Teadus on ajalooliselt olnud uute ja oluliste asjade teadasaamine ja nende edastamine teistele. Need võivad olla äärmiselt erinevad, alates kindlatest arvudest nagu pii ja lihtsatest reeglitest nagu ruutvõrrandi lahendusvalem ning ulatudes kaugele mikromaailma ühelt poolt ja galaktikaparvede kujunemise seaduspärani teiselt poolt.

Klassikaline teadus algab faktidest. Faktid ja faktikontrolli vajadus ning tehnikad on esimene asi, mida õpetame neile, kes mõtlevad oma elu siduda teadusega. Veel rohkem on seda vaja neile, kes tahavad maailma muuta, olgu siis mingi vinge seadme leiutamise või rakenduse kirjutamise kaudu.

Ajal, mil teadmisi oli üldse vähe, oli pea iga uue fakti teadasaamine suur samm edasi. Seetõttu pole ka imestada, et faktid n-ö poleeriti, lakiti, pandi ilusasse kasti ja kaeti klaaskaanega, et juhtumisi isegi tolmu peale ei langeks – sarnaselt sellega, kuidas toimiti näiteks meetri või kilogrammi etaloniga.

Kuni fakte oli vähe ja nende olemus lihtne, oli ka nende kõrvutamine suhteliselt kerge. Vähemalt selliste süsteemide puhul, kus vabadusastmeid vähe. Näiteks Pythagorase teoreem, ruutvõrrandi lahendusvalem, kivi kukkumine Maa poole või soojuse ülekanne eranditult soojemalt kehalt külmale.

Probleemid ilmnesid siis, kui teadlased hakkasid vaatlema keerukaid süsteeme.

Maailm tervikuna osutus märksa keerukamaks kui selle üksikute osade lihtne summa.

Pea iga päev põrkame kokku selliste keerukate nähtustega nagu isereguleeruvad ökosüsteemid, üksikisikute otsustusprotsessid, turu käitumine või suurte kogukondade funktsioneerimine. Nende vaatlemine seadis fakti mõiste teise valgusse. Sellised nähtused nagu iseorganiseerumine või selle pöördnähtus, millest tuleneb pikaajalise ilmaennustuse võimatus, seadsid küsimuse alla ka üksikute faktide väärtuse. Selgus, et eraldiseisvatel faktidel polegi enamasti suurt väärtust. Kasulikuks muutuvad need koos ja seostes – nii nagu Sherlock Holmesi lugudes, mis on samuti tegelikkuse peegeldused.

Faktidele, mis iseenesest on kuivad ja vahel üldse mitte sõbralikud tõsiasjad, kipuvad inimesed sageli omistama midagi iseloomutaolist või tollipulga kvaliteeti. Seda on hästi näha pea alati, kui tekib diskussioon näiteks looduskeskkonna kaitsmise, hariduse sisu ja jätkusuutlikkuse üle. Faktid saavad siis poliitilise varjundi. Selle külje viis täiuseni Stalin. “Faktid on jonnakad asjad,” ütles ta siis, kui oli vaja kellestki füüsiliselt lahti saada. Faktid on jonnakad ka siis, kui on vaja teha raskeid otsuseid.

Väga harva sobivad ühiskonda, kogukonda, isegi perekonda puudutavad otsused kõigile.

Enamasti riivab iga otsus kedagi. Nabala kaitseala loomine neid, kes soovisid sealkandis paekivi kaevandada, Rail Balticu ehitamine neid, kelle kodu see lõhub.

Nõnda tekib faktidele erinev kaal. Suhteliselt lihtne oleks nendega opereerida siis, kui kaal oleks kõigile inimestele ühesugune. Võta näpust, isegi võrdlemisi lihtsate faktide kaal võib inimeseti olla äärmiselt erinev. See, kui palju juunikuus meil vihma sajab, on üsna ükskõik soojal maal puhkajatele, kuid kriitiline põllumeestele.

