Lendasin 1.oktoobril Torontosse, et nädal hiljem siirduda sealt ca 60 km kaugusel asuvasse Hamiltoni kolmenädalasele resideerumisele kohas nimega THE COTTON FACTORY. Paljud on küsinud mu käest, et mis asi see kunstnike resideerumine endast kujutab. Ma siis räägin.

Kunstnike resideerumine on niisugune kunstnike seas suhteliselt levinud asi, mis tähendab kõige laiemalt seda, et kellegi initsiatiivil on kusagile hoonesse tekitatud mingi arv stuudioid, kus töötab teatud ajaperioodi vältel erinevaid kunstnikke. Vahel ka mitte ainult visuaalkunstnikke, vaid samuti muusikuid, kirjanikke ja muid loova eriala inimesi. Tihti tuleb neil loovatel inimestel ise sinna kandideerida, aga tuleb ette ka juhuseid, kus institutsioon ise kutsub. Asja mõte on võimaldada loovatel inimestel segamatult oma projektidega tegeleda, ammutada uuest keskkonnast ideid, kohtuda uute inimestega, tutvustada sealsele publikule oma loomingut. Tekib hulk uusi professionaalseid kontakte, võimalikke koostööideid, sünergiat. Ja mis tõepoolest kõige peamine – sa oled eemal oma igapäevasest olmest ja keskendud sada protsenti oma loomingule.

Võib ju mõelda, et miks igasuguste teiste valdkondade inimestele niisuguseid “puhkekodusid” pole. Näiteks kooliõpetajatele, poemüüjatele, autojuhtidele, kokkadele, pangatelleritele. Ausalt öelda ma ei teagi… Võibolla on asi selles, et loominguga saab tegeleda praktiliselt igal pool, mitte ainult seal, kus sa konkreetselt töötad.

Mida teeks kari eri maadest kuuks ajaks ühte majja kokku sõitnud pikamaa-autojuhte või pangatellereid?

Ilmselt paneks hommikust õhtuni lihtsalt pidu. Ja need, kes pidu panna ei taha, läheks esimesel võimalusel n-ö “pikemale reisile” ja kaoks teadmata suunas, nagu enamus Eestisse saadetud pagulased siiani on teinud.

Kummituslik resideerumine

Lihtne see kunstnike resideerumise värk ei ole. Näiteks paljud programmid on mõeldud nö noorematele ja alles karjääri ülesehitavatele kunstnikele ehk siis inglise keelses “for emerging artists” ning sinna minusugustel enam asja ei ole. Ma ei tea ka, mida niisugused karjääri ülesehitavate kunstnike resideerumised endast kujutavad ja mis erinevus neil on, sest pole üheski niisuguses viibinud.

Mäletan, et kunagi hämarate 90-nendate keskel ma isegi mõnda niisugusesse üritasin kandideerida, aga et mind ei valitud, siis ühel hetkel ei proovinudki rohkem. Ja ega siis eriti seda infot ei liikunud ka. Või kui liikus, siis läbi mingite hämarate kanalite ja salakirjas, mida ma siis veel nii hästi lugeda ei osanud. Mingil ajal aga hakati mind ise kutsuma ja mulle infot saatma, kuhu võiks kandideerida ja nii ma olengi viimastel aastatel mõnedesse päris huvitavatesse kohtadesse sattunud.

Üks päris märkimisväärne kuuajaline resideerumine leidis aset 2013 Itaalias. Resideerumise nimi oli Civitella Rainieri Foundation ning toimus see Umbria maakonnas ühe kõrge mäe tipus juba 1053. aastal rajatud kindluses. Mingitel perioodidel oli see ehitis teinud läbi ka teatud konstruktsioonilisi muudatusi, aga põhimõtteliselt oli tegu, jah, iidamast-aadamast sealsamas punktis asunud hoonega. Ning päris mõistetavalt on seal nende pikkade aastasadade jooksul toimunud kõikvõimalikke valgust mittekartvaid, aga veel rohkem valgust kartvaid tegusid.

Ega mind keegi nagunii ei usu, seega võin täiesti rahuliku südamega öelda, et minu käsutuses olnud elu- ja tööruumis oli permanentselt minuga samal ajal veel keegi.

Mu magamistoa lae peal asuvas köögis (kuhu viis mu stuudiost millegipärast kitsas salatrepp) kostsid eranditult igal öösel kella neljast kellegi sammud ning stuudio teises seinas olnud uks viis otsejoones kabelisse, mille põranda all oli põhimõtteliselt kogu selle lossi elanikkonna aastasadade vanune surnuaed. Õnneks sain ma sellest viimasest teada alles oma resideerumisaja lõpus, kui olin kogu selle omapärase atmosfääriga juba suhteliselt kenasti ära harjunud. Lihtsalt nihutasin oma töölaua sellest salapärasest uksest veidikene kaugemale ja tegin oma asju rahumeeles edasi. Ok, “rahumeeles” on siinkohal mõistagi teatava koefitsendiga.

Resideerumine koos karudega ei ole meelakkumine

Siis olen ma olnud veel kuu aega ühes väikeses kenas kohas Brooklynis, kolm kuud Pariisis, kuu aega Miamis, neli kuud väikeses ülikoolilinnas viie autosõidutunnitee kaugusel New Yorgist ja kaks nädalat Kanadas kohas nimega BANFF, mis asub keset mägesid nimega Rocky Mountains. Viimane koht väärib märkimist selle poolest, et nägin seal elus esimest korda vabalt ringiluusivat karu. Sealsed stuudiod on niisugused metsa alla ehitatud väikesed puust majakesed, üksteisest nii paarikümne meetri kaugusel.

Asutame just kolleegidega lõunale minema kui näeme aknast, et naaberstuudio ümber jalutab karu. Selline noor ja mitte küll eriti suur, aga ikkagi päris suur mustkaru. Haaran fotoka ja tahan joosta välja, et teha mõmmikust mõned atraktiivsed lähivõtted Facebooki ja Twitteri tarvis, aga kanada tüübid keelavad mul selle kategooriliselt ära ja peavad sinna otsa veel pika loengu erinevate karuliikide ohtlikkusest. Et mustkaru on tegelikult isegi veel kõige ohutum ja ründab sind ainult siis, kui ta on väga-väga-väga näljane ja hädas. Aga et me ei tea, kui näljas ja hädas see konkreetne loom seal väljas on, siis sellepärast ei tohigi praegu välja minna.

Pruunkaru. Šanss saada nahkapistetud pruunkaru poolt olevat kraadivõrra kangem, sest see loom ründavat vahel ka ajaviiteks, aga sa pead talle kuidagimoodi ikka tee peal ette jääma. Grislikaruga olevat aga juba niisugune lugu, et tema söögilauale jõudmiseks ei tarvitse sul talle metsas sugugi otsa joosta ega isegi mitte väga ligidale sattuda. Väiksemagi näljatunde puhul kõhus leiab ta su ise üles ja siis päästab sind veel ainult ime. Jääkaru aga – see ilus valge ja armas loom -, olla kõige hirmsam ja tema käest ei pääsevat isegi mitte läbi ime mitte. Mitte mingil moel ei pääsevat, nii et ei tasuvat isegi üritada mitte. Lihtsalt võta suusad jalast ära, istu lumele maha ja oota kuni ta sinuni jõuab. See võib teinekord võtta muidugi oma mõnikümmend minutit, sest jääkaru haisab su lõhna juba kümnete kilomeetrite kauguselt ja kuigi ta on kiire jooksumees, on see ikkagi päris pikk maa. Aga kohale jõuab ta igal juhul ning lihtsam on oodata, kui üritada ta käest täiesti tulutult minema pääseda. Niipalju siis karudest.

Nüüd aga ootab mind ees kolm mõnusat töönädalat kohas nimega THE COTTON FACTORY Hamiltonis. Umbes kuuskümmend kilomeetrit Torontost alla Niagara kose suunas. Karusid seal olla ei tohiks, kummitusi samuti mitte. Ei tohiks olla ülemäära palav nagu mõne aasta tagusel resideerumisel Miamis ega ka mitte väga külm, sest november on sealkandis soe ja kuldne sügiskuu. Kõik räägivad inglise keelt. Töövahendid makstakse kinni, elamine samuti. Lisaks veel nädalaraha. Organiseeritakse kohtumised kohalike kunstnikega. Artist Talk-id ehk oma loomingut tutvustavad loengud, kokku vist lausa neli tükki nii Hamiltonis kui Torontos. Welcoming Party, Farewell Party, no mida sa hing veel oskad tahta!

Rääkides seekordsetest plaanidest, siis katsusin teha niimoodi, et mul ei olegi kohalejõudes mingeid plaane ja vaatan, kustpoolt ja mis vedama hakkab. Aga nagu ma Tallinnas 1. oktoobri varahommikul kell 6.15 väljuvasse lennukisse istusin, tekkis tunne, et ma tahan teha midagi selle imeliku meeleolu pealt, et me elame juba mõnda aega kolmanda maailmasõja faasis. Teisisõnu jätkata põhimõtteliselt sealt, kus mul suve lõpul Riias toimunud näitusel asi justnagu pooleli jäi.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)