige asi.

Kuidas te muusika loomiseni jõudsite?

R: See väike soodumus on lapsest saati olnud. Ema on ka rääkinud, et ma olen lapsest saati kogu aeg laulnud, vahepeal kuulsin pidevalt “palun jää vait”. Käisin WAFis ja Otsa koolis ka, nii et olen laulmist õppinud kogu elu. Bändides olen taustavokaalina olnud või teinud mingeid väiksemaid projekte, aga Rake on selline esimene oma projekt.

Ma olen kuulnud selliseid jutte ka, et laulad 2 Quick Stardis tausta?

R: See pole selline asi, et käin silt rinnas, et laulan 2 Quick Stardis, see on nagu töö. See on huvitav ja omamoodi nauditav, sest olenemata kohast ja ajast, alati on rahvas lava ees näpud püsti, neil on läbi aegade säilinud selline fenomen. See on minu jaoks natukene nagu mingisugune karakteri mängimine ka ja mulle meeldib panna ennast erinevatesse rollidesse.

H: Oscar Wilde on vist öelnud, et maskiga inimesed peegeldavad tegelikult end kõige paremini. Äkki, kui sa oled mingis rollis, siis sa oled tegelikult kõige rohkem sina ise.

R: Võib olla küll, sest läbi erinevate olukordade ja rollide sa õpidki end tundma, väga huvitav mõte, tänan selle eest (naeravad).

H: Ma ei oskagi kuskile seda alguspunkti panna. Ilmselgelt oli suur mõjutus see, et mu isa on muusik (helilooja ja muusik Allan Vainola), aga see sai mõjutajaks palju hiljem. Alguses oli vanaisa see, kes tahtis, et ma oleksin poistekooris, mida ma ei pane talle üldse pahaks. Mu ema nägi minu suurt huvi löökpillide vastu, läbi selle, et ma peksin erinevaid asju ja mind pandi muusikakooli, ning sealt edasi kuidagi hakkas kohe freelance‘imine pihta. Eks see praegusesse punkti jõudmine on käinud ka läbi sõprade ja tuttavate koos erinevaid bände tehes.

Teid on mitmel pool kirjeldatud kui indie– või popsoul bändi. Kuidas ise enda helipilti kirjeldaksite?

H: Kui ma esimese hooga hakkasin mõtlema, et kuidas seda liigitada, siis mõtlesin, et popmuusika, aga siis ma sain mööda päid-jalgu, et sina küll mingit popmuusikat ei tee. Aga mingid popmuusika ivad seal sees on ja selline soulful lähenemine.

R: Ma arvan, et see soulpopp või indie-soul on suht okei liigitus. Vaevalt, et keegi väga musa luues mõtleb, et ma nüüd loon sellesse žanri. Selles suhtes on väga raske seda ise liigitada, aga seda ongi põnev kuulda, et kas see, kuidas sa ise oma loomingut näed, kattub ka kuulaja nägemusega.

Meie eelmisest esinemisest ETKs on live‘i aftermovie, mis sotsmeediasse läks ja keegi LA-st kommenteeris: “Keeping it weird and funky.”

Siis mõtlesin ise korraks, et miks weird, minu arvates on see üks normaalsemaid asju, mida ma teinud olnud (naeravad), aga inimene väljast vaatab, et on weird ja tore, natuke weird võikski olla.

Kust teie saund tuleb? On see mõjutatud sellest, mida ise kuulate?

H: Jaa, ma isegi vist mäletan, kust minul see souli ja funk‘i vaimustus tekkis. Ma üritasin hullult aru saada, miks inimestele (ja mulle) meeldib see kõige tavalisem beat, see 1, 2, 3, 4. Ja selle avastamise läbi hakkas see värk meeldima ja ärgitas kiiresti emotsioone.