Osa fakte muutub ebamugavaks. Sellisel puhul ilmneb päris inimlik soov otsuseid teha mingitel muudel alustel. Selle soovi kajastus sai suures poliitikas möödunud aastal uueks mõisteks – “tõejärgne poliitika” ja meie aega on nimetatud ka tõepõhjatuks ajastuks. Toimunud muutuse kvintessentsi sõnastas ajakirjanik Michal Deacon eelmisel aastal ajakirjas Daily Telegraph (9. VII 2016) kolme omaduse kaudu, mis iseloomustavad paljusid fakte.

Faktid on negatiivsed.

Faktid on pessimistlikud.

Faktid on ebapatriootilised.

Need kolm omadust on ootamatult sageli neil faktidel, mis esindavad ökosüsteeme või keskkonnaprobleeme, aga ka ühiskonna ja riigi arengu pudelikaelu. Olgu see kliimamuutus, mis meid Eestis puudutab peamiselt kaudselt, aga millesse me põlevkivi põletamise kaudu tõenäoliselt ebaproportsionaalselt suure panuse anname. Mõistetav, et selle panuse teadvustamine on natuke ebapatriootlik.

Mikroskoopilised plastmassitükid ei kao keskkonnast väga pika aja jooksul. Polüetüleeni ja veel pikemaid süsinikuahelaid ei oska praegu teadaolevalt ükski bakter lagundada. See, et kogu ookean on plastitükke tihedalt täis, on mereteadlastele kurb tõsiasi. Pessimistliku noodi toob mängu teinegi fakt: nanoosakesed suudavad läbida rakumembraani. Kui nõnda, siis ei kaitse ei meie nahk ega soolestik meid nende eest.

Pealtnäha pole selles mures midagi ebapatriootilist. Selle aspekti nägemiseks peame vaatama veidi kaugemale. Mõnus on ju arvata, et enamikust Aafrika riikidest oleme ühiskonna ja eriti globaalse keskkonnahoiu arengus valgusaastate võrra ees. Tegelikkus on teistsugune. Nii näiteks on Keenias selle aasta augusti lõpust kilekottide kasutamine (sealhulgas eksikombel riiki kaasatoomine) rangelt keelatud. Seaduse­rikkujaid võib oodata ees kuni 40 000­dollariline trahv või neli aastat vanglakaristust, kirjutab 6. septembri Eesti Ekspress. Vist on võrdlemisi ebapatriootiline tõdeda, et mõnes inimkonna tulevikule olulises asjas on arengumaad meist märksa kaugemale jõudnud.

Jonnakate ja ebapatriootiliste faktidega kemplemine ei anna enamasti kuigi häid tulemusi. Mõttetu on võidelda Newtoni seaduste või Coriolisi jõuga. Pigem on mõistlik leida neile rakendusi, olgu siis lühiajalise ilmaprognoosi või kõrge veetaseme eest hoiatamise kaudu, mis neile kahele tuginevad. Klassika soovitab püha Augustinuse sule läbi, et meil oleks julgust muuta asju, mida saame, leplikkust selle suhtes, mida muuta ei saa, aga ennekõike tarkust teha vahet nende kahe vahel. Meile on seda maksiimi, pigem palvet, mõjusalt vahendanud Kurt Vonnegut.

Need asjad, mida me muuta ei saa, ei ole head ega halvad. Need peegeldavad meie universumi struktuuri. Aksioloogilise tähenduse ehk hinnangu anname neile inimestena. Kui loodus, keskkond, inimorganism või ühiskond avab meile mõne oma saladuse, siis ka see pole ei hea ega halb. Loodus ja keskkond kõnelevad meiega lihtsalt jonnakate faktide keeles. Kindlasti ei hakka meie kuusk Saharas kasvama ega tasu Florida küpresse Haapsallu istutada.

Teaduse ülesanne on lihtne: otsida tarku lahendusi nende asjaolude piires.

Selles mõttes on negatiivsed, pessimistlikud ja ebapatriootilised faktid äärmiselt suure väärtusega. Nende olulisus saab selgeks siis, kui tahame leida oma muredele tarku lahendusi. Jonnakad faktid on sellised piirangud, mida üldjuhul muuta ei saa. Nende teadmine ei lase teha rumalaid otsuseid, liigselt ekspluateerida loodusvarasid või minna käpardlikult habraste ökosüsteemide kallale. Ühiskond on selles mõttes äärmiselt vintske. Isegi Donald Trumpi stiilis inimkatsed – praegu ühe suurriigi, kuid võib juhtuda, et varsti terve maailma tasemel – on liiva jooksmas.

