Sõna vaimne on paljude jaoks üsna segane ja abstraktne, omades erinevaid tähendusi ning ka olulisust. Kuid vähemalt ühes ollakse üksmeelel – jutt on sellest, mis pole otseselt ei füüsiline ega materiaalne.

Tavakõnepruugis öeldakse, et igal inimesel on lisaks kehale ka hing – materialistlik suhtumine, kus hing on midagi nagu muuseas juures olevat. Teine vaade ütleb, et inimene ise ongi hing, omades lisaks sellele ka ajutist füüsilist keha. Olenevalt vaatest, mille määrab põhiosas domineeriv uskumus, edasi kantud ja õpetatud põlvkonnalt põlvkonnale, tekkivad prioriteedid. See, et tänapäeva teaduses kasutusel olevad uurimismeetodid võimaldavad uurida vaid kõige ilmsemat mateeriat, ei tähenda veel teist tüüpi nähtuste puudumist.

Paralleeli võiks tuua elektri või kõuekärgatusega – kumbki pole käega katsutav ega leidu tavapärases ruumis stabiilsena, kuid on sellegipoolest olemas.

Meie praegune ühiskond tuleb ajastutest, kus keha ja füüsiline töö olid üliolulised ning kogu maailmavaade arenes seda silmas pidades – luues inimesest bio-roboti laadse kuvandi. Meditsiin arenes keha-keskseks, vajadused ja rõõmud keerlesid keha ümber, koolides on kehaline kasvatus. Siin on suur lahknevus vaikimisi tavapäraseks kujunenud ja iga inimese igapäevase empiirilise kogemuse vahel – igaüks kogeb, et ta pole ainuüksi füüsiline keha.

Me otsime taga õnne, mis on rohkemat, kui täis kõht ja oleme segaduses, kui järjekordse tervisekontrolli tulemused viitavad igati korras füüsilisele süsteemile samal ajal, kui enesetunne on kõike muud peale selle. Küsime endalt metafüüsilisi küsimusi: “kes ma olen?”, “mis on elu mõte?”. Ning nüüdseks on ka meie igapäevane töö muutunud selliseks, kus peamiseks ressursiks, mida on vaja mobiliseerida, pole mitte füüsiline keha, vaid hoopis sisemised vaimsed potentsiaalid.

Segadus hakkabki sellest, et esiteks inimene ei tea, kes ta ise on – ei ole tuttav oma hingega ega võtnud seda omaks kui ainsat tõelist identiteeti.

Kuna hing on tõepoolest vaimne, mittemateriaalne, ei oska inimene kes on harjunud keskenduma mateeriale seda enda kõige loomupärasemat osa ära tunda. Umbes sarnaselt, nagu suudame märgata objekte ruumis, kuid ei pea oluliseks ruumi ennast, mis annab objektidele üldse võimaluse seal eksisteerida. Kui inimese identiteet muutub õigeks, siis asetub kõik omale kohale – arusaam elust, oma võimekusest ja ülesannetest. Võiks öelda, et inimene hakkab alles siis elama oma päris elu.

Selleks, et oma õige identiteet, jõu allikas ja kindel pinnas taas au sisse tuua, on vaja kasutada eristamise meetodit ja ükshaaval hakata tuvastama ning loobuma kõigest sellest, mis küll kuulub sinu juurde, kuid pole fundamentaalselt inimese identiteet. Siin tulevad pildile sisemaailma protsessid, mida üldistades kutsutakse samuti vaimseteks, kuid mis sisuliselt on muutuvad objektid – peamiselt vitaalsed emotsioonid ning mentaalsed nähtused. Väga ebaterve on pidada mõnda nendest muutuvatest nähtustest oma identiteediks, ometi on just see tänases ühiskonnas üldlevinud.

Minu õpetaja Ingvar Villido nimetab seda vanaks paradigmaks – eksituseks, mille puhul inimene otsib oma identiteeti emotsioonidest ning mõistusest, lähtub valikutes nende automaatsest aktiveerumisest ega ole avastanud omaenda teadvuse olemasolu. Just omaenda, juba olemas oleva teadvuse avastamine ning selle sihipärane kasutusele võtmine on vahend, mis võimaldab märgata ja eristamise kaudu selgust saada – mis on mis? Teadvusetut ja teadvusega inimest eristab teadvuse olemasolu – omaenda teadvuse esikohale sättimine, et taastada õige identiteet ning korraldada edukalt oma elu – see on uus paradigma.

