Kui esimeses osas sai lihtsalt esimesi elamusi pealt maha laetud ja kohapeal see kirja pandud, siis selle loo vaatenurk on vähe tasakaalustatum, et sellest hämmastavast sündmusest väga viltune pilt ei jääks. Rohkem infot ja vähem emotsioone.
Esimese öö möll välja magatud, hakkasin ringi vaatama. Üldiselt minu (ja paljude teiste) rütm oli selline, et päeval tasus kõige kuumem aeg maha magada ning õhtul päikseloojanguks välja kobida. Tagasi saabusid vampiirid päiksetõusul ja surematud umbes keskpäeval. Osad ei saabunudki mitu päeva. Muretsemisega keegi end ei vaevanud, seda kõike võeti pigem huumori ja kerge kadedusega. Kus on alles mõnel staminat, ah? Und seal üle 4-5 tunni ei saanud, isegi kõrvatroppide ja silmaklappidega. Lärm, tolm ja kuumus käisid üle loomulike kehafunktsioonide kõikides diapasoonides. Samas, päeval see kuumus polnudki nii talumatu, keskmiselt 100-108F ehk 38-42C. Kui võrrelda Brasiilia ja Aasia kuumusega – niiskus paneb juba 35 juures käpuli paneb -, siis kõrbekuumus on väga sõbralik. Selline praksuv kuiv kuum, ei häirinud üldse. Ainuke asi millega peab ettevaatlik olema on otsepäike. Pistet saada on lihtne, eriti kui seniidist keevitava kollase kääbustähe all ennastunustavalt tundide kaupa tantsu rabad. Niiet, müts peab peas olema ja kange päiksekreem ihul. Nii nagu ema juba lapsena õpetas.
Alan Adojaan
Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)
