Piiride ületamisel võib olla mitu tähendust. Esmalt, ületades mingi teatud läve, joone, raja, astume otsekui teise mõõtmesse, dimensiooni. Nii oli see näiteks nõuka-ajal meie palavalt armastatud suure sotsialistliku kodumaa riigipiiri ületades, kus õnnelik välisviisa omanik astus lausa teise maailma. Mingi piir avanes ja muutus seeläbi ka enda sees. Välisreisilt naastes tuli ennast taas tavapiiridesse mahutada, meeldis või mitte. Täna on meie jaoks maailm avatud ja sellisel moel tähenduste muutumist enam kogeda pole võimalik, kui just Põhja-Koreasse nostalgialaksu saama ei lähe. Turistina, mõistagi, mitte päriseks.

Teiseks piiride tähenduseks on turvalisus. Ajast aega on inimesed peljanud teisi inimesi, olgu need siis naaberhõimud, -rahvad või lihtsalt teise küla inimesed. Võõrapelgus on evolutsiooniline kaasa-anne ning selle ülesandeks oli hoiduda teistsuguse, potentsiaalselt ohtliku eest. Mine sa tea, mis teisel arus, parem siis hoiduda ja hoida uks lukus, piir kinni. Kolmandaks ja minu poolt seekord lähemalt vaadeldavaks tähenduseks on usaldus.

Teatud määral põimub usaldus nii vabaduse kui turvalisusega ning just neis kohtumispunktides leiavad aset piiride rikkumised, mille tulemusel kaob usaldus.

Usaldus tähistab etteennustatavust, usalduse kadudes ei ole maailmas toimuv enam ennustatav ja tekitab hirmu.

Hirm paneb inimesed käituma viisil, mis turvalisust õõnestab ja nõnda edasi ehk ühiskondlik kokkulepe, nimetagem seda laiemalt tsiviliseeritud viisiks koos olla ja üksteisega läbi saada, võib murenema hakata.

Inimene ei ole kunagi üksi, inimeseks olemise definitsiooni pärisosa on osalus ühiskonnas. Ka meie inimeseks olemise algus ja lõpp on seotud teistega, nendega, kes meie olemasolu eest hoolitsevad, tagades turvalisuse alates toidust ja katusest pea kohal. Et ühes olendis saaks mina-tunne arenema hakata ja temast Inimest kujundama hakata, peab ta piltlikult suutma luua barjääri enda ja teis(t)e vahele. Psüühikas toimub see väga varakult, imiku keha piirjooned hakkavad tema sisemuses paralleelselt tähistama eraldiseisvat isiksust, kedagi, kes on olemas.

Iseolemise tajumiseks on tarvis nii füüsilist, kuid pigem olulisemaltki – psüühilist piiri. Selle loovad turvalisus, usaldus ja püsivus. Imiku jaoks defineerivad ja kinnitavad piire pidevalt üle vanemad ja hooldajad. Kindlusel ja järjepidevusel on ennekõike turvalisuse, kuid ka frustratsioonitaluvuse ja loobumise vajalikkuse kinnitamise funktsioon. Kõike ei saa, ka teistel on omad piirid, nendega peab arvestama. Kõlab enesestmõistetavalt, kuid mitte alati ja igal pool. Riigi kui grupi inimeste jaoks defineerivad ja kinnitavad piire meist ülemal pool asuvad inimesed, demokraatias – valitud kogudes istuvad vennad ja õed. Või tegelikult: mis vennad ja õed, pigem ikka vanemad. Vallavanemad, linnaosavanemad, esinduskogude vanemad. Sõna loeb ja kirjeldab tegelikkust – me eeldame, et nad kõik on sisemiselt vanemad, võtavad vastutust ja kannavad selle välja. See sümboliseerib  rahvale turvalisust. Meie oma riik on meie turvalisuse garantii, umbes samas vaimus on sõnastatud ka Eesti põhiseadus.

Oleme oma iseolemisest teatud osa delegeerinud esindustele, millel on mõneti vanemlik funktsioon.

