Mul on Edasis oma kolumn. Iga kuu kaks korda tuleb mulle postkasti või siis messengeri seal all paremas nurgas meeldetuletus Janeckilt. Ikka sellelt Edasi Janeckilt, kellega meil on niisugune diil, et teen talle kaks korda kuus kirjatüki põhimõtteliselt ükskõik millest ma ise tahan. Kui konkreetsemalt, siis sellest, kuidas mina maailma näen.

Kirjutada ükskõik millest! Kas saab olla veel mõnusamat diili! Samas – päris ükskõik millest ju ei taha ise ka kirjutada. Peaks olema ikka midagi, mida on teistel huvitav lugeda. Ja mitte isegi ainult huvitav, vaid millel oleks ikka ka mingisugune point. Lihtsat egotrippimist ja verbaalset kõhulahtisust on nagunii kõik meediakanalid täis. Või siis selliseid kirjutisi, millest tunned ilmeksimatult ära, et autoril on olnud küll deadline, aga ei ühtegi tummist ideed või teemat.

Mul on päris tihti nende enda kirjutamistega sama seis. Deadline on… ideid tegelikult on ka ja teemasid on ka, aga kui neile lähemalt otsa vaatama hakkan, siis tundub, et miks see kedagi teist peaks üldse huvitama. Näiteks selle praeguse kirjutamisega ongi täpselt nii.

Esimene katse

Kusagil poolteist nädalat tagasi juba lubasin, et kohe teen. Hakkasin siis just sõitma mingile koomiksiraamatu festivalile Itaalias ja tundus, et küll ma reisi ajal midagi ikka välja munen. Üldiselt mulle ju reisides kirjutada meeldib ja mul oli peas lausa niisugune visuaalne nägemus, kuidas ma istun lennujaamas ja kirjutan Janeckile juttu. Teemat mul küll polnud, aga lennujaamas inimesi vaadates tavaliselt ikka tuleb, nii et küll ma midagi välja mõtlen. Nii ma mõtlesin.

Lennujaamas juhtus aga nii, et kuna me sõitsime sinna koomiksiraamatufestivalile kena väikese grupiga, siis loomulikult istusime koos ja ajasime juttu ja kus sa siis niisuguses olukorras kirjutad. No ei kirjuta! Ja ega mul tegelikult ju polnud ka ühtegi ideed, mis tunduks teistele huvitav.

Teine katse

Siis mõtlesin, et ok, saame kohale ja seal kindlasti niisuguseid momente tekib, kus saab kusagil omaette maha istuda ning see lugu valmis teha. Ja võibolla ongi parem, sest siis ma saangi kohe sellest festivalist ka kirjutada ja see võiks ju olla huvitav. Kindlasti ongi. Koomiksiraamatufestival! Kirjutan huvitavatest inimestest ja uutest tutvustest ja kasvõi sellestki, et ma ei saagi täpselt aru, mis ma seal ise teen, sest ma pole ju justnagu üldse mingi koomiksikunstnikki.

Ühesõnaga – teemat kui palju.

Kohapeal oli aga nii, et ülitiheda ajakava tõttu kappasime hommikust õhtuni ühelt sündmuselt teisele ja loomulikult jälle kõik koos. Mis oli iseenesest väga tore, ainult ei niisuguses olukorras ju ei kirjuta mingit lugu. Õhtul oma toas võibolla oleks olnud võimalik, aga selleks siis lihtsalt enam füüsiliselt ei jõudnud. Hommikust õhtuni mingid avamised, igal pool piiramatus koguses odavat aga head itaalia veini ja päeva lõpuks kaasreisijatega, kas siis nende või minu hotellitoas, veel seda head aga odavat itaalia veini. Hommikul ka ei jõudnud, sest kohe peale hommikusööki algas taas kõik otsast peale.

Kolmas katse

Siis ma mõtlesin, et ok, küll ma tagasi sõites kirjutan. Lennukis. Et oleme siin ju üksteisega lobisenud küll ja tagasiteel ongi paras omaette ja vait olla. Kirjutan siis kohe kõigeist nendest Itaalias oldud päevadest niisuguse huvitava reisikirja moodi asja ja see võiks ju küll inimestele huvitav lugemine olla.

Tagasisõites oli aga nii, et esiteks meie lend hilines ja see tekitas ühest küljest küll palju vaba aega, teisest küljest aga ka parasjagu stressi, sest oli suur šanss meie teisest lennust maha jääda, mis omakorda tähendanuks ööd kusagil Müncheni lennujaama nurgas. Teiseks jõudis mulle lennukis ootamatult kohale, et pean ära lõpetama ühed välismaa ülikooli kandideerimise paberid, et need kiirkorras oma välismaa sõbrale ülevaatamiseks saata. Nii et lennukis ma tegelesin hoopis oma cv ja igasuguste nägemuste sõnastamisega. Minu nägemus sellest, kuidas ma toimin kunstnikuna, minu nägemus sellest, kuidas ma oleksin õppejõud, minu nägemus sellest, mis kasu on minust sealsele kohalikule kogukonnale. Ühesõnaga ei mingit lugu Edasile taas. No ja peale südaööd koju jõudes ei kirjuta ju ka enam midagi.

Neljas katse

Siis ma mõtlesin, et kirjutan sellest Itaalias käigust järgmisel päeval. Värske peaga. Teen niisuguse mõnusa ülevaate.

Aga nii järgmisel kui ka ülejärgmisel päeval tegelesin ma hoopis igasuguste vahepeal kogunenud asjadega. Pealegi tabas mind ka mingisugune kummaline viirus. Ja ühtlasi ka inspiratsioon teha veel enne järgmist ärasõitu üks uus maal. Ja tuli väja, et pean kiiresti ära käima ka Nuias, et aidata isal tuua Lätist odavat gaasi ja teha ära paar asjatoimetust Viljandis.

Viies katse

Siis ma mõtlesin, et väga hea – kirjutan Nuia sõites bussis midagi. Ja võibolla üldse mitte sellest vaikselt juba minevikku triivivast Itaalia-käigust, sest ilmselt see polekski teab mis huvitav lugemine. Kirjutan pigem millestki muust. Viimasel hetkel selgus aga, et seekord oleks mul arukam Nuia sõita hoopis autoga. Mis tähendas seda, et mingit bussis loo kirjutamist ei toimu.

Kuues katse

Mõtlesin siis, et ok, kirjutan Nuias. Kuigi, kuigi, kuigi – seda mõeldes olin ma tegelikult enam kui kindel, et ma seda ei tee. Lihtsalt ei leia sellist momenti ega meeleolu. Nuias olles langen ma millegipärast alati niisugusesse mitteloomingulisse režiimi. Teen mingeid vajalikke toimetusi või siis tuian niisama ringi. Ise põhjendan asja niimoodi, et ma lihtsalt laen ennast. Et vahepeal on vaja ju seda ka teha. Tegelikult pole ma selles sugugi nii kindel, kas ma seal ennast ikka laen või vastupidi hoopis tühjendan…

Laen või tühjendan, vahet pole, igatahes mingit lugu ma seal ei kirjutanud ja ega midagi huvitavat ei karanud pähe ka. Ja et täna on juba kuu viimane päev, siis mul ei olegi Janeckile midagi, kuigi ma lubasin.

Esimesel oktoobrikuu päeval lendan ülivara Kanadasse kuuajalisele resideerumisele. Koha nimi on Cotton Factory ja asub see Hamiltonis, mis omakorda asub kiviviskekaugusel Torontost. Ja viie-kuue tunni autotee kaugusel sellest väikesest New Yorgi osariigi Hamiltonist, kus ma veetsin eelmisel sügisel ühed oma senise elu meeldejäävamad neli kuud. Aga sellest olen ma Edasile juba mitu reisikirja kirjutanud.

Seitsmes katse

Arvan, et eks ma lennukis kindlasti midagi kirjutan ka. Või siis juba lennujaamas. Või hoopis siis kui olen kohale jõudnud. Kuigi jah – miks see peaks kedagi teist peale minu enda üldse huvitama…

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)