R: Seda hinge ongi lihtsalt nii palju, et see kõnetab. Need on need hästi toored emotsioonid, mis on mustale muusikale nii omased, mida ma üldiselt olen palju kuulanud. Ma olen vist natukene valesse nahavärvi sündinud üldse, kõik, mis souli juurde käib – tants, stiil ja laul – kõnetab hästi tugevalt.

Ma ei saa üldse aru, kuidas inimestele võib soul mitte meeldida.

Mis souli ise kuulate?

R: Ma olen palju kuulanud selliseid väga legendaarseid muusikuid nagu Aretha (Franklin) ja Jackson 5. Üks artist, keda ma vist üldse kõige rohkem elus kuulanud olen on neosouli artist Erykah Badu. Täna ma vaimustun küll juba teistest asjadest ka, aga kunagi oli selline periood, kus ma iga päev, hommikust õhtuni kuulasin Badud. See on nii ehe ja ma kuulasin teda uuesti ja uuesti ja mu pea nagu plahvatas. Ma otsin muusikat kuulates seda, et sinna sisse oleks midagi pandud, seal oleks mingi seeme. Vahel seda pole, on lihtsalt mingi ilus kest, nagu kunsttaim, aga Badul on see seeme olemas ja ta on kindlasti mind ja ka meie loomingut palju mõjutanud. Aga Hyrr, sinul on ka igast huvitavaid asju, oled minuga jaganud põnevat mussi, mingit Island Souli ja värki.

H: Ma kuulan ka souli, jah (naerab). D’ Angelo “Voodoo” on arvatavasti Top 3 albumitest läbi aegade minu jaoks…

Ma just üleeile ostsin selle!

H: Nice, see on, jah, albumina nii tihe ja see on selline asi, et ta on nagu päris, seal ei pruugi olla midagi filigraanset, kuigi ta on tehniliselt ka väga hea. See energia on kuidagi ehe.

Mis sa muidu tema “Black Messiah” albumist arvad, see mis tuli 15 aastat pärast “Voodood”?

H: Mulle meeldis see ka, aga see ei ületanud “Voodood” oma eheduse poolest. See oli kuidagi vanakoolikam produktsiooni ja heli poolest. “Voodoo” oli just omal ajal ülimodernne asi.

R: Aa, huvitav meil on nii vastakad arvamused, minu arust oli just “Black Messiah” modernsem, aga noh, vahet pole, hea oli ikkagi.

H: Eks neid mõjutusi tuleb mujalt ka, mina kuulan hästi palju indie muusikat, põlve otsast tehtud kraami inimeste poolt, kes oskavad hästi kehvasti laulda (naeravad), aga kes teevad huvitavaid meloodiad.

Mingi korrelatsioon seal on, et inimesed, kes pole tehniliselt ilmtingimata väga soravad, suudavad välja mõelda asju, mille peale teised ei tule.

R: Mul on tunne, et meil on Hyrriga kahe peale kokku on selline hea mussipagas. Meil on väga suur ühisosa muusikamaitses, aga on natukene ka midagi erinevat. Mina näiteks indie‘t nii palju ei kuula ja Hyrr ei kuula nii palju näiteks džässi, mis mulle väga meeldib, ja siis saabki kokku selline hea mõjutuste sulam.

Tundub, et kohalikul tasandil on toimumas funk‘i ja souli ja üldine selline diskensimussi taastulemine või vähemalt laiem levik. Kas kodumaistelt artistidelt tuleb ka inspiratsiooni?

R: Jaa, kindlasti. Viimane kord kui jooksulindil olin, oli ainuke asi, mida kuulata tahtsin, Lexsoul Dancemachine. Ikka väga hea muss. Sellest muusikast oli kohalikus mõttes puudus ka. Ma ei teagi, võib-olla ei julgetud seda teha. Kui sa hakkad mussi tegema täiesti täitmata skeenesse, mis funk meil siin oli, siis sa ei tea, kuidas eesti publik võib selle vastu võtta, aga läks hästi ja ma arvan, et seda hakatakse aina julgemalt tegema.

