Täna on kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste viimane päev. Oma valiku tegin ma ära juba nädal aega tagasi, enne kui kulmineerusid sisulised debatid kandidaatidega. Mõeldes valimisperioodile tagasi, tahan välja öelda mõned asjad, mis jäid kriipima.

Noored valijad – märgiline hetk

Esimest korda Eesti ajaloos said KOV valimistel osaleda ja 16- ja 17-aastased valijad. Märgiline ja tähendusrikas hetk. Ma ei jõua ära imestada, kui vähe eeltööd ja teavitust seoses sellega tehti. Mil viisil meie noori valijaid selleks oluliseks hetkeks ette valmistati? Kes erakondadest üldse noorte valijatega tegeles ja kuidas? Ei, ma ei pea silmas siin logodega kondoome, õhupalle, kleepse ja lipukesi – ma oleks soovinud näha demokraatiakoolitust ja sisulist teavitustööd, mis oleks võinud alguse saada vastava vanusegrupiga juba vähemalt aasta enne valimisi. Tegemist oli ikkagi Eesti ajaloos esmakordse sündmusega ja valijaskonnaga liitus üle Eesti 24 153 uut valijat, Eesti tulevikus suurt rolli mängivat noort inimest.

Elektrooniline hääletus

Elektrooniline hääletus toimus 5.-11. oktoobril, tänavustel valimistel püstitati e-hääletuse rekord: oma hääle andsid digitaalselt 186 034 valijat, eelhääletusel osales kokku 306 508 valijat, kokku osales seega eelhääletamisel 27,8% valijatest. (Nelja aasta eest toimunud kohalikel valimistel kasutas eelhääletamise võimalust 24,4% valijatest.) Suur osa, ligi 30% valijaid tegi seega oma otsuse ära juba enne kui kõikvõimalikud raadio- ja teledebatid hoo sisse said. Pidades tõenäoliseks, et meie noored valijad, kes esmakordselt valijaskonnaga liitusid, on ka tõenäoliselt pigem e-valijad, jätsime nad ilma isegi võimalusest debatte jälgida. Mulle tunduks loogiline, et suurem osa debatte on siiski ära toimunud ajaks, kui algab e-hääletus.

Kas debatid oleksid muutnud isiklikult minu nädal aega tagasi antud häält ja otsust?

Minu puhul mitte, sest minu otsus valida sel korral sotse oli põhimõtteline – hoolimata sellest, et Kristen Michal osales debattides hästi, ei neela ma alla Reformierakonna eesti- ja venekeelsete valijate vastandamist ning ma valisin erakonna, kelle puhul on 100% kindel, et nad seisavad julgelt kooseluseaduse eest. Reformierakonna konservativismipuhangud mulle ei sobi, olgugi ei mõistan nende soovi noppida uusi valijaid IRLi leerist. Valin liberaalseid väärtusi ja jään neid ka valima. Et kuidas see puutub KOV valimistesse? Täpselt nii, et soovin, et Tallinn oleks mitmekesine ja avatud, rahvusvahelise võimekusega Euroopa linn.

Valimiskampaania stiilist

Tänavune valimiskampaania oli tülgastav. Sotside kampaaniast, mis oli puhtalt üles ehitatud teljele sotsid vs EKRE, võitis EKRE ilmselt kahjuks rohkem kui kaotas. Kõik ülejäänud, iseäranis Reformierakond läksid aga seda kõige lihtsamat teed – meie vs Keskerakond. Savisaare-järgne Kesk, aga paraku nii õudne ju enam ei ole. Reformierakond läks aga veelgi kaugemale – eestikeelne vs venekeelne valijaskond. Vastik. Ma ei tea, kas see “valid sotsid, saad Keskerakonna; valid Refi, saad EKRE” telg on ka üle maailma levinud võte, aga ma väidan, et see meetod teeb valimismaastikust miinivälja, milles valija ei oska lõpuks enam üldse orienteeruda. See muudab kõik piisavalt segaseks ja ebausaldusväärseks, et kaob soov otsustada ja valida. Mina, valija, tahan valida oma tõekspidamiste järgi, mitte poliittehnoloogia järgi.

