Viimasel ajal on mulle silma jäänud, et inimesed on kuidagi jube tõsised. Nagu mu sõbranna ütleb, et täiega on november peal. Ma ei arva, et peab kogu aeg naeratama või rõõmus näima, kui sisemus seda ei luba, aga elu keeruliselt võtmine viib elu keeruliseks elamiseni.
Elame õnnestumise ühiskonnas. Iga ebaõnnestumine võtab justkui inimväärtuselt mõned punnid maha. Kui üks kord ei läinud ootuspäraselt, siis on parem isegi mitte üritada. Mitmed uuringud on näidanud, et oskus ebaõnnestumistega hakkama saada on üks edukate inimeste tunnusmärke. Ebaõnnestumist võetakse karakteri kasvuna. Lamada oskame kõik, püsti tõusta ja midagi päriselt ära teha nõuab jõudu ja, mis peamine, julgust. Seda triviaalset näidet on korduvalt toodud ja vast kõik olete seda juba igast võimalikust kohast kuulnud, aga see on hea näide, mis tõestab, et me ei sünni kohe-peab-kõik-õnnestuma-uskumusega. Kui laps õpib käima, siis ta ei loobu esimesel korral. Kukkumine on osa protsessist, osa tema kasvust. Ja ta teab seda. Mingil hetkel oma elus ta aga õpib, et kukkumine on piinlik. Lapsevanemana pean endalt paratamatult küsima, mis hetk see on – ja kuidas seda vältida?
Siit ma neid tõsiseid nägusid nägema hakkasingi. Täiskasvanud, kelle pealt lapsed elama õpivad, ei talu ebaõnnestumisi. Irooniline on, et elu võetakse ülitõsiselt. Toidu ostmine on raske. Tööl käimine – veel hullem. Kodu koristamine – kohutav. Korteris (või oma majas) elamine – halb. Linnas elamine – mürgitamine. Maal elamine – igav. Kehaga rahul? Mitte kunagi. Trenni jaoks väsinud. Kaaslase jaoks pole aega.
Hakkasin joogatundidesse meelega tooma natuke raskemaid poose. Kunagi käisin ja pidasin monoloogi, kuidas teatud pooside jaoks on vaja piisavat füüsilist võimekust. Jah, täiusliku poosi jaoks on.
Aga proovimise jaoks on vaja julgust ja tahet.
Kui õpilastel koheselt kätelseisuga varesepoos ei õnnestunud, siis pärast esimest pusimist istuti potsti maha ja oldi enda peale pahased: “Ma ei saa!” Kuhu on kadunud elurõõm? Või rõõm millegi uue proovimisest, üritamisest? Mis siis, kui mõni asi ei maitse! Vähemalt sa proovisid ju. Mis siis, kui teed tobedat lapsikut nalja! Vähemalt on endal lõbus?
Me elame nagu mingis kummalises täiskasvanuvanglas, kus on piirid ja reeglid, kuidas istuda, astuda, öelda ja elada. Proovigu lapsed ainult rõõmust kilgata! Kohe käsime neil paar tooni maha võtta.
Elu nautimist on kuidagi nii vähe. Aga ma tean, et see on võimalik. Kui ma 1,5 aastat tagasi oma elukaaslasest lahku läksin, siis sain aru, et olen jõudnud sinna, kuhu olen alati arvanud, et inimesed võiksid jõuda. Hetke, kus tunned kogu seda tunnete kompotti (sh väga ebamugavaid tundeid) iga oma rakuga ning see on kuramuse vägev, sest elu voolab mühinal su naha all ja ümber.
Mingil hetkel inimesed lakkavad elamast, sest nad kardavad. Kardavad teha valesid valikuid, tunda ebamugavaid tundeid, sattuda piinlikesse olukordadesse, kaotada kedagi või midagi.
Nii me sinna enda sisse vangi jääme. Kõige kurvem on asja juures see, et kongiuks on tegelikult lahti.
Ja sügaval sisimas me teame seda ning see tõde on kõigist valusaim. Nii ongi jube ohtlik proovida uut, nautida elu ka siis, kui ta pealtnäha mugav või nauditav ei tundu. Sest siis peame vaatama silma tõele, et me ise teeme seda endale. Elame oma elu keeruliseks. Mitte ühiskond, valitsus, kaaslane ega naaber. Ise.
Häbi kardab valgust. Tunned piinlikkust, räägi sellest avalikult. Kardad ebaõnnestuda? Karda, aga tee ikka. Just selles ühes sammus on meie vägi kinni. Mind aitab alati ka vaade, et kui samas olukorras oleks mu laps või keegi armastatav, kas ma oleksin siis temaga sama karm kui iseendaga?
Äkki ei pea kõik siin elus olema nii raske, valus, lootusetu? Äkki me peaks rohkem tooma pimedasse “novembrisse” lapsikut rõõmu, proovima uusi asju (sest keegi niikuinii ei näe), kehitama rohkem õlgu ja ütlema mantrana “fuck this shit”?
Ära osta neid jõulukinke vingus näoga, naudi, et sa saad osta kinke ja see on tore. Mis sest, et pead küünarnukkide eest põiklema, naera selle üle. Naera rohkem eluga kaasa. Usu mind, elu on väga väga vaimukas.
Kaidi Laur
Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)
