Panin selle pisikese kirjatööga ilmselgelt ebaproportsionaalse pealkirja peamiselt provokatiivsuse ja nn igapäevase online´i pealkirjanduse pärast.

Tahaks lihtsalt juhtida tähelepanu tähelepanuväärse raamatu ilmumisele. Esmakordselt eesti keeles on saada Walter Burkerti (1931–2015), ikka tõelise klassikalise kultuuri guru, raamat. Kõigile antiigifännidele muidugi kohustuslik lugemine. Lõpuks ka neile nn valge aaria rassi esindajaile, kellele vist tähelepanu ei peaks küll juhtima, kuid keda ikka tolgendab siin-seal ja kes veel tänini jutlustavad mingit mütoloogilist tõu- ja ka kultuuripuhtust.

See, et Euroopa kultuuri häll pole pelgalt mingis imepärases isolatsioonis tärganud antiik-Kreeka, kus valmistati valgeid (“puhtaid”) hügineenilisi skulptuure, on teada muidugi juba ammu.

Kultuurikontaktid ja kultuurivahetus idamaadega olid Kreeka tõusu üheks jõulisemaks eelduseks.

Tänu Burkertile on ka laiema publiku hulka jõudnud palju konkreetsemalt tõestatult arusaam, et ei ole võimalik rääkida eraldi klassikalisest Kreekast ja Idamaadest, vaid need piirkonnad arenesid koos tuhandeid aastaid kestnud kultuurivahetuse käigus.

Teoses arutletakse Vana-Kreeka kultuuriliste kontaktide üle muistse Mesopotaamia, Egiptuse, Pärsia jt tsivilisatsioonidega, ilma mille mõjudeta poleks Vana-Kreeka kunagi tõusnud oma arhetüüpset kuulsust väärivale kõrgusele.

Burkerti tekst on tihe ja vajab süüvimist-keskendumist nende lugejate puhul, kes iga päev teemaga rinda ei pista. Aga mäng väärib küünlaid. Autor illustreerib kultuurikontakte rohkete värvikate näidetega. Burkert ei tõuka kreeka pärandit kohalt näiteks deduktiivse mõtlemise pjedestaalilt jne.

Ning muidugi ei pea sellest kõigest järelduma, et näe, süüria pagulased ongi meie Euroopa kultuuri kandjad kõige algsemal ja puhtumal kujul par excellence. Ehk siis laske nad kõik sisse!
Burkerti teose üks väärtusi ongi see tõdemus, et me ei tohi ega saa lihtsustada olukordi järelduste tegemisel, kui me tõest ja tegelikkusest hoolime.

Oluline on käesoleva üllitise puhul märkida tõlkija tööd ja ajaloolase Mait Kõivu kohalolekut, kommmentaare ning saateteksti.

Tekst on avaldatud kokkuleppel kultuur.err.ee