I remember sweet September, õhkab mahedahäälne Cris Rea oma igihaljas menulaulus. Niipalju kui ma mäletan, on september mulle alati kuidagi imelikult mõjunud. Kuidagi niimoodi, et midagi head on taas otsa saanud ja algab miski, mida tegelikult niiväga ei tahaks, et algab. Mingid kohustused ja üldse ebameeldivad asjad. Põhjus on muidugi selles, et siis pidi kooli minema. 1. september ja tere kool! Ja nii aastast aastasse, 11 aastat jutti!

Koolis mulle eriti käia ei meeldinud. Olin selline natuke puupea ka vist, mäletan, et pidin jubedalt tuupima ja spikerdama, et nina natukenegi vee peal hoida. Paljude õpetajate hinnangul olin ma lihtsalt kohutavalt laisk ja tegelesin tunni ajal kõrvaliste asjadega, peaasjalikult joonistamisega. Ise ma sellega eriti nõus ei ole, sest ega mind kooli ajal see joonistamine tegelikult nii väga ei huvitanudki, vähemalt mitte rohkem kui kõiki teisi. Aga et ma praegu olen kunstnik, siis on see ilmselt mu kunagiste õpetajate soovmõtlemine, et küllap ma nende tunni ajal muudkui joonistasin, miks ma siis muidu mitte millestki aru ei saanud. Aga see selleks.

Pregu ma koolis ei käi, aga refleksid on jäänud. Ja eks me oleme ju ühed Pavlovi koerad kõik.

Pavlovi koerad… sellest värgist on mul meeles ilmselt loodusõpikus olnud joonistused koerast, kellel tuli põsest välja kraan. Ja sealt kraanist tilkus sülg. Jutt käis mõistagi sellest, et kui koer tunneb toidu lõhna, siis hakkavad tal tööle suus asuvad süljenäärmed. Pilt kraaniga koerast, kuigi suhteliselt skemaatiline, oli tegelikult õudne ja omamoodi lummav ka. Millegipärast püsib see mul silme ees siiamaani.

Siiamaani püsib meeles ka see, kuidas mind teises klassis koos ühe poisiga tunnis rääkimise pärast klassi ees nurka seisma pandi ja et seal oli igav, siis püüdsin selle teise poisiga seal vaikselt edasi suhelda. Mispeale õpetaja tõstis mu pintsaku kraedpidi ühe käega(!!!) üles nii, et mu jalad ei pudutanud absoluutselt põrandat, ja kandis mu nagu kassipoja teise klassinurka eraldi seisma.

Veel on meeles üks huvitav juhtum koolimeditsiinist, täpsemalt mustuseproovist. Mustuseproov oli niisugune iga-aastane koolielu juurde kuuluv rutiinne protseduur – kooli tuli viia tikutopsi sees oasuurune tükk iseenda kakat. Tikutops tuli pakkida valgesse paberisse. Paber tuli niidiