Kirjandusminister Mart Juur ütleb, et kes loeb, see jõuab. Seega, tuleks võtta nii, et lugemine annab meile juurde. Kui me loeme, siis saame targemaks ja oskame ka aega paremini plaanida. Mingi seos on. Kõigil on kiire. Aga ülearune tuleb elust välja visata. Elu on lühike ja see viiv olgu kvaliteetaeg.

Eemaldamiskunst on asi, mida aastatega üha enam isiklikult omandada püüan. Esiteks. On asju, mis tuleb teha ja nende hulgas on asju, mida ei eriti ei taha teha, aga mõistusega võttes: kokkuvõttes on need ära tehes elu parem. Need asjad tuleb ära teha profilt, võimalikult hästi, aga seejuures efektiivselt. Tatti ei ole vaja venitada.

Teiseks on asjad, mida tahakski teha ja teen ka. Kuna aega on teadagi vähe, siis kujunevad nendest tegevustest sageli ka omamoodi kohustused, meeldiv paine lugeda näiteks. See aeg tuleb jõuga võtta. See ei ole siiski mingi rets julmus. See on positiivne jõud. Enne, kui ma hakkan pidama siin mingit jumalast äraneetud eneseabiloengut „kuidas võita aega ja seljatada saatan“, läheneme raamatutele. Neid on diivani käetoel praegu viis, tegelikult rohkem, tegelikult mõni läbi, mõni mitte, aga ma kirjutan kõigile alla: soovitan rasvaselt. Seekord ainult romaanid, ja võimsad romaanid, üüratud romaanid ja salaja nad hakkasid omavahel lävima.

Rein Raud „Kell ja haamer“

Kirjastus: Mustvalge

See käivitus sama hästi kui Umberto Eco värske eestindus „Praha kalmistu“, millest allpool. Paralleel Ecoga püsib lehekülg leheküljelt, olgu siis „Roosi nimi“ või „Baudolino“. Tundub nii, et neli romaani aega 19.-21. sajandini mängivad koos romaaniks nagu bänd, loetav on tõhus tervik, aga pääsevad esile ka soolod: ilmekad stseenid eri perioodidest. Aeg on lineaarne, romaaniaeg müstiline. Igas ajas omakorda töötab mitu kihti, mida väljendavad põnevusliin, kunstiharrastuse kirjeldused, ajalugu ja sotsiaalia. See tundub, sest jumal teab, mis lõpus saab. Pooleli.

Küsisin kord Rein Raualt mingi loo või telelõigu tarbeks, kelleks teda nimetada, kuna tegevusi oli (ja on) tal palju käsil. „Kirjanik,“ kõlas kõhklematu vastus õppejõult ja humanitaarteadlaselt. Nii erudeeritud kirjanikke on meil vaja.

Jonathan Franzen „Puhtus“

Kirjastus: Varrak, sari Moodne aeg
Tõlkinud Riina Jesmin

Hiljuti lõpetatud lugemine. Esimese 100 lehekülje peal mõtlesin paar korda, kas pooleli jätta. Peategelane Pip muutus tüütuks. Murdke edasi. Tegelasi, liine, vaatepunkte, tegevusaegu, sündmusi tuleb juurde. Pip vahepeal taandub. Pip muutub. Tegelaste identiteedid nihkuvad paigast. Tekivad ootamatud seosed. Mu kirjutatu kõlab nagu ladina-ameerika seebika osa kokkuvõte telekavas. Näitama peaks see aga seda, et kompositsiooniliselt on Franzenil kõik paigas, õigemini pole paigas, vaid jookseb.

Lisaks põnevale ja kontinentidevahelisele tegevusele ning üllatustele leidub aga teoses paksult seda tsementi, mille pärast üldse on mõtet romaane kirjutada ja neid lugeda. Autor mõtestab maailma. Ta on kriitiline mitmete mentaliteetide suhtes. Saamahimu ja ohverdus. Mõnikord on õigem võtta kui jätta. Digitaalmaailm, mis peaks vabastama, orjastab, aga see ei tähenda, et me peaksime selle hülgama, vaid seda tuleks kasutada mõistusega ning inimlikel eesmärkidel, mitte korporatiivse kasu ja lollide harjumuste nimel. Suhted, lähisuhted, mõningate suhete võimatus ja möödapääsmatus samal ajal.

Lugege suuri tõlkeromaane, kuni neid meile vahendatakse. Riina Jesminilt väärt tõlge.