Mida muud võiks esindada president, kui ta meid vana-aastaõhtul manitseb ja sõnad peale loeb, Riigikogu esimees, kui ta oma sõnavõtus ikka üllamaid väärtusi jälgima suunab ja nõnda edasi paljude ametmeesteni allpool. Ikka on neil öelda mingi püha(de)sõnum või lause meeldejätmiseks.

Mis aga saab siis, kui üks või mitugi nende seast osutub ise mitte just väga pühaks, et mitte öelda vargaks ja valetajaks? Piir saab ületatud ja usaldus läheb katki. Usaldus rohkem võimu, ressursse ja vastutust omavate institutsioonide suhtes, usaldus omalaadse vanemliku eestkoste headuse ja turvalisuse osas. Piltlikult öeldes võrdub see isaga, kes last sobimatult katsub, emaga, kes oma ihadega toime ei tule ja neid lapse maailma osaks teeb, venna või õega, kes noorema alkoholi või uimasteid tarbima meelitavad või poest näppamisele kaasavad. Õige ja vale omavaheline suhe nihkub paigast, halvemal juhul jäädavalt.

Kui “terve” on kannatanu meel peale korduvaid piiride rikkumisi, teavad rääkida lastekaitsetöötajad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad. Need lood on õõvastavad. Mõne nädala tagune populaarne telesaade käsitles hädaabitelefonile helistanud laste lugusid ja pani paljusid mõtlema, kui tähtis on igas kodus turvalisus.

Mida näiteks mõelda ja tunda, kui avalikkuses tuntud inimene, meid esindama valitud ja usaldust saanu, piire rikub? Olgugi, et tegelikult nagu midagi ei juhtunudki, vaid põgus tantsuviiv ja džinn toonikuga, nagu kõlab ametlik versioon. Kannatanuid ju polnud…Minu jaoks kannatas usaldus Eesti kui riigi väärtuste, turvalisuse ja aususe vastu. Ma tean, et need sõnad kõlavad pisut täispuhutult, ometi mõtlen neid siiralt. Kui klassiõhtul või siis tantsuklubis on keegi liialt pealetükkiv, saab ta korvi või ägedamal puhul vastu kõrvu. Piirid peavad, enamikul juhtudel. Kui aga tegemist ei ole lihtsa klassikaaslasega või napsutanud noormehega, vaid esindusisikuga, siis on mängureeglid teised. Võim korrumpeerib, seda enam, mida suurem see on. Või näib.

Nimelt näivuses, ehk ametipositsioonile omistatavas ülimuslikkuses on võimukandja kui inimese sisemisi eetilisi piire ohustav jõud.

Igasugustes suhetes – arsti, õpetaja, õppejõu, sõiduõpetaja ning patsiendi, õpilase, tudengi vahel – on võim disproportsionaalne.

See loob eelduse võimu kuritarvitamiseks, kusjuures tihti seksuaalses tähenduses või eesmärgil. See eeldus on õhus ja selle sireenilaadne kutse kaigub pidevalt. Ja mitte kurtidele kõrvadele, peab nentima. Selles mõttes on maailm muutumatu inimkonna loomisest saati.

Kui kahe inimese vahel tähendab usalduse piiri rikkumine valusat purunemist eelkirjeldatud suhtele, siis ühes viimatises juhtumis, nn külmkapikaasuses, on teiseks pooleks tegelikult Eesti rahvas. Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Kõik me, kes eeldame meist ülemaks valitud ja tõstetud isikult ka kõrgemat moraalsust, ausust ja kindlust. See on võimu hind, meeldigu või mitte. Ning usaldus saab katki minna ainult ühe korra, olgu see tantsupõrandal, kilekottidega jahmerdades või lihtsalt rahva tagant varastades. Võimalik, et järgmistel valimistel on tänased skandaalid juba ununenud…. ja uued asemele tulnud. Kuid minu jaoks on viimaste sündmustega midagi Eesti turvalisuses muutunud, halvemuse suunas.

Kannatus läks katki ühes teatud kindlas kohas
selleski ei olnud mitte miskit erilist… /Singer Vinger “Ei midagi erilist”/

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)