Kirjutan neid ridu Soome, meie hea naabri, sugulase ja eeskuju omariikluse 100. juubeli ja sellele järgneval päeval. Nii liigutav oli tähtpäeva pidulikul vastuvõtul Soome saatkonnas kuulda ja tunda, kuidas Soome hümni laulmiselt lõpus see sujuvalt muutus Eesti hümni salmiks. On ju meil mõlema riigi hümnides sama meloodia ja ka sõnumi kammertoon. Nagu keegi tabavalt märkis seoses sellega, et maailma ajaloo mastaabis pole 100 aastat pikk aeg, kuid eelmise sajandi veriste aegade foonil ja üha ohtlikumal praegusel sajandil on see väikeriigi jaoks omaette saavutus.

Meilgi seisab varsti ees oma analoogne juubel, ainult selle vahega, et meil läks vahepeal pool sajandit okupatsiooni nahka erinevalt soomlastest, kes suutsid siiski seda vältida, vähemalt vormiliselt. Tugev omariikliku iseolemise vaim koos ehtsoomlasliku „sisu“-ga oli põhjanaabrite omariikluse säilimise pandiks. Aga ka demokraatlik valitsemistraditsioon ja riigimehelik kvaliteetsel analüüsil põhinev poliitiline juhtimine. On, mida aluseks võtta taas üha keerulisemaks muutuvatel aegadel, kus geopoliitika on taas valitsema tõusnud ja „realpolitik“ kipub prevaleerima printsiipide ja väärtuste üle.

Kuid kõik inimlikud võimed, soovid ja tegevused, kõik poliitilised keeristormid ja konfliktid lõpuks ikka kahvatuvad emakese looduse võimsuse eest. Selle mõistmiseks oli järjekordselt põhjust siis, kui sai viimasel hetkel enne Bali saare Agungi vulkaanipurskest tingitud lennujaama sulgemist sealt õhku tõustud…

Euroopa hetke väljakutsed

Eelkõige on nendeks kaks – Brexit ja Saksamaa. Seejärel euroliidu ja eurotsooni tulevikukorraldus, mille kohta Euroopa Komisjon äsja ilmutas ka oma uued ettepanekud, mis on suunatud euroala konsolideerimisele. Ja mureks on jätkuvalt ikka Venemaa.

• Venemaa

President Vladimir Putini teade, et ta siiski kandideerib märtsis 2018 veelkord 6 aastaks presidendiks ei üllatanud vast küll enam kedagi. Või kui, siis koha valikuga, kus see teatavaks teha. Teadupärast Gorki autotehase ehitasid Stalinile ameeriklased. Otsast lõpuni. Nüüd aga esitleti seda Putini teadandega seoses kui omamaise tööstuse legendaarset lipulaeva…Mida see uus, kahtluseta saavutatav presidendiaeg toob kaasa Euroopale, on eraldi jutt.

Üks paistab olevat kindel: traditsiooniline Venemaa enesetunnetuslik „ümberpiiratud kindluse“ fenomen vaid tugevneb.

Kuigi juba praegu on see nii tugev ja läänevastane meelestatus nii valdav, et sisuliselt ollakse vaenulikud kõige suhtes ka Euroopas, Ameerikast rääkimata. Raul Rebase andmeil äsja tehtud rahvusvaheline representatiivne uuring Vene juhtiva meedia viimase kolme aasta kõigist sõnumitest, mis on ilmunud 36 Euroopa riigi kohta (EL+6 Idaprtnerlusprogrammi riiki + Norra ja Šveits) andis tulemuseks, et ainult Valgevene ja Šveitsi suhtes olid väikeses ülekaalus positiivsed sõnumid. Ülejäänud Euroopa riikide suhtes oli negatiivsuse keskmine määr 82% (!!), ning mis veel üllatavam, eeldatavasti „hästikäituva“ Soome suhtes isegi üle keskmise elik 88% !! Seejuuress kõik need sõnumid taanduvad enam-vähem kuuele standardsele narratiivile. Aga see on ühe teise analüüsi teema, miks nii.