Teaduse ja eriti selle otseste rakenduse ehk innovatsiooni poolt vaadates on kolme miinusmärgiga faktide kogum progressi ja innovatsiooni vältimatu eeltingimus. Ebamugavate faktide teadmine juhatab meid kõrvale umbteedest. Kuna oli hästi teada, et hõõglampide kasutegurit valguse tekitamise mõttes ei ole võimalik kuigi suureks ajada, hakkasid füüsikud süstemaatiliselt kontrollima, millised ained võiksid madalatel temperatuuridel valgust kiirata. Nüüd on meil valgusdioodidel põhinevad sadu kordi efektiivsemad valgusallikad.

Mõnus oleks mõelda, et kunagi oli aeg, mil faktid ei olnud veel negatiivsed, pessimistlikud või ebapatriootilised. Tol kaugel natuke ilustatud muinasajal olid faktid suhteliselt selged, teisisõnu, määramatus tagasihoidlik. Samal ajal olid panused uue teadasaamiseks väikesed. Põhiosa elutegevusest oli rutiinne ning kuni suurtootmise alguseni andis uute asjade lisandumine vaid piiratud võidu.

Nüüd oleme sattunud maailma, kus teame (inimkonnana) võrratult rohkem kui Newtoni aegadel. Teame ka seda, kui hädised on meie teadmised inimorganismi, looduse, ühiskonna ja muude keerukate süsteemide funktsioneerimisest. Teisisõnu, meid jälitab ja ümbritseb suur määramatus, aga panused on läinud kõrgeks.

Kui kliimamuutused peaksid olema tõepoolest nii kiired, nagu praegu paistab, või nanosuurusega plastmassiterakesed suudavad tõesti meie ajurakkudesse tungida, on kaalul arvestatav osa tsivilisatsioonist. Seda enam on tarvis olla oma otsustes ratsionaalne ja püüda näha ette nii mitu sammu kui võimalik.

Selle olukorra kirjeldamiseks on hakatud kasutama nn normaalsusjärgse teaduse mõistet. Mõiste pärineb teadusfilosoofiast, kus väikese riskiga teadustegevust on sageli nimetatud normaalteaduseks. Oleme ju sageli – eriti keskkonna ja ühiskonna käsitlemisel – olukorras, kus ühekorraga vaatab meile otsa neli probleemi: faktiteadmiste määramatus on suur, huvirühmadel on eri väärtused, panused on kõrged, aga otsustamiseks mõtlemisaega ei anta. See on nagu Rapla Linna Pea, millel igasse ilmakaarde vaatab üks nägu.

Niisama lihtsalt me seda situatsiooni muuta ei saa, küll aga saame end ja kasvavat põlvkonda õpetada sellega toime tulema. Mõttekas on alustada neist, kes on värskelt parimate teadmistega varustatult iseseisvale eluteele astumas. Nende puhul tuleb õpetada vaid selle olukorraga toimetulekut, teisisõnu, lisada korralikule haridusele raasuke sobivat sotsiaalset küpsust.

Kõige kõrgema formaalse haridusega inimesed on need, kes on kaitsnud või värskelt kaitsmas doktoritööd. Nende haridustee, lasteaeda arvestamata, on kestnud ligikaudu 20 aastat. Selle aja jooksul on meie riigis toimunud põhjalikud muutused. Ümber on kujundatud hariduse suhe kultuuriga, ühiskonnaga, meie majandusliku toimetulekuga, strateegiliste otsuste tegemisega ning riigi kui terviku eduga.