Kõigest sellest – hing, teadvus ja teadlikkus, sisemaailma ressursid ja funktsioonid, ei tea üks tavakodanik täna eriti midagi.

Koolides õpetatakse kehalist kasvatust ja bioloogiat. Ülikoolis saab õppida ka teoloogiat ja psühholoogiat, kuid need on kaunis kaugel praktilisest igapäevaselt rakendavatest oskustest.

Olen 10+ aastat arstina töötades märganud, et suur segadus sisemaailmas toimuva üle on üks vaimse tervise häirete vallandajatest, võimendajatest ja osadel puhkudel ka põhjustajatest. Inimesed ei tea, kuidas juhtida oma mõtteid ja tundeid, ega vii kokku, et kõik meie otsused, valikud ja käitumine on juhitud sisemaailmas toimuva poolt. Nii motivatsioon, õnnelikkus, hoolimine kui viha on just sisemised ja mitte füüsilised nähtused.

Praktilise hariduse puudumisel on siiani levinud arvamus, et inimene ise oma sisemaailmas toimuvat muuta ei saa. See on muidugi kõige laialt levinum kuulujutt kogu maailmas. Ma näen väga sageli, et inimesed hakkavad pidama normaalseteks neid nähtusi, mis kestavad piisavalt kaua ja seetõttu levivad piisavalt laias ringis. Tegelik normaalsus unustatakse ära ja üldlevinud muutub uueks normaalsuseks, mida kantakse põlvkonnast põlvkonda kui kõige enesestmõistetavamat vaadet. Selle asemel, et kaaluda, kas asjad on ehk juba väga pikalt vildakad olnud, järeldatakse hoopis, et küllap Jumal ise on inimese selliseks loonud. Üks niisuguseid habemega lugusid puudutab seda, et inimene ise oma sisemaailma muuta ei saa. Teine käib selle kohta, et pidev automaatsete emotsioonide kogemine (mis on omakorda käitumise peamine faktor) on paratamatu, muutes inimese abituks ohvriks: “ma ei saanud midagi parata…”. Kogu selle aastasadu kestnud ning süvenenud eksituse tagajärgi kogeb igaüks nii isiklikult oma probleemidega silmitsi seistes kui ka kõigi nende tagajärgedena, mida kogu inimühiskond tervikuna korda saadab.

Igaüks puutub päevast-päeva kokku vajadustega rakendada sisemisi vaimseid ressursse, juhtida emotsionaalseid ja mentaalseid protsesse, tulla toime reaktsioonide ja väljakutsetega. Ometigi pole ka praegu koolides praktilist vaimset kasvatust. Ei Eestis ega mujal. See tähendab, et ka uus põlvkond ei ole paremini varustatud oskustega luua selliseid tagajärgi, mis fundamentaalselt erineksid praegustest. Kuidas saakski olla meil teed vaimse vormini? Oskusteni juhtida oma sisemaailma? Ma olen neid oskuseid kutsunud intra-personaalseteks oskusteks. Oma sisemaailma juhtimise ja suunamise oskusteks. Need on vaimse vormi aluseks.

Kuigi Teadliku Muutuse Kunsti kursuste alusel on välja töötatud piloot koolides rakendamiseks, oleks ekslik arvata, et selline programm on nõudluse tekkides kohe suures mastaabis rakendatav. Olen ka isiklikult seisnud selle eest, et välja arendada digitaalne koolitusplatvorm vaimse vormi teadmistele ligi pääsemiseks, kuid ühiskonnana oleme me täitsa tee alguses. Hetkel on oluline, et iga inimene avastaks ilmselge – et just sisemaailm on see, kus kogeme nii rõõmu kui kurbust, millele toetume eesmärkide saavutamisel ning milles ilmnevad takistused võivad panna meid nii loobuma kui ka arutult käituma. Kõik tegevused on juhendatud sisemaailmas toimuva poolt ning ilma teadvustamiseta ei oleks meie jaoks üldse miski ei kogetav ega ka olemas.

Ma väidan, et me ei saa teha ühtegi tööülesannet ilma mobiliseerimata mõnda oma vaimset st. sisemaailma ressurssi. Sellest, mis on vaimne vorm töökohal, täpsemalt juba järgmises loos.