Tallinna vanalinn on oma pika ajaloo jooksul näinud kõiksugu sündmusi. Aga see, et Prantsusmaa president teeb möödakäijatega vabalt selfie’t ning jalutab muretult oma hotelli, jääb meelde küll.
Emmanuel Macron on selle aasta rahvusvaheline poliitiline komeet, kes suutis oma liikumisega En Marche sõna otseses mõttes marssida kevadel Elysee’ paleesse ning avas sellega Prantsusmaale uue võimaluse. Tegelikult sai sellest uus lootusepuhang kogu Euroopale, sealhulgas Eestile ka. Kuidas?
Euroopa on juba ammu oodanud Prantsusmaa ärkamist. Pariis on eriti pärast president Mitterrand‘i olnud kui uinuv kaunitar, kes on küll nautinud oma kustumatut sära, kuid pole suutnud ergutada Euroopa ideed. Puudu on olnud liidrist, kes suudab üheaegselt kõnetada erinevaid ühiskonnakihte ning kes ei karda kaotada.
Värvikas Sarkozy andis küll lootust, kuid tema püüdlused vajusid sisepoliitika ning rahvusvahelise konjunktuuri sohu. See päädis Euroopale väga kaheldava väärtusega interventsiooniga Liibüas, millest sai kogu kontinenti rusuva rändekriisi üks väravaid.
Macron näib teadvat, mida ta tahab. Ta teab, et Prantsusmaa ei saa tavapärast rada edasi käia – majandus lihtsalt ei kannaks sotsiaalset survet välja. Ta teab ka, et Pariisi edu tagab suutlikkus olla sõnakam ühtse Euroopa idee kaitsmisel ja edendamisel. Mõlemad teed võivad olla kaelamurdvad. Ümberringi on küllaga neid, kes näeksid pigem noore presidendi ambitsioonide luhtumist. Vähem või lausa mitte midagi teha on alati turvalisem.
Macron ei karda valjult öelda, et tal jagub ambitsiooni nii Prantsusmaa kui kogu Euroopa jaoks.
Ühena vähestest Euroopa liidritest küsis ta oma valijatelt mandaati viisil, kus kahasse rahvuslipuga oli ja on ka täna tema kõigi suuremate esinemiste taustaks alati ka Euroopa Liidu tähelipp. See on mõttekohana oluline ka meile – kui sageli näeme ja näitame Eestis, et hoolime Euroopa lipust? Positiivselt innustunud eurooplastena võiksime oma Euroopa identiteeti rohkem hinnata. Ka sümbolite kaudu.
Prantsusmaa noore presidendi üks võimaliku edu võtmetest on kartmatus kaotada. Tandemis peaminister Edouard Philippe’ga võib Macron tõesti reformid (eriti tööturgu puudutavad muudatused) kännu tagant valla päästa. Tänavapoliitika tuleb talle muidugi ette, aga Macronis näib olevat liidrimaterjali oma ideede veendunud esitamiseks ning reformide läbiviimiseks. Valimistel antud mandaadist rääkimata.
Macroni mõistatuse 3 mosaiigikildu
Macroni mõistatuse kolmest suuremast mosaiigikillust esimene pole isegi seotud mitte niivõrd tema endaga, kuivõrd tema kampaania laineharjal Prantsusmaa rahvusparlamenti pääsenud suure hulga poliitiliste noviitsidega. Õpiaega neil sisuliselt pole, sest magusaim hetk reformide algatamiseks on järgmised 12 kuud. See aga on kõige olulisem mõjutaja, mille järgi saab hinnata viie aasta pärast Macroni edu või ebaedu.
Teine suurem küsimus on Macroni kui suurriigi liidri tegevus Prantsusmaa huvide kaitsel globaalsel tasandil. Ta on näidanud käesurumisvõistluses president Trumpiga, et mune tal on. Valge maja peremehega sarnaselt on Macron jõuliselt kaitsmas Prantsusmaa turgu, tõmmates näiteks pidurit Euroopa Liidu vabakaubanduskõnelustele Mercosuriga ning surudes Ida-Euroopale peale oma nägemust lähetatud töötajate direktiivist.
Märgiliseks kujuneb ka Macroni tegevus Venemaa suunal, sest Pariis ja Moskva omavad ajalooliselt lähedasi suhteid. Seetõttu pole ime, et Venemaa soovib näha just Macronis uut akent Euroopasse. Moskvas noolitakse teda peaesinejaks järgmisel kevadel Peterburis toimuval majandusfoorumil. Macron ilmselt läheb, sest kodumaine surve Venemaaga suhteid parandada on piisavalt tugev. Samas teab Macron, et Euroopa Liidu ühispositsioon Venemaa suunal on otseses seoses Normandia formaadi raames sündinud Minski kokkulepete täitmise ja Ukraina olukorraga.
Brexiti tingimustes on mõeldav, et Euroopa Liidu veduriteks kujunevad taas Prantsusmaa ja Saksamaa. Macroni ja Merkeli omavahelised suhted on juba praegu väga lähedased. Macron ei varja, et suhtleb Saksamaa liidukantsleriga vähemalt paar korda nädalas. Ka Macroni Sorbonne’i Euroopa kõne oli Merkeli laual olemas enne, kui kõlas üliõpilaste ees Pariisis.
Saksamaa äsjaste valimiste tulemused panevad Merkeli muidugi keerulisse olukorda. Koalitsioonikõnelused tulevad rasked ning lõplik tulemus võib kahandada Merkeli manööverdamisruumi. See omakorda tekitab küsimuse, kas ja kui jõuliselt saab Merkel olla Macroni kõrval Euroopa idee värskendaja. Ometi ei heiduta see teadmine Macroni. Sorbonne’i kõnest tulvanud ideede laviin on igal juhul positiivne.
Macroni mõistatuse kolmandaks suuremaks pusletükiks on aga see, mil viisil suudab Prantsusmaa liider veenda oma Euroopa kolleege muutma sissekäidud radu ning mil määral on ta ise valmis teisi kuulates paindlikult tuleviku Euroopat ehitama.
Prantsuse kaasaegset kirjandust suurepäraselt tundvat Macroni ei heiduta Houellebecqi “Alistumise” must stsenaarium. Ta teab, et tema ebaõnnestumine meeldiks paljudele, kuid Prantsusmaa ja ilmselt ka Euroopa sellest ei võidaks. Vähemalt praegu on selge, et Pariis on kujunenud maailmapoliitikas taas tõsiseks tegijaks, kelle peale loodavad paljud. Ka meie.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
