Nagu dokumentaalfilm ja -lavastus, heidab ka dokumentaalfotograafia žanrina valgust meid ümbritsevale ühiskondlikule kontekstile, tuues esile neidki külgi, mis vahel varjatuks jäävad. Eestiski toimub gentrifikatsioon: linnastumine ja ääremaastumine, mis on põhjustelt seotud nähtused, luues selge lõhe linna ja maa vahele ning sellegi vahele, millised assotsiatsioonid meil nende piirkondade ja ka kontseptuaalsete tähistajatega tekivad.

Augustis avatud Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses Telliskivi loomelinnakus on hetkel avatud dokumentaalfotonäitus „Perifeeria: Kihnust Lõuna-Aafrikani“, kus mitu eesti fotograafi on jäädvustanud paiku ja inimesi nii siin kui sealpool piiri. Näitusel on esindatud viie fotograafi, Annika Haasa, Birgit Püve, Helen Ree, Triin Kerge ja möödunud kümnenditel Lõuna-Aafrika Vabariigis fotograafi ja ajakirjanikuna tegutsenud Juhan Kuusi teosed. Näitus võimaldab saada osa nii inimeste olmest ja igapäevasest elust-olust kui ka mõtiskleda suuremate, keskkonna, urbaniseerumise ohtude ja hääbuvate piirkondade jätkusuutlikkuse üle.

Omapärane on näitusel tõik, et ühisnimetaja alla on seotud nii Eestis toimuv ja siinsed tendentsid, kui ka Lõuna-Aafrika Vabariigi esmapilgul kauge ja võõras olustik. See võimaldab märgata elu, linna ja maa piirkondade universaalsust –  inimeste tegevused ja inimasustuse seaduspärad on üsa sarnased.

Perifeeriana mõistame tavaliselt ääremaad – antud näitusel on perifeeriale lähenetud mitmetasandiliselt, käsitledes perifeeriana küll geograafilisi paiku, küll mõttelist äärt, servaala.

Arvestades dokumentaalfotole olemuslikku ühiskondlikku aspekti, on antud näitusel esile tõusnud just ühiskondlik perifeeria ehk tegeletakse küsimusega, mis jääb ühiskondlikust keskmest kõrvale.

Eestis on perifeeria samuti vaadeldav nii geograafilisest (piiriäärsed alad, saared, Ida-Virumaa) kui ka sotsiaalsest vaatenurgast. Paigad, mis on geograafiliselt perifeersed, on ääremaastunud ka sotsiaalses plaanis: seal on vähem töökohti, palju mahajäetud elamuid, kehvem üldine elujärg.

Näitus toob esile paljuräägitud Ida-Virumaa ja endiste nõukogudeaegsete mahajäetud hoonete küsimuse tuues külastaja ette nii Hara allaveelaevabaasi (Annika Haas) Narva “Veneetsia” (Annika Haas) kui ka Kiviõli tehismaastiku (Helen Ree).

Enamik mainitud fotograafidest on valinud jälgija, vaatleja välise positsiooni. Olukorda või inimesi portreteeritakse tegevuses, vaadeldes neid konkreetses situatsioonis kõrvalt. See haakub antropoloogilise vaatlusmeetodiga, mispuhul uurimisobjekti otseselt ei sekkuta. Küll aga on otseselt sekkunud ning selgelt sisemise vaatepunkti võtnud Triin Kerge fotosarjaga “Kodukoht”, kus ta on pildistanud erinevaid kohalikke interjööre. Valitud nurk loob mulje pildistajast kui “seesolijast”, kes korraga jäädvustab nii eheda siseruumi miljöö koos mööbli, mälestusesemete ja viimastest peegelduva ajaloolise õhustikuga kui ka vaatab läbi objektiivi välja. Pildi perspektiiv on selles sarjas alati suunatud õue, välja, avaramasse ruumi, jättes pildistaja justkui piiritletud turvatsooni.

Isikliku vaatepunkti on ainsana lisanud Helen Ree, kes on oma fotodel pühendunud Ida-Virumaa olustiku tabamisele. Tema seerias näeme jäädvustusi Kiviõlist, ühel pildil on autor pildile püüdnud oma Kiviõlis elava vanaema viimase õitsevas koduaias, rõhutades isiklikku seost ja tuues seeläbi sisse kodukoha ja mäletamise aspekti.

Birgit Püve on võtnud luubi alla ühe omapärasema Eesti saare – Kihnu ning seadnud fotodel vastakuti Kihnu inimesed ja Kihnu kultuuri defineerivad elemendid – sitskangad ja ääremaale omase sügisese looduse. Tema seerias tõuseb esile inimese suhe kontekstiga, olgu selleks kohalik kultuur või maastikud, mis end kohalike silmapõhjadesse talletanud.

Eesti päritolu, kuid pikalt Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsenud fotograaf Juhan Kuus on jäädvustanud inimesi ja eluolu 2003. aasta Oudtshoorni linnas, püüdes kaamerasilma ees hetke nii kiikuvaid ja naervaid lapsi, kui ka väsinud ilmega koduperenaist pesu nöörile riputamas. Kuus keskendus oma töös selgelt olustikule, jäädes kohaliku elu puhul vaatlejaks, väliseks, mõneti ka välismaalaseks, kellele pakub huvi kohalik kultuur ja sealsed inimesed. Võrreldes siin tegutsenud fotograafidega on Kuusk pildistanud eelkõige ja esmalt inimesi – inimest oma ajas ja kontekstis. Lisaks kultuuri tutvustamisele on tema piltides kindel koht ka inimese ja maastiku ühendamisel ja nendevahelise suhte kehtestumisel, niisamuti kui elamistingimuste ja sotsiaalse kihistuse peegeldamisel.

Näitus tervikuna on antropoloogilise suunitlusega ning paneb mõtisklema aja, olustiku ja ühiskondlike tendentside üle, mis paratamatult avaldavad mõju igale inimesele.

Erinevate autorite erinevad käekirjad on ühendatud mitmeid käsitlusviise lubava teema all üheks terviklikuks nägemuseks ääremaast – olgu perifeeriaks siis paik või mahajäetus kui sotsiaalne mõtteline kontseptsioon.

On rõõm näha, et meie kunstiväljal on oma nurgakese leidnud ka dokumentaalfotograafiale pühendunud galerii. Võrreldes tavalise fotograafiaga on dokumentaalžanr siiski tihedamalt seotud ühiskondlike teemade, probleemide, oludega – lühidalt inimesega teda ümbritsevas sotsiaalsetest suhetest ja käibelolevatest normidest ja arusaamadest kokku punutud maailmas. Näitust võib soovitada nii fotograafiast huvitatud kui ka üleüldiselt uudishimuliku meelelaadiga inimesele. See on näitus inimestest ja inimestele.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)