H: Kui ma hakkasin meenutama, kes läbi eesti popmuusika veel sellist funk‘i, souli ja diskot teinud on, ongi peamiselt nõukogude ajast ja mulle hullult meeldib see Eesti nõukaaja estraad-disko, see on päris lahe, aga vahepeal seda nagu, jah, ei tehtud siin väga. See, miks ta praegu nii võimsalt pildil on, võib olla ka see, et viimane tantsumuusika laine, mis kestab siiani, oli elektrooniline tantsumuusika ja see ilmselt väsitab mingi osa inimestest ära ja sellele on tarvis alternatiivi .

R: Jah, ja siis muidugi suunavad muusikaturgu ka suured artistid. Kui Bruno Mars tuli Uptown Funkiga, siis ma mõtlesin, et jess, nii äge, et on julgelt võetud selline vanakooli asi. Siis ma lootsin, et siit võiks nüüd hakata selline funk‘i ja souli võidukäik jälle, et kui Bruno Marsi taolin artist seda teeb siis see on nüüd suund. See võis olla ka selline julgustav lüke teistele muusikutele.

Kuidas Rake’is lood valmivad?

H: Siiani on see toiminud nii, et ma olen mingi põhi ideega lagedale tulnud, millest võiks midagi välja arendada ja ma lähen sellega Raheli juurde ning tema raiub selle müüri maha ja rajab seda teed edasi.

R: Jah, kuidagi nii on toiminud, jah. Hyrr ükskord helistas mulle ja ütles: “Ma laulan sulle ühe käigu, mul on bassigruuvi vaja siia.” Siis ma naersin ja mõtlesin, et ainult Hyrriga saab nii, aga jah, siis ta laulis mulle oma kitarrikäigu ette ja ma mõtlesin pisut, laulsin bassi rütmi ja oligi korras. Tihti on nii, et koos kuidagi toimetame ja toetame teineteist.

H: Meil on viimasel ajal olnud rohkem tegemist ka meie live-kollektiiviga ja selle kaudu on proovide keskkonnas jammides igasugu huvitavaid lugusid tekkinud. Siin tuleb see naljakas asi ka välja, et mis kelle jaoks loo idee on. Mäletan, et olime prooviruumis, Rahel mängis süntesaatoril kaks akordi ja ma läksin täiesti põlema sellest, kuigi Rahel ise oli nii, et tema arvates pole see nagu midagi. See sütitav idee võib olla väike asi.

Olete üsna värske kooslus, kuidas kohalikul maastikul noor bänd hakkama saab, mis on need väljakutsed, mis ette satuvad ?

H: See on see noorema venna-õe värk, et kõik peksavad ja kiusavad ja võtavad su rahakotti ära (naeravad), aga mingeid suuri muresid nagu pole. Eks see kõik on kättevõtmise asi.

Me oleme endale eesmärgiks võtnud, et muss eelkõige ja siis kõik muu.

R: Tegelikult väga hullu pole, eks need ole need standardkatsumused. Meil on nüüd õnneks Mait (manager), kes aitab eriti promo asjadega. Eks see areng toimub kogu aeg läbi kogemuste, ja suudame ikkagi inimesteni jõuda. Alguse värk on see, et kui sa annad kontserte ja lugusid ei teata, siis pead täiesti nullist ennast kuulajale tõestama. Selles suhtes oli meie viimane Motowni kontsert hästi mõnus ja andis jõudu juurde, et seal polnudki kõik ainult tuttavad näod ja parimad sõbrad ega ema-isa ja tundus, et võeti hästi vastu. See andis head energiat.

Ma ise nägin teid esimest korda Kelmis TMW-l…

H: See oli meie esimene live muide.

R: Kelmis, jah…

Tahtsin jõuda küsimuseni, et mis on siiani olnud kõige kõigem laiv, ma järeldan su näost Rahel, et see polnud see Kelmi oma?

R: Ei olnud, jah, kahjuks, see oli kõige esimene live tõesti selle koosseisuga ja esimest korda mängisime kõik kokku. See üksteisega inimestena ja mängijatena äraharjumine võtab aega ja selline habras oli olla veel.

H: Seal olid mingid tehnilised viperused, mis lõid jala alt ära natukene. Siuke suht kaos oli, või endal oli selline tunne, aga samas tagasiside oli okei.

Ma ka ei mäleta, et oleks silma hakanud kuidagi, et esimene keika.

H: Erutus oli suur ikka, aga pigem on lemmikud need viimased kontserdid.

R: See teine TMW kontsert Raadio 2e showcase‘il oli ka lahe. Krahli ülemisel korrusel, seal oli saund hea ja vabam tunne. Iga väike detail mängib rolli. Ja loomulikult see Motowni oma ETKs kuidagi sobis meile hästi. Kogu see Funk Embassy üritus ja need inimesed, kes neil käivad on kuidagi meie keskkond, mina tundsin end väga koduselt seal ja see jättis väga sooja tunde.

Kui võrrelda salvestusi ja kontserte, siis mis on siiani olnud Rake’iga seotud tegevustest kõige mõnusamad?

H: Kõik on mõnus, aga mis esimesena pähe hüppab, on salvestusprotsess, mida ma väga naudin. Selle jooksul lugude kujunemine on väga huvitav protsess. Kuidagi igakord on see millegipoolest uus, kuigi ei tohiks enam olla (naerab). Uue loo bändi koosseisus koos mängimine, seal peab alati pisut mugandama ja sealt tekib alati mingeid huvitavaid olukordi ja laulud digimuutuvad veidi.

Mulle väga meeldib see, kui laul ei jää samaks ja on pidevas muutumises.

R: See salvestuse pool annab ka ideaalse võimaluse ühiselt aega veeta ja sa oled seeläbi olukorras, et teed seda, mida sa tahad teha nende inimestega kellega sa tahad seda teha ning sellest valmib ka tulemus ja pärast seda on see tunne, et mul on ideaalne elu. See valmis loo kuulamine, see üllatushetk, et mis nendest kolmest käigust, mis ma mängisin, kokku on saanud, see on hästi tore. Live‘id ja salvestuspool on nagu kaks omaette maailma. Esimesel tuleb mängu live koosseis ja pidu ning teine on selline isiklikum ja individuaalsem teema, me oleme siiani seda kahekesi teinud. Nende kahe protsessi energiad on väga erinevad, aga head.

Teil on singel välja tulemas jaanuaris, mis lugu on?

H: Jube hea laul on.

R: Jah, rohkem polegi vaja miskit lisada…Tegelt, loo nimi on “Fall Free”, me esitasime seda viimasel kontserdil ka, aga temaga on veel natukene nikerdamist. Me oleme ta küll ära salvestanud, aga teeme ta vist natukene pikemaks…

H: …võib-olla.

R: Võib-olla mitte, plaan on meil väga konkreetselt paigas, nagu sa aru saad. Ühesõnaga, lugu on valmis ainult paar viimistlust on vaja teha enne kui jaanuari teises pooles kuulamiseks saame anda.

H: Veebruaris tuleb video ka.

R: Jah, ja siis kindlasti tuleb ka singli estilus kuskil… me mõtleme veel selle peale, Megazone’is võib-olla (naeravad).

Tehke, jah, seal! Ma pole kunagi käinud.

R: Enne laseme püssi koos, saab energia üles. Praegu on Megazone sõelal.

H: Meil on veel aega mõelda, aga see tundub kõige tugevam kandidaat.

R: Ma ei näe enam paremat varianti.

Kohtume siis Rake’iga uuel aastal (ilmselt Megazone’is). Seniks saab ennast Rake’i mussi ja muuga kursis hoida nende Facebookis ja Spotifys.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (64)