Kujuta ette, et oled roninud oma elu kõrgeima mäe otsa ja istud seal hinge tõmmates. Koos sinuga on sinu parim kaaslane, kes on sind sinu eluteel toetanud ja abistanud. Tõmbate hinge ja vaatate ümbritsevat maailma enda jalge all. Kõiki neid mägesid ja kurusid, orgusid ja kaljusid, pilvi, päikest ja tähti pea kohal. Ning jääd mõtisklema, mida sa oma elus saavutanud oled? Milleks sa siin elus üldse oled? Mida sa oled tulnud kogema, looma, saama ja andma? Nii maailmale kui oma lähedastele?

Istud seal pealpool pilvi ja meenutad oma elu. Ilmselt on selles nii rõõmsaid kui kurbi hetki, pingutust ja lõdvestust, saavutusi ja minna laskmisi. Kuhu oled sa aga nüüd teel? Millised on täna sinu päevad valdavalt? On need päikeselised või pilvised? Puhuvad su päevades tormituuled või paitab soe briis su juukseid? Kuhu sa teel oled? Ja kes on saatjad sinu teel? Võta hetkeks aeg ja mõtle nende küsimuste üle. Sa ei pea ju päriselt mäkke ronima, et nendele küsimustele vastata.

Rääkides paljude erinevate juhtidega, väidab peaaegu viimne kui üks, et jube kiire on – nagu orav rattas. Ei ole aega mõelda ega puhata, endale ja lähedastele aja võtmisest rääkimata.

Ja siis olen kokku puutunud kahe erandliku tippjuhiga, kellest õhkub rahu ja kohalolekut. Mõlemad väidavad, et neil on aega küll. Üks neist on tavaliselt selleks ajaks juba trennigi lõpetanud, kui enamus inimesi alles töölt koju hakkavad sättima. Ja teine väidab, et juhil on aega piiramatult, kuna tal on alati võimalus delegeerida. Mõlema mehe jutust jäi kõlama mõte, et nende ülesanne on luua oma meeskonnale tingimused ja võimalused töö parimal moel tegemiseks, ilma ise vahele segamata. Mul on tunne, et need kaks meest mahuvadki umbes 2% inimeste sekka, kes teavad, mida, miks ja kuidas nad teevad. Täiesti teadlikult, mitte automaatrežiimil toimides.

Kuid ajapuudus ei ole ainult juhtide probleem – uuri enda tuttavatelt, kuidas neil läheb. Pakun, et üle 80% väidab, et neil on jube kiire. Ei jõua ninagi nuusata.

Hiljuti kõnetas mind väide, et üle 90% inimestest kulutab enamuse oma ajast asjadele, mis tegelikult ei loe. See pani mind ennastki mõtlema, kuhu ja kui palju ma oma aega kulutan.

Kui palju ma panustan enda arengule? Mida ma loen ja õpin? Kui palju ma pühendan aega enda keha tervena hoidmisele ja mida ma selleks teen? Või tulen lihtsalt õhtul koju, söön kõhu täis, teen võib-olla veel tööd ja vaatan telekat, enne kui magama lähen? Mida ma teen selleks, et tuua rõõmu nii enda kui teiste ellu? Olen ma teistele eeskujuks oma käitumise ja olemisega, nii et peeglist vaatab igal hetkel vastu minu parim mina?

Kui palju ma panustan aega suhetele? Oma lähedastele, sõpradele ja kogukonnale? Tegelikult? Kui palju mul on tõeliselt tähendusrikkaid ja sügavaid vestlusi? Iga päev, nädal, või kuu? Või kuulan teisi lihtsalt poole kõrvaga, ise samal ajal muid mõtteid mõeldes või nutiseadet näppides? Millal sa tegid midagi tõeliselt lahedalt koos sõprade või lähedastega?

Kui palju minu töine tegevus tegelikult väärtust loob? Käin ma tööl lihtsalt selleks, et palgapäeval laekuks kontole raha, mida siis igapäevaselt usinalt kulutama hakata. Või on minu tööl mingi suurem tähendus? Kui jah, siis kellele ja mis väärtust ma loon? Kuidas ma enda käitumise ja otsustega mõjutan oma meeskonna, ettevõtte ja kogukonna elu? Kuidas minu tänased otsused mõjutavad minu järeltulijate elu planeedil Maa? Kui hästi ma ennast ise tööl tunnen? Lähen ma tööle rõõmuga, maldamata ära oodata, millal saan juba pihta hakata, või vean end poolvägisi tööle? Kuidas minu meeskond tööl välja näeb? Tegelikult? Rõõmsad, säravad, teotahtelised ja aktiivsed? Või vastupidi? Pakun välja, et sinu meeskond peegeldab üsna hästi sinu enda olukorda ja käitumist.

Kuidas ma üldse elan? Millise jälje ma endast maha jätan ja mida tarbin? Tugevanärvilistele ülesanne – sorteeri (kasvõi mõttes) oma prügikast läbi. Kui paljut selles olevast saad sa nimetada tervislikuks. Kui palju sellest on toodetud viisil, mis ei riku sinu järeltulijate võimalust elamisväärsele elule tulevikus? Kust see kaup pärit on? Kas minu vajaduste täitmiseks on vaja vedada kraami kohale maailma teisest otsast või piisab kohalikust toodangust? Mõtle korraks, millise pika teekonna peab läbi kasvõi nii lihtne asi nagu mõni troopiline puuvili. Kui paljut nendest asjadest ma tegelikult vajasin? Mis olid emotsiooniostud? Ja milliseid emotsioone ma üldse püüan hea ja paremaga peita või luua? Vaata ka oma riide- ja jalanõudekappi. Kui palju seal on riideid, mida sa pole ammu kandnud ja tõenäoliselt enam ei kannagi? Ehk saaks need viia kuskile, kus asjad leiaksid uue tänuliku omaniku?

Kui sinus on veel julgust, vaata ka, millised luukered on sinu kapis.

Milliseid solvumisi, hirme, eksimusi ja valusid sa endale teadvustamatult või teadvustatult kaasas tassid? Millised lõpetamata tegevused ja täitmata lubadused sinu energiat röövivad? Ehk oleks juba aeg andestada aastakümneid tagasi tehtud vead ja tervendada haavad, nii enda kui teiste poolt tehtud? Või veelgi parem- mõista, et igaüks meist toimib oma parima arusaamise kohaselt, just nii nagu ta sel hetkel suudab ja oskab. Isegi kurjategija, kes ei näe muud moodust enda soovitu saavutamiseks, kui kelleltki elu või vara võtmise läbi. Sügaval südames ihkame me kõik olla õnnelikud ja hoitud. Pahatihti aga eksime õnne leidmisel kõrvalteedele, mis ei tule kasuks ei meile endile ega ka teistele.

Tagasi kõige olulisema küsimuse juurde – milleks ma olen siia ellu tulnud? Mida looma ja tooma, kogema ja andma?

Kujuta ette enda matuseid. Oled elanud pika, õnneliku ja rahuldust pakkuva elu. Mida sa sooviksid, et inimesed sinust räägiksid? Kuidas sa oled teiste elusid puudutanud ja mõjutanud? Millise jälje oled endast maha jätnud? Kui vastused neile küsimustele on selged, siis mida väikest saan juba homme teha, et nii lähekski, nagu minu tulevastel matustel räägitakse?

Kuna need küsimused on üsna paljudele keerulised ja ego püüab vastamisest ära nihverdada, pakun välja kolm varianti, millest võiks abi olla:

1. Võta need küsimused kaasa ja mine üksi loodusesse või vaiksesse keskkonda, kus saad nende üle mõtiskleda ja vastused üles kirjutada. Ära jäta ühtegi vahele, eriti neid, mis tunduvad eriti mõttetud või ebameeldivad.
2. Võta aus sõber ühes ja palu temal neid küsimusi küsida ja vastused üles kirjutada ning tagasi sulle peegeldada.
3. Kutsu mõni hea coach endale toeks, kes oskab nii küsida kui ka edasi aidata sinu teel selle elu poole, milleks sa oled siia sündinud.

Mõnusat mõtisklemist!

Artikkel ilmub Edasi ja ICF Estonia koostöö raames, et parandada juhtimiskultuuri kvaliteeti ning toetada inimesi enesearengu teel. ICF Estonia on suurima rahvusvahelise kootse (coach’e) ühendava organisatsiooni International Coach Federation (ICF) Eesti haru. Artikli autorid on sertifitseeritud kootsid, kes aitavad muudatusi ellu viia nii organisatsioonides kui üksikisiku tasandil. Lisainformatsiooni ICF Estonia tegevusest leiad veebilehelt www.coaching.ee.

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (15)