Läbi kõikide vene imperialismi uute avaldusvormide on vaikselt küpsenud paljude eestlaste peas trotslik arusaam – seekord me hakkame vastu. Vene impeerium võib meist endiselt olla tugevam ja sõda ei ole mingil juhul ilus. Aga meil ei ole midagi kaotada ja me hakkame vastu igal juhul. Tanki eemaldamine on vaid väike märk sellest samast valmidusest, kirjutab Ilmar Raag.
Pealispinnal on Narva tanki ja teiste punamonumentidega kõik väga lihtne. Ajaloost tulnud monumentidega sõdimine ei ole küll õilis tegevus, aga Vladimir Putin on teinud kõik endast oleneva, et need monumendid ka täna aktuaalseks muuta. Toimib lihtne põhimõte: agressori sõbrad on Sinu vaenlased ja see, mille abil agressor üritab oma sõda õigustada, saab väärida vaid hukkamõistu. Kremli identiteedi üks alustaladest on soov tugineda ja tegelikult ka taas kogeda uhkust II maailmasõjas saavutatud võidu üle. See nägemus eirab täielikult võimalust, et Punaarmee tegi lisaks fašismi hävitamisele ka midagi valesti. See nägemus eirab kannatusi, mida järgnev punaokupatsioon tõi Ida-Euroopale. Mul on omamoodi kahju, et Stalin rikkus venelaste suure võidu fašismi üle oma imperialistlike ambitsioonidega. Aga kui Vene Föderatsioon kasutab täna II maailmasõjast pärit retoorikat, õigustamaks oma agressiooni Ukrainas, on ka Narva tank saanud jälle väga konkreetselt agressori lisatähenduse. Tanki allesjätmine tähendab täna vene agressiooni õigustamist. Selles olukorras ei ole ma nõus, et Eestis on üks punatank sellisel positsioonil, kus tavaliselt hoitakse austust väärivaid objekte.
