Erwin Rommel olevat Egiptuses vangi langenud Uus-Meremaa ohvitserilt pärinud: “Mida teie siin teete? See ei ole teie sõda. Kas te olete siin spordi pärast?”

Austraalia päritoluga Briti filosoofi Kenneth Minogue’i sõnul ei olnud kõrberebase küsimus sugugi asjakohatu. “Moodsad Euroopa ühiskonnad on organiseerinud oma mitmed tegevusalad, majanduslikust õigusliku praktikani, võistlusmängudena ja nad on formaliseerinud selle tegevuse nii edukalt, et võistlussport on levinud üle maailma,” kirjutab ta raamatus “Orjalik meel: Kuidas demokraatia õõnestab kõlbelist elu.” Siin astub austraallane ühte jalga Hollandi ajaloolase Johan Huizingaga, kes väitis, et kultuur areneb koos mänguga.

Arusaam, et elu on mäng, tähendab seda, et Huizinga homo ludens hindab üle kõige oma sõltumatust – see on see, mis teeb ühes kokkulepitud
reeglitega mängu üldse võimalikuks.

Sama oluline on aga ka sünnis spordimehelik suhtumine, mis Minogue’i arvates kasvab välja kõlbelisest elust ja on selle eeltingimuseks. Minogue’i ja Huizinga käsitused moraalist ja mängust haakuvad omakorda Šveitsi psühholoogi Jean Piaget’ laste kõlbelise arengu teooriaga.

1932. aastal ilmunud teedrajavas raamatus “Lapse moraaliotsused” tõmbas Piaget vahe kultuuriliste käskude ja moraalinormide vahele. Esimesed kujunevad suhtluses vanematega, teised omasugustega. Esimesed on etteantud ja jäigad, teised seevastu läbiräägitavad ja paindlikud.

Minogue’i silmis sarnaneb lääne tsivilisatsioon omapäi õue jäetud lastega. Kompleksses ühiskonnas osaleb igaüks meist üheaegselt kümnetes mängudes ja peab klapitama ühest tulenevad kohustused ja vastutuse paljude teiste omaga, tihti küllaltki raskete kõlbeliste kompromisside hinnaga – see on tasu, mida me omaette jäetuse eest maksame.

Kuivõrd meisse on bioloogiliselt sisse söövitatud tung püsida metamängus nimega elu võimalikult kaua, siis püüame end üleval pidada nii, et teised meiega mängida tahaksid. Kui seda soovi jagab piisavalt suur hulk teisi lapsi, siis muutub meie käitumine vastastikku ettearvatavaks, mis hoiab ära selle, et suure kisa peale välja tormavad vanemad kõik jälle tuppa tagasi kupatavad.

Peale selle ühise soovi ja üldiselt omaksvõetud reeglite saame oma mänguteel juhinduda vaid enda moraalsest kompassist – vormida oma minapildi ja jääda sellele võimaluste piires truuks. See on see, mida moraalne elu Minogue’i arvates sisuliselt tähendab.

Individualistlikul õuemoraalil on omad tagajärjed, millest mitte kõik ei ole tingimata healoomulised. Suurem osa mängudest on võistlusliku iseloomuga, mistõttu seltskond jaguneb kiiresti võitjateks ja kaotajateks, ja igas mängus on viimaseid alati rohkem. Küll peaks aga mängude mitmekesisus võimaldama igaühel leida endale sobiva ning saada seejuures osa võistlusmomendi vallandatud energia positiivsetest kõrvalmõjudest – eelkõige üheskoos suurendatud teadmistest ja oskustest.

Teiseks vajutab konkurents pitseri kogu elukorraldusele, konflikt on alati õhus, ja see ei lahene mitte iga kord kõige libedamalt. Samas on konkurents aga koostöö paarikmõiste – üks ei saa siin eksisteerida ilma teiseta. Eelöeldu tagajärjel otsib kogu krempel pidevalt tasakaalu, milleni jõudmine ei ole sugugi kindel. Sellest Minogue’i “Orjaliku meele” alapealkirjas väljendatud kahtlused demokraatia ja kõlbelise elu suhetest alguse saavadki.

Konkreetsemalt lähtuvad Minogue’i kõhklused tõsiasjast, et kui algselt tähendas demokraatia seda, et valitsus annab aru valijatele, siis nüüd kipuvad valitsejad meilt endilt aru pärima. Me oleme “targad” üksnes valimiste päeval, muul ajal suhtub järjest laienev administraatorite ja avalike haldajate armee meisse kui pidevat kantseldamist vajavasse äraostetavasse ja sõgedasse massi. Meie oleme poliitikutest enam-vähem samal arvamusel.