Dina Rubina „Cordoba valge tuvi“

Kirjastus: Tänapäev, sari Punane raamat
Tõlkinud Veronika Einberg

Siin mu soovitatavad raamatud haakuvad. Romaane ühendab eri aegade kasutus ja tähenduste selgumine neid ajakihte harutades. Rubina „Cordoba valge tuvi“ peategelane on elegantne vaimukas kriminaal-intelligent, kunstivõltsija Kordovin, haakub Rauaga, aga ka Umberto Eco „Praha kalmistuga“ (millest allpool), kus tegutseb dokumendivõltsijast ja inimvihkajast keeruline, intelligentne isiksus Simone Simonini. Võltsimise, autorlusega mängimisega tegeleb oma nurga alt ka David Foenkinos’ „Henri Picki müsteerium“, aga sellest allpool.

Rubina, Eco, Franzen liiguvad ruumis, Raud ruumis eriti mitte, tõmbekeskuseks on Undivere mõis. Rubina, Franzen, Raud, Foenkinos liiguvad ajas, Foenkinos ruumis eriti mitte. Täitsa juhuslikult hakkasid romaanid omavahel suhtlema. Nii juhtub lugedes. Aega tekib juurde, sest mingid kihid tõmbavad isikliku elu ruumi laiemaks ja avaramas ruumis aeg näib paisuvat. Ega ei tea. Las olla.

Rubina uue eestinduse (eriti mahlakas tõlge Veronika Einbergilt) tõstab uudisteoste seast esile kõnepruuk, mis ühendab pätilikku žargooni, kõrgkunsti imetlejate kõnekujundite haritud lopsakust, rahvalikku juttu ja neid vaiksemaid, väiksemaid hääli pistab sisse mitmelt poolt. Tegelasi on liigagi ohtralt, ent Kordovin ühendab jõuliselt.

David Foenkinos „Henri Picki müsteerium“

Kirjastus: Tänapäev, sari Punane raamat
Tõlkinud Pille Kruus

Romaan otsib autorit, autor otsib romaani, kirjastajad otsivad edu, turundus valitseb kunsti. Ka siin on mängus võltsimine, kõige huvitavam on aga jälgida tegelaste avanemist, paljastumist Foenkinos’ romaani käigus. Õnnestunud kujund on tagastatud romaanide raamatukogu, kus seisavad raamatud, mida ei ole turundatud – turundus võib teha anonüümsest hoidlast sädelevate autorite kunstiteoste leiuala. Õigemini nähtub romaanist, et turundus on omadega ummikus ja igasugune infokära on mingil hetkel kasutu: siin aitab fantaasia, teost ümbritsevast infoväljast võib saada tõesti looming omaette, huvitavamgi teosest endast.

„Henri Picki müsteerium“ on nagu tivolis seesamune illusioonide tuba, kus käid tasapinnal, aga sulle luuakse mulje, et oled viltu, sest seinad on viltu. Ja nii edasi.

Umberto Eco „Praha kalmistu“

Kirjastus: Varrak
Tõlkinud Mailis Põld

Te ei usu, kui tihti satub kätte raamatuid, millel on vilets tõlge. Tõlkija on töötanud nagu masin, tal ei suju süntaks, tal puudub sõnavara, napib kõnekujundeid, ainsad omadussõnad on „suur“ ja „kiire“, ainus määrsõna on „väga“. Lisaks ei ole ta enamasti midagi kuulnud maailma moodsast kultuurist, mis on aset leidnud alates 1960ndatest. Muidugi usute.

Seda rõõmustavam on, et viimasel ajal on sattunud kätte (sõnakorduste vältimiseks siis vupsanud pihku) nii palju kireva, aga see-eest tabava keelega tõlkeid. Eriti tõstaks nende seast esile Mailis Põllu Eco-eestindust. Meil on –nuks vormid n-ö ametlikku keelede jõudnud! Jne, jne! Eco – kel ju iga silp midagi tähendab ja kannab, nõuabki nutikat ümberpanemist.

Niisiis, Simone Simonini on elukunstnik, aga mitte nii elurõõmus nagu Kordovin Rubinal (aga sellest ülalpool). Ma ei ole veel lõpuni kalmistuga kaugeltki jõudnud, aga naudin iga lehekülge. Pariisi, millist enam pole, sest see oli 19. sajandil, aga mis on, sest see on Eco vaimus ja meie ees paberil ja ilmselt mingis Pariisi varjatud kihis hingitsemas ka päriselt, võib sukelduda ja jälle tekib illusioonide kambri efekt, või mis selle koha nimi oli.

Romaanikirjanikud võltsivad elu, very nice.