• Suurbritannia

Suurbritannia tüürib üha suuremasse poliitilisse ja majanduslikku segadusse oma Brexitiga. Peaminister Theresa May on sattunud oma kabinetiga üha tugevneva rahulolematuse ja kriitika tulva alla seoses võimetusega täita vahepealseid populistlikke lubadusi ja saavutada midagigi läbirääkimistel EL-iga. Äsja tundus juba, et saadakse surnud punktist üle kui lepiti majandusläbirääkimiste algamise eelduseks olevates nii lahkumiskompensatsiooni kui Iirimaa piiri küsimuses kokku, aga võta näpust, Põhja-Iirimaa unionistid, kelle parlamendisaadikute häältest sõltub konservatiivide valitsus Alamkojas, tõmbasid vaiba alt juba May ja Jean-Claude Junckeri vahel Brüsselis saavutatud kokkuleppel Iiri Vabariigi ja Põhja-Iirimaa vahelise piiri režiimist ning Põhja-Iirimaa võimalikest erisustest suhetes euroliiduga. Selle lisaks ka šotlased tegid oma peaministri Nicola Sturgeoni suu läbi teatavaks, et kui Põhja-Iirimaal peaks säilima teatud erisused seoses suhetega euroliiduga, siis peaks see laienema ka neile…Arvestades, et proua Sturgeon on varem ähvardanud üleüldse Šotimaa uue iseseisvusreferendumiga ja sooviga jääda euroliitu, siis on siin oodata kõva piikide murdmist.

Aega läbirääkimiste lõpuleviimiseks ettenähtud kahe aasta jooksul on aga jäämas üha vähemaks ja pilt britte enim huvitavates edasise majanduskoostöö korraldamise küsimustes jääb üha vähemaks. Viimase osas tundub, et kaldutakse praegu üha enam millegi poole, mis meenutab euroliidu poolt Canadaga sõlmitud vabakaubanduslepingulist vahekorda. Seda veel pealegi pärast nüüdseks juba enam-vähem mõlemalt poolt aktsepteeritud üleminekuperioodi, mis võib kesta 3-5 aastat. Ees aga on veel eeltingimustena käsitletavate brittidele väga tähtsa kohtualluvuse kui suveräänsuse verstapostiga seotud vaidlus ning vastastikuse kodanike kohtlemise režiimi detailide paikapanek. Euroopa Liit aga on teinud selgeks, et kui üleminekuaeg lõpeb ilma lahkumislepinguta, siis on Suurbritannia lihtsalt väljas ja kõik. Mis praktikas tähendab kujuteldamatut segadust nii juriidilises kui majanduslikus vallas.

• Saksamaa

Kui esimene parempoolse populismi ohuga möödunud aasta valimistel seotud ehmatus oli Euroopas üle läinud ja ka võtmetähtsusega Saksamaa valimised lõppesid suhteliselt veel talutavalt, kuigi parempopulistlik AfD siiski tegi ajalugu, ning tundus, et nn. „Jamaica-koalitsioon“ on tulekul, siis ootamatult läks see variant lõhki, kui kristlike demokraatide traditsioonilised liitlased vabad demokraadid koalitsiooniläbirääkimistelt minema jalutasid. Kuivõrd teine traditsiooniline suurpartei sotsiaaldemokraadid olid end deklareerinud opositsiooni, siis terendas esmakordselt peale viimast ilmasõda Saksamaal võimalus, et tuleb kas vähemusvalitsus või uued valimised. Lisaks veel sisepinged ka Angela Merkeli sõsarparteis Baierimaal. Iseenesest pole selles midagi hullu, nagu paljude Euroopa riikide, eelkõige Põhjamaade kogemus on näidanud, kuid Saksamaa poliitilise traditsiooni jaoks oleks see ennekuulmatu ja tähendaks kriisisituatsiooni. Kõige omapärasem on seejuures veel, et kõik see toimub üldise stabiilse ja eduka majanduse foonil, mis kaheldamatult peaks olema tavaolukorras valitsejatele plussiks, mitte miinuseks.

Kuivõrd Saksamaa on Euroopa Liidu juhtriik ilma kahtluseta, siis sealne sisepoliitiline kriis on ohuks ka euroliidu stabiilsuse ja edasise arengu mõttes.