Minogue’i sõnul on orjameelsuse kasv samaväärne individualismi aeglase taandumisega. Selles pole midagi iseäralikku, sest ajalooliselt on tema arvates erandiks olnud pigem vabadus ja individualism kui õiglus ja orjameelsus.

Traditsiooniliste ühiskondade juhtideeks on olnud õiglus. Hindu kastisüsteem ja moslemite šariaat ei maali pilti mitte üksnes õiglasest, vaid ainuvõimalikust ühiskonnast. Sama kehtib ka mitmesuguste hõimuühiskondade kohta. Õigluse printsiip annab seal igaühele rolli, milles ta oma sootsiumi kõige paremini teenida saab. Siin ei käi jutt end õigusriigi tingimustes väljendavast läänelikust ühismeelest, vaid kogu inimelu korraldavast ja sellele ühtlasi tähenduse andvast kõikehõlmavast käitumiskoodeksist.

Traditsioonilised ühiskonnad rajanevad tavadel ja religioossetel uskumustel. Seesolijatele näivad taolised asjakorraldused õiglastena, väljastpoolt on võimalik muidugi jõuda ka teistsugustele järeldusetele. Minogue’i ja Piaget’ tõlgenduses traditsioonilistes ühiskondades moraalne elu seega puudub; eeldatav käitumine, õige mõtlemine ja nõutud rollid pannakse ühemõtteliselt paika kultuuriliste, religioossete või ideoloogiliste normidega.

“Mitte kunagi varem ega hiljem pole ükski inimühiskond end nii täienisti pühendanud perfektsionistliku tegevusprogrammi elluviimisele, mitte kunagi pole ilmalik ja vaimulik võim moodustanud sellist tervikut,” kirjutab Inglise ajaloolane Paul Johnson “moraalivaba” Euroopa traditsioonilistest lähtekohtadest Karl Suure kroonimise päevil.

Järgnevate sajandite jooksul tekivad aga Johnsoni kirjeldatud monoliiti aegamisi praod, kuhu individualism oma juured sisse saab ajada. Tekib seesama Piaget’ mänguväljak, mille piirid ajaloo algusest saadik kitsas toas istunud laste südikus järjest avaramaks venitab.

Individualismi ja kõlbelise elu areaali suurendavaks jõuks on demokraatia, mille üheks esmaseks ilminguks on Inglise parunite kuningalt kätte võideldud feodaalsed eriõigused. Kuni Esimese maailmasõjani jääbki poliitika peamiselt aristokraatide spordialaks. Kirikliku ja ilmaliku võimu vahelises pingeväljas koha leidnud läänelikku kodanikuühiskonda vormivad seega üheaegselt nii jumalasulaste manitsused kui parlamendist antud seadused. Või kasutades Piaget’lt laenatud kujundeid: lapsi kasvatasid nii vanemad kui mängukaaslased.

Traditsiooniliste ühiskondade ühemõttelisusele ja ainuvõimalikkusele vastanduv lääne tsivilisatsiooni mitmetähenduslikkus, mis ilmutab end konkurentsis, konfliktis ja tasakaalus, sõltub seega kahe vastandliku pooluse olemasolust.

Kui Minogue kirjutab, et viimastel aastakümnetel on demokratiseerumise halvimaks mõjuks olnud võimude eraldatuse ja tasakaalu printsiibi asendamine üheainsa kõiki probleeme ravima pidava egalitaarse ideaaliga, siis räägib ta tegelikult ühe pooluse kaotsiminekust. Selle tagajärjel on kõlbelise elu asemele tulnud poliitilis-moraalne õhustik, mis moraliseerib poliitika ja politiseerib moraali.

“Kes vaidleks selle vastu, et eelarvamused, võlad või liigjoomine on halvad asjad?” kirjutab Minogue. “ Iva on aga selles, et pole valitsejate asi meile ette kirjutada, kuidas me elama peame. Nad on juba oma võimu rakendamiselgi piisavalt tüütud, kui nad aga veel ka kantslisse ronivad, muutuvad nad täiesti väljakannatamatuteks. Meil ei ole põhjust kahelda ka selles, et kõlbelise elu riigistamine on esimene samm totalitarismi suunas.”

Üha kirglikumaks kiskuv riiklik ristikäik abstraktsete nimisõnade (seksism, alkoholism, kõikvõimalikud foobiad jne) üha laieneva kogumi vastu tekitab tõesti painava tunde, et meie pikk õhtupoolik õues hakkab vaikselt ühele poole saama. Tõsiasi, et vitsaga patriarhi asemel teeb mängule lõpu hüsteeriline kanaema, ei muuda siin põhimõtteliselt midagi.

Artikkel on esmakordselt ilmunud Postimehes. Taasavaldamine autori loal.

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (33)