Doktorikraadi saamine on esimene tõsine aste teadlaskarjääris ning tööst ühiskonna hüvanguks. Sellega noore teadlase formaalne haridustee lõpeb, kuid tema areng suuresti alles algab. Teadlane astub maastikule, kus ei ole enam õpetajaid klassikalises mõttes ja üldjuhul isegi mentoreid kuskilt võtta. Mingis mõttes on see külm ja kõle koht, aga samas äärmiselt suurte võimalustega. Sellel maastikul peab vaatama mitte enam õpetajate poole, vaid maailmas ringi. Tuleb endal otsustada, mida õppida. Koos ning kontaktis vanemate kolleegidega on suuremad šansid seal ellu jääda ning edukas olla.

Ellujäämiseks on teaduses vaid üks võimalus: näidata, et maailm muutub teadlase tööst paremaks.

Ühiskond on igasse teadlasse panustanud palju aega ja vahendeid. Isegi kui noorteadlasi vaadelda kui riskiinvesteeringute portfelli, jätkub nende toetamine vaid siis, kui vähemalt mõni teenib temasse paigutatud kapitali sajakordselt tagasi. Vastasel juhul ratsionaalselt toimiv ühiskond lihtsalt ei investeeri teadusse.

Eesti Teaduste Akadeemia on käivitanud seeria inimkatseid, mille eesmärgiks on luua kirjeldatud jonnakaid fakte kui piiravaid (või suunavaid) tingimusi kajastav uus normaalsus. Selles normaalsuses on imperatiiviks, et arvestatav osa teadlastest suudab suhestuda ühiskonnaga. Selleks ei ole tingimata vaja, et kõik suudaksid oma oskused ja kogemused kiiresti mõõdetavaks väärtuseks ehk rahaks teha. Siis kaotaksime teaduse kvintessentsi, sööksime tõenäoliselt üsna varsti planeedi tühjaks ja sureksime välja.

3-minuti loengud kui võimalus selgitustööks

Märksa vajalikum on õpetada noori teadlasi teistele lühidalt ja kompaktselt selgitama, kuidas maailm nende töö tulemusena päästetakse või vähemalt muutub paremaks kohaks, kus elada. Selleks antakse aega kolm minutit. Kolme minuti sisse ei mahu pea ainsatki detaili, küll aga tohutu hulk teavet – kui muidugi õiged sõnad valida.

Kolme minuti loengute võistlus sai sel aastal Eestis kolmeaastaseks. See pole ainus omataoline ja formaatki on laenatud Austraaliast. Natuke lisab põnevust võistlusmoment, aga seegi on justkui pööratud. Võitjad ei saa raha ega karikat. Lausa vastupidi: neil tuleb oma loenguga veel hulk vaeva näha, et see jõuaks professionaalse videoklipina Euroopa Liidu regionaalarengu fondi rahaga (TeaMe+ programmi kaudu läbi Eesti Teadusagentuuri) Eesti Televisiooni suurele ekraanile.

Muidugi on äärmiselt tore, et noorteadlased selle inimkatsete seeria raames õpivad ja harjutavad professionaalide käe all sõnastamis- ja esinemisoskust ning seejuures arenevad üllatavalt kiiresti.

Märksa olulisem on, et selle kaudu sünnib killuke uut normaalsust.

Me ei saa muuta seda, et nii tõejärgses kui ka postnormaalses maailmas seatakse ka kõige ilmsemad faktid kahtluse alla, et panused on suured ning et otsustada tuleb kiiresti. Tõenäoliselt ei saa ka loobuda arvamusvabadusest, mis on tänapäeva ühiskonna üks alustalasid. Sellises maailmas kasvab eeldatavasti adekvaatse informatsiooni hind. Proportsionaalselt tõuseb korraliku hariduse väärtus, eriti siis, kui selles sisaldub treening nii erinevate arvamuste võrdlemiseks, pädevuse ja adekvaatsuse kontrollimiseks kui ka oma arvamuse täpseks, kompaktseks ja hästi põhjendatud sõnastamiseks.

Lühiloenguid hindasid Indrek Allmann, Alar Karis, Laur Kaunissaar, Viktoria Ladõns­kaja, Ingrid Peek, Birgit Sarrap, Tarmo Soomere, Hannes Tõnisson. Moderaator oli Ronald Väli, 2015. aasta kolme minuti loengute konkursi laureaat.

Võitjate kommentaarid: Kuidas 3-minutiga maailma muuta?

Allikas: Sirp