Siit ka valuliselt murelikud pilgud toimuvale liidukaaslastelt. Just selle mõistmine, et Saksamaast sõltub nii palju laiemalt, oli taustaks, et jõuliselt sekkus endine sotsiaaldemokraatide liider ja Merkeli kauaaegne välisminister, nüüdne Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier, kes survestas sotside liidrit Martin Schulzi muutma oma positsiooni ja nõustuma koalitsiooniläbirääkimistesse minekuga tagamaks nii soovitud stabiilsuse kindlustamist mitte ainult Saksamaa-siseselt, vaid ka kogu Euroopas. Lisaks viisid CDU sõsarad Baieri CSU-st läbi võimuvahetuse kokkuleppe, mis samuti vähendas pingeid.

See tõi kindlasti kergendusohke mitmeski Euroopa pealinnas, Pariisist alustades. On ju nüüd natuke rahulikum minna vastu eelseisvatele Itaalia valimistele, kus Pepe Grillo populistlik-nihilistlik Viie Tähe Liikumine on jätkuvalt populaarsuse tipus ja kus on taas välja ilmunud kurikuulus nüüdseks mumifitseerunud välimusega endisest peaministrist elukunstnik Silvio Berlusconi. Kindlam tunne on nüüd vast ka Euroopa Liidule uut hingamist ja tihenevat koostööd plaanival Prantsusmaa presidendil Emmanuel Macronil. Kusjuures euroliidu arengu küsimused on tähtsad ka saksa sotsidele, kes avaldasid lausa oma vastava manifesti, mille sisus on mitmeid paralleele Macroni kavadega. Arvestades veel ka seda, et „Suure koalitsiooni“ korral on sotside päralt välisministri koht, on oodata teatud aktiivsust Pariis-Berliin teljel, mis on suunatud kui mitte kogu Euroopa Liidu, siis vähemalt euroala edasisele konsolideerimisele.

Paraku on sel Saksamaa segadusel ka veel üks järelm – Mutti aeg saab kiiremini ümber kui eeldati. Enne arvati, et see juhtub alles pärast viimast 4-aastast perioodi kantsleri ametis. Nüüd aga on karta, et isegi jätkates kantslerina muutub Angela Merkel nn. „lonkavaks pardiks (lame duck) “ juba paari aastaga. Aga Merkelist oli tänaseks kujunenud ülioluline Euroopa juhtivpoliitik. Kes astub nüüd tema asemele ja kas uueks Euroopa Liidu liiderpersooniks pretendeeriv Macron jõuab enne taaskäivitada Pariis-Berliin telje tulemusliku koostöö euroliidu reformimiseks, selgub alles mõne aja pärast. Arvestades Eesti, nagu ka laiemalt Põhja-Euroopa teiste väikeriikide sõltuvust just Saksamaast kui juhtivast liitlasest Euroopa-sisestes asjades ning nende teise olulise liitlase – Suurbritannia – lahkumisega kaasnevat jõuvahekordade muutust, võib paraku juba täna prognoosida meie jaoks keerulisemate aegade tulekut Euroopa poliitikas selle raskuskeskmelõunasse nihkumise tõttu.

Jeruusalemm rahvusvahelise poliitika fookuses

Tuleb tunnistada, et Donald Trump on järjekindel mees ikkagi. Lubas ta ju valimiskampaania ajal, et tunnistab lõõmava Lähis-Ida konflikti ühe olulisema kolde – Jerusalemma – tunnistada Iisraeli pealinnaks (mida seni on teinud vaid Iisrael ise de jure, kuigi osaliselt seda ka toestanud de facto tegevustega) ning sinna üle viia ka seni nagu ka teistel riikidel Tel-Avivis asuva saatkonna, ja ennäe, nüüd tegigi seda! Kaalukat rolli, sh. ka Lähis-Idas mängiva Trumpi väimehe Jared Kushneri kaudu võimsalt lobitud plaan saabki teoks.

Kolme suurima maailmausundi – juudi, kristlaste ja moslemite – pühapaikade asukoht on olnud aegade hämarusest konfliktide fookuses. Pikemalt ajalool peatumata nentigem vaid, et just sealt on teoloogilises tähenduses alguse saanud juutide maailm, seal on Mecca ja Medina mošeede järel tähtsuselt kolmas sunniitide pühamu ning kristluse paljude algupäraste konfessioonide ühised pühamud, Kolgata tee jmt.

