Tallinna  Disainiöö Festival on Eesti suurim disainile pühendatud iga-aastane suurüritus, mis demonstreerib Eesti ja teiste maade disainerite saavutusi ning käivitab arutelusid disaini rollist tänapäeva ühiskonnas. Tänavune festival toimus septembri viimasel nädalal Noblessneri allveelaevatehases ning kaasas programmi ka erinevaid näitusi ja sündmusi mujal linnaruumis. Festivali alateemaks oli disainikultuur. Vestlesin Disainiöö festivali peakorraldaja ja Eesti Disainerite Liidu presidendi Ilona Gurjanovaga disainist, festivalist ja disaini kohast ühiskonnas ja kultuuris.

Disainiöö festival on äsja lõppenud – millised on teie endi teravaimad ja meeldejäävamad elamused ja  kogemised tänavusel festivalil? Kuidas hindate festivali kui tervikliku sündmuse õnnestumist?

Me ei ole eesmärgiks seadnud kvantiteeti, aga paratamatult oleme suureks kasvanud ja seda tänu koostööpartneritele – nüüd, pärast 12 aastat on jõudnud inimeste teadvusse, et selline festival toimub ja ka disainerid teavad, et see on parim aeg tulla välja näituste ja infoga. Tänu satelliitidele hakkas programm kasvama ja mitmekesistus. Üks märksõna ongi „koos tehtud, hästi tehtud“ – see tõestab koostöövajadust ja multidistsiplinaarsust. Teiseks, seekord toimus festival Noblessneris. Otsime alati arhitektuuripärleid ja kuna Noblessner läheb varsti kinni, oli veel võimalik seda päevavalguses näha ning Noblessner ruumi ja paigana andis kindlasti oma värvingu.

Minu enda jaoks on alati kõige tähtsam, et sõnum jõuaks kohale.

Sel aastal oli märksõnaks „disainikultuur“, mida võib mõista erinevat moodi: igal maal on oma disainikultuur alates igapäevaelust, kuidas kodu sisustatakse ja riides käiakse kuni prügi sorteerimiseni. Esinejate kutsumine oli minu ülesanne ja see kaleidoskoop sai kirju. Usun, et kuulajad said sõnumi kätte, lootsime, et igaüks saab sealt ise midagi kõrva taha panna.

Tagasisidest selgus, et rahvale meeldis strateegiline lähenemine Michael Thomsoni ettekandes, mis oli ülevaatlik ja analüüsiv. Teisalt meeldis puhas, juurte juurde naasev ja traditsiooniline Simo Heikkilä ettekanne, mis kaugenes tänapäeva teenusedisaini valdkonnast. Uus formaat oli „Kapist välja“ luuletajad-disainerid. See oli hea üllatus, inimestele meeldis. Selgus näiteks, et üks meie lambidisainer Tarmo Luisk on ka väga hea luuletaja. Viimaks seegi, et kolisime kontoriga KODAsse – see annab uue hingamise.

Sel aastal keskendusite disainile ja kultuurile, toimus ka seminar, kus räägiti disaini suhestumisest ühiskondliku innovatsiooni, tehnologiseerumise, semiootika jt kultuuriteooriatega. Kuidas ise näete disaini kultuuriruumi osana ja selle rolli?

Meie disaineritena teame seotust teiste valdkondadega. Mulle teeb muret uudishimu puudus, mis on seotud suure infomüraga: inimesed pagevad lisainfo eest, aga tihti sisaldab just lisainfo olulisi asju. Kui disainerid ennast ei arenda, on võimatu teenida ühiskonda. See on seotud majanduse, kultuuri, sotsiaalvaldkonnaga, meil on näiteks ka erivajadustega inimesi silmas pidades loodud disaini, meil oli ka vastavateemaline näitus.

Tegeleme sellega, et disainiharidus hakkaks sisaldama ka kõigile mõeldud disaini.

Tihti lööme vastu rinda ja ütleme, et disainer muudab maailma, aga kui me intensiivselt eneseharimise- ja täiendamisega ei tegele, on meil raske ka koostööpartneritele midagi pakkuda.

Kuidas kirjeldaksite eesti disaini hetkepilti ja -taset?

Me ei palunud ilmaasjata seminarile esinema Kristjan Mändmaad – EKA dekaani, kes kõneles teemal „Quo vadis disainiharidus?“ Ma leian, et hariduses on puudujääke, hariduse muutmine on pikk teekond ja peaks algama algkoolist, mille õppekavas võiks olla keskkonnaharidus ja mitte üksnes joonistamine, vaid ka elukeskkonna, arhitektuuri, ruumi tajumine ja esemeline kultuur. Nii kasvatame endale teadlikud kliendid, koostööpartnerid ja professionaalid. Kui kliendid on professionaalidest tagapool, siis on koostöö keeruline. Mõnel maal on samas kliendid nii disainharitud, et disaineril on raske nende soovidele ja nõudlustele vastata. Kõik peavad kogu aeg end täiendama.

Kui aktiivselt tehakse koostööd toote- või teenusedisaini ja ettevõtjate vahel?

Oleme katsetanud erinevaid disainer ja tootja koostöid mööblifirmadega, näiteks Soome firmadega. Eesti firmadega samas formaadis õnnestunud koostööd teha ei saanud. Eesti disainerid võib-olla arvavad, et see laev on läinud ja nii tehakse oma kollektsioone ja lõpuks palutakse mööblifirmal lihtsalt disaineri looming või selle osad valmis toota. Üks asi on arendamine, teine mõjur on barjäär, mis seotud allhanke, hindade, projektimajandusega. Mööblifirmad peavad oma töötajaid iga päev palgaga rõõmustama ning nad ei saa alati võtta sisse väikseid kollektsioone. Meil on häid näiteid – Softrend, Borg, Neliruum – mõned firmad on aru saanud, et disainer annab lisandväärtust, et see on kasulik.

Kui teed 100 korralikku disainlauda või 1000 tavalist toodet, siis võib-olla näed lõpuks, et 100 toob parema tulu. Õnneks osatakse näha ka tulevikuprotsesse, protsessidisaini jne. Disainiredelil asub Eesti stiliseerimise ja esimeste disainiprojektide vaheetapis. Eestis pole disain veel jõudnud strateegilise planeerimise protsessi. Need disainerid, kes on ise firma loonud või korraldavad tootmist, nagu näiteks Oot-oot, rõhuvad tootedisainile ja tegelevad ise tootmisega.

Loomulik osa tootearendusest on esteetika, funktsionaalsus ja kvaliteet.

Kui mööblitootjad ei soovi teha koostööd kohalike disaineritega, siis disainerid ise algatavad oma brände ja tootmist. Selline väiketootmise ärimudel on Eesti turule ka sobilik.

Kuidas läheb Eesti disainil välismaal?

Välismaal on meil selge nišš olemas: siin ei saada aru, miks tehakse vähe eksemplare, aga välismaal seda mõistetakse ja hinnatakse. Välismaal hinnatakse, et osa tootearendust toimub ka koostöös kliendiga. Me oleme saanud kinnitust, et oleme konkurentsivõimelised, kliendid ostavad ja on heas mõttes hämmingus, sest meie tooted näevad teistmoodi välja, kui nende disainipoodides saadaolev. Meie disainil on juures poolkäsitöönduslik aspekt, kasutatakse naturaalseid materjale, tihti on tootel ka mingi humoorikas kiiks. Ei tea kaua meil jätkub jõudu käia välismaal, sest see on ressursimahukas, siiski lähme Eesti disaini ülevaatenäitusega detsembris Pariisi ja kevadel Berliini.

Milline on teie hinnangul hea disain?

Hea disain aitab kokku hoida aega – kui avan pudelit, saan teha seda vasaku käega, toolil on hea ergonoomika, padjad ja linad mugavast materjalist, mis ei tekita allergiaid jne. Minu jaoks on mugavus ja funktsioon praegu tähtsamad kui esteetika, mis on ka muidugi tähtis. Aga minu jaoks tuleb esmajoones funktsioon ja siis emotsioon ja esteetika. Kui on tegu emotsionaalselt paeluva asjaga, siis peaks seal olema ka mingi kiiks või huvitav nurk.  Näiteks mood traditsioonilises mõttes pole enam moes.

Tänases maailmas näeme vaeva, et päästa maakera rämpsust ja halvast disainist.

Kui disainer läheb tavalise kostüümiga moeshowle, võidakse ta välja naerda, kuna see pole ju moes. Disainiööl olid külas New Yorki Moedisaini inkubaatori juhid, kes ka seminaril esinesid ja tõid välja, et pigem on rõhk jätkusuutlikkusel, zero-waste (jäätmete puudumise) lähenemisel. Praegu on moes selline tegevus, tänu millele saaksid ka meie lapselapsed siin maakeral elada.

Eesti disainist ja Disainiöö festivalist loe lisaks: www.disainioo.ee

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)