Linnahall

Ma imestan, kui vähe oli Tallinna debattides juttu Linnahalli tulevikust. Sümboolne hoone ja lokatsioon, mis jääb meie kõigi ühisesse avalikku ruumi igaveseks ja võimalik 100 miljoni euro avaliku raha kasutus, mis tõenäoliselt sellisel kujul igavesest ajast igavesti vajab igal aastal ka täiendavaid töös hoidmise kulutusi. Väärib ikka tähelepanu küll! Lisaks oleks selle näite varal olnud vaja palju tõsisemalt rääkida üldiselt linna arendusprojektidest, detailplaneeringute mehhanismist ja arhitektuurikonkurssidest – palju üldisemalt kogu süsteemist, kuidas meie avalik ruum kujuneb. Kuidas see üldse teemaks ei kerkinud?

Erakonna- või isikuvalimised?

Iga kord kui keegi valijatest andis teada, et tegi valiku erakonna, mitte isiku kasuks, saabus keegi meenutama, et oot-oot, me tegeleme siin ju kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete valimisega. Muidugi, selge see. Seda loogikat ei toeta aga kuidagi nüanss, et linn on jaotatud valimisjaoskondadeks ning juhuslikult just sinu jaoskonnas ei ole isikuliselt tõesti mitte kedagi, keda sooviksid valida. Oleks Kesklinnas olnud võimalik valida näiteks Yoko Alenderi poolt, võibolla ma ei olekski sotse valinud. Ma tõepoolest soovin, et Yoko oleks lõpuks volikogus, sest ta on lihtsalt linnade tänapäevase arengu, sh. ka linnakultuuri arengu teemadel ilmselt üks pädevamaid poliitikuid Eestis.

Tartu debatt kõige sisukam

Kõige sümpaatsem ja sisukam tundus mulle olevat Tartu debatt. Korruptsioonist ja stagnatsioonist ei pea seal õnneks rääkima, aga eks süüdistused parteile, kes on pikalt võimul olnud, on ikkagi veidi sarnase struktuuriga.

Narvast kõige kurvemad uudised

Tänavused kõige kurvemad uudised valimisprotsessist kostusid me kõrva Narvast, kus väidetavalt kasutas mõjukas volikogu liige oma võimu, et viia koolilapsed bussidega valimisjaoskonda. Sellise asja vastu aitab ainult kaks asja – kodanikujulguse ja enesekindluse kasvatamine kohalikus kogukonnas ja e-hääletus, ühesõnaga – tark ja enesekindel kodanik. Ma usun, et Narvat ootab ees uus ja hea aeg.

Kokkuvõtteks: When they go low, we go high

Mina, valija ja kodanik tunnen, et mind on täielikult alahinnatud. Need banaalsed, sildistavad ja süüdistavad kampaaniad on mind lõplikult ära tüüdanud. Ei, kõik ei pea mängima samade madalate mängureeglitega, ma keeldun seda uskumast.

Meenutaks Michelle Obama ütlust, et “When they go low, we go high” – kes iganes erakondadest võtab selle edaspidi oma motoks, on tulevikus võitja.

Eesti valijad ja kodanikuühiskond on selleks valmis. Nii mõnedki uue kooli poliitikud on ka. Rebiks välja sellest mudast? Kui keegi olemasolevatest uut suunda ei võta, tuleb varsti luua uus partei ja see mudamaadlus lõpetada. Kõrini on. Räägime sisuliselt, kuulame ära, oleme konstruktiivsed ja tulevikku vaatavad. Ja tõmbame lõplikult joone alla eestikeelse ja muukeelse elanikkonna eristamisele – see kõik on üks väike Eesti.

Üks asi veel – minu käest küsitakse tihti, kas lähed poliitikasse? Ma väidan, et ma olengi. Olen aktiivse kodanikuna poliitikas ja see on minu jaoks oluline positsioon.

Helen Sildna

Helen Sildna on ettevõtja ja aktiivne loomevaldkonna eest seisja, kelle ettevõte korraldab festivali Tallinn Music Week ning viib ellu rahvusvahelisi kultuurisündmusi, sotsiaalkampaaniaid ning kommunikatsiooniprojekte. Helen on kodanikuaktivist ja kindlameelne võrdsete võimaluste ning rahvusvahelistumise eest kõneleja. Loe artikleid (3)