Jerusalemm on tänu oma sümboolsele tähendusele nagu auhind ja näitaja, kellel on eesõigus oma pühadele paikadele ning kes on tugevam ja tähtsam regioonis ja ka laiemalt.

Kui kristlaste katsed kontrolli saavutada lõppesid pigem juba ristisõdadega, siis vahepeal Ottomani valitsemise all moslemite täieliku ainukontrolli all olnud paik omandas taas uue tähenduse Briti Palestiina mandaatterritooriumi aegadel 20.sajandi esimesel poolel. Suur juutide immigratsioon ja pärast Teist ilmasõda loodud Iisraeli riigi sõjalised võidud araablaste üle kallutasid kaalukausi nende poolele. Millega moslemikogukond pole lõpuni leppinud tänaseni. Just laiem moslemimaailm, mitte ainult palestiinlased. President Trumpi otsus on selles mõttes nagu bensiini viskamine vaikselt põlevasse lõkkesse.

Siiani on ÜRO juhiseid järgides maailma riigid oma saatkondi pidanud Tel-Avivis ja Jerusalemma on käsitletud teatud mõttes ühis-, pärast 1967.a. juunisõda pigem õrnalt segajurisdiktsiooni (Jordaania patronaaž säilis vaid Templimäe moselmiosas) all oleva linnana, mille idaosast pidi ÜRO nagu ka palestiinlaste ja kõigi araablaste nägemuses kunagi saama Palestiina riigi pealinn. Mitte vaid Iisraeli riigi pealinn.

Tehes otsa lahti ja luues sellega pretsedendi, tekitab Trump eelkõige seni rahuprotsessis osalenud Läänekalda palestiinlaste juhtidel kartuse, et sellele järgnevad ka teised riigid ning sellega seni nende jaoks „näo säilitamist“ võimaldanud status quo lõpeb ja nad peavad hakkama toetama jõulisemat liini, mida kehastab Gaza sektorit valitsev Hamas. Sellega koos aga saab haavata palestiinlaste kui laiemalt moslemite ajalooline au ja õiglustunne ning tekib kaotus igipõlises vastasseisus „suure saatanaga“ elik kristliku Lääne ja juutidega. Sellel on nii sügavad ajaloolised ja teoloogilised-kultuurilised põhjused, et nad varjutavad kõik muud kaalutlused.

Lõpuks, see käik annab tugeva impulsi palestiinlaste ja ka muule moslemi noorema põlvkonna arusaamale, et ÜRO aetud kahe riigi poliitika on määratud ebaõnnestuma ja pole viinud kuhugi, mistõttu tuleb selle asemel võtta kogu Palestiina endale „tagasi“. See aga tähendab juudiriigi likvideerimist. Pehmema variandina peetakse võimalikuks Lõuna-Aafrika apartheidi-järgset mudelit, kus valged on loovutanud võimu mustanahalisele enamusele, kuigi eksisteeritakse jätkuvalt kõrvuti. Karta on, et juutidele see ei sobi…

Kuna Trump hoiatas oma kavatsusest ette nii juudiriigi kui moslemiriikide liidreid, siis on viimaste poolt tulnud väga jõulisi vastureaktsioone kogu maailmast, s.h. Euroopa Liidust, ja isegi paavstilt. Araabia Liigast jt. moslemimaailma riikidest rääkimata, ning hoiatusi, et see samm süütab uue eskalatsiooni Lähis-Ida niigi pingelises geopoliitilises ruumis. Hamasi avalduses öeldi lausa otse, et see „avab põrguväravad“. Ameeriklased ise ka on hoiatanud oma kodanikke selle piirkonna eest. Nüüd ongi karta, et meid ootab ees pingete kasv Suures Lähis-Idas ning potentsiaalselt ka terroriaktid nii Iisraelis kui laiemalt lääneriikides. Kõvaks protestimiseks ja aktsioonideks ongi läinud igal pool Lähis-Idas ja ka mujal. Seega lootused, et Süüria sõja lõpulejõudmine ja ISIS-e lüüasaamine toovad kaasa kasvõi regionaalsete pingete mõningase languse, ei pea, paraku, paika…

Ukraina ballistiline Saakašvili-faktor

Ukrainas on viimastel päevadel taas eskaleerunud poliitilised sündmused. Ja süüdi on selles emotsionaalne ja aktiivne Georgia eks-president. Kes on Kiievis õppinud ja räägib soravalt ukraina keelt, muuseas. President Petro Porošenko kutsus oma kunagise õpingukaaslase Saakašvili appi korda looma Odessa oblastis, kuhu määras ta kuberneriks ja andis talle ka Ukraina kodakondsuse. Seejuures Georgia oma võeti tal seetõttu ära. Kuid Michikol olid auahnemad poliitilised plaanid. Pealegi osutus ülikorrumpeerunud ja kriminaliseeritud Odessa liiga raskeks pähkliks. Kiievist aga ta ka mingit tuge ei saanud.

Suve alguses Odessas viibides ei kuulnud paraku küll üheltki kohatud kohalikult elanikult ühtegi head sõna tolleks hetkeks juba endise kuberneri tegevuse kohta. Saakašvili lahkus kuberneri ametist talle omase aplombiga, süüdistades kõiges Kiievi võime ning nende võimetust ja ka soovimatust võidelda korruptsiooniga ja viia läbi ühiskonnale vajalikke reforme. Eks korruptsiooniteema oli ja ka on keevaverelise georgialase põhiratsu olnud nii Georgia „Rooside revolutsiooni“ ajal võimule tulekul kui ka hiljem. Teatud edu selles vallas ta ju ka saavutas. Aga nagu georgialased korduvalt on seda otsevestlustes rõhutanud, tegi seda eelkõige nö. madalamal tasemel. Ühiskonna tipus õitses korruptsioon edasi, kuigi ta üritanud, väidetavalt, seda ka survestada, küll pigem oma klannilistes majandushuvides. Pärast seda, kui Saakašvili asus otse ründama oma õpingukaaslasest patrooni, võttis viimane talt ära ka Ukraina kodakondsuse. Kodakondsuseta mees lahkus välismaale ja asus elama Poolasse.

Eks süüdistuses president Porošenko ja jätkuvalt oligarhilise kallakuga poliitilise valitsemismehanismi vastu on väga suur annus tõtt. Ukraina ikka veel vaevleb korruptsiooni ja ebatõhusa bürokraatliku ja omakasupüüdliku valitsemiskorralduse käes. Reformid on visad arenema ja toimuvad suuresti vaid tänu Lääne institutsionaalsete välisrahastajate, nagu IMF, EL, EBRD jt., survele. Sõda Ida-Ukrainas kurnab riiki ja majandust ning on samal ajal tihti õigustuseks reformide edasilükkamiseks ja status quo säilitamiseks igal tasandil ja valdkonnas.

Kuna Saakašvili vajas oma kustuma kippuva profiili tõstmist millegi väga aktiivse ja nähtavaga, siis hakkas ta positsioneerima end kui „uue Maidani“ kuulutajat, kogudes tasapisi üha kasvavat poolehoidu opositsiooniliste jõudude ja lihtsalt määramatusest ja arengu puudumisest väsinud ukrainlaste hulgas. Suvel, pärast seda kui talle keelduti andmast luba siseneda riiki, murdis ta oma pooldajate abil jõuga läbi piirivalvest ning ikkagi sisenes Ukraina territooriumile ning võimud olid sunnitud leppima sellega! Tehes kogu järgneva aja nüüd juba üha rohkem president Porošenkole fokusseeritud jõuliselt ründavat kampaaniat, teatas ta soovist asutada oma partei ja käivitada altpoolt poliitilise survega vajalikud poliitilised ja majanduslikud reformid kogu riigis.

Kuivõrd algselt temas liitlast näinud, kuid nüüdseks teatud mõttes juba konkurentsi tajunud muud poliitilise opositsiooni jõud hakkasid temast distantseeruma, nagu ka rahastajad, siis tegi Saakašvili vea ning otsis finantstuge endise presidendi Viktor Janukovitši klanni kuulunud Venemaal redutavalt oligarhilt Serhiy Kurchenkolt. Ukraina julgeolek aga, väidetavasti koostöös ka Vene FSB-ga, salvestas nii jutud kui rahade üleandmise ning tegi katse seda operatiivinformatsiooni realiseerida, süüdistades teda organiseeritud kuritegelikus käitumises (nb! vormiliselt mittepoliitiline punkt).

Presidendil oli seda ka ilmselt vaja, sest just samaaegselt käib julgeoleku ja õiguskaitse organite massiivne rünnak vahepeal loodud Korruptsiooniga Võitlemise Büroo ja selle juhtkonna vastu, mille inspireerijateks peetakse just selle büroo „kliente“ nii riigi võimuešelonides kui jätkuvalt ülimõjukas oligarhaadis. Viimaseks piisaks karikas sai ilmselt Büroo poolt Maidani-järgse siseministri mõjuka Arsen Avakovi poja arreteerimine korruptsioonisüüdistustega. Saakašvili kinnivõtmine oleks andnud võimaluse nii ebameeldiv poliitfiguur kontrolli alla saada kui ka tähelepanu kõrvale juhtida eelkirjeldatud protsessidelt.

Kui julgeolekumehed läksid Saakašvilit tema korteris kinni võtma, siis ta põgenes maja katusele ja pidas sealt sütitava kõne oma kogunema hakanud pooldajatele.

Lõpuks, kui ta siiski kinni võeti ja mikrobussi topiti, et ära viia, siis poolehoidjad suutsid ta jõuga vabastada, misjärel ta suundus nende eesotsas Ülemraada juurde, kus oma esinemises nõudis Porošenko tagasiastumist või kõrvaldamist. Järgmisel päeval sooritati õiguskaitseorganite rünnak parlamendi ees olevale protestijate telklaagrile, kuid Saakašvilit kätte ei saadud ning ta kuulutati tagaotsitavaks.

Kokkuvõttes, selge on see, et tegu on Ukrainale halvasti mõjuva protsessiga ja see kindlasti ja silmnähtavalt meeldib teda ründavale suurele naabrile. Teisest küljest on korruptsioon ja oligarhide jätkuv võimutsemine tõesti probleem, reformide tempo ja sisu kaugel oodatavast ja rahva tüdimus ning pettumine Porošenko valitsemises päris suur. Tundub, et mingil määral jagavad seda ka paljud lääne poliitikud. Saakašvilil pole samuti kuhugi taganeda ja ta üritab kangelaslikult opositsiooniliidrit kehastada, sest mida ta muidu enam endast poliitikuna kujutaks, kui praegu loobuks?

Seega vastasseis jätkub ja ilmselt maksab see kätte sõltumata tehnilisest lahendusest Porošenkole ja tema meeskonnale järgmistel valimistel, kui mitte enne. Igal juhul on põhjust murega jälgida sündmuste edasist arengut, sest nende tulemusel vähemalt lähiajal Ukraina positsioon ja võimekus nõrgenevad osalemaks piisava otsustavusega Ida-Ukraina ümber toimuvates protsessides. Ja seda just hetkel, kui seal on tuldud välja uue avanguga ÜRO rahuvalvajate paigutamisest OSCE vaatlejate kaitseks ja eraldamaks vaenupooli. Kuigi Putin seda sõnades toetab, on veealuseid karisid seal piisavalt ning Venemaa tegelik positsioon pigem kavaldav kui rahu otsiv. Igal juhul viimase kohtumise kokkuvõtteks oma vastaspoolega kurikuulsa Vladislav Surkovi näol võttis ameeriklaste eriesindaja Ukraina küsimustes Kurt Volker kokku selliselt, et Vene pool ei taha tegelikku lahendust. Samas käib taas eskaleerunud sõjategevus mitmes kohas rindejoonel ning Venemaa konsolideerib oma võimubaasi piirkonnas, mille käigus Luganski nn.“vabariigis“ toimus võimupööre ja senise tsivilistist marionettjuhi asemel astus Donetski „vabariigi“ relvade toel tegelikult julgeolekupealik elik FSB mees.

Mida see võimu konsolideerimine kaasa toob, näitab aeg. Aga on põhjust arvata, et ka need marionettmoodustised võivad saada kokku sulatatud, et mugavamalt manageerida võimalikke uusi protsesse seoses eelkirjeldatud rahuvalvajate initsiatiiviga, aga mitte ainult. Eks näis, aga raske on oodata seal tegelikku rahunemist.

Kuid vaatamata pingetele mitmel pool maailmas on meil praegu advendi aeg. See on rahu, mõtiskluse ja lähedastega suhtlemise aeg. Nautigem seda kogu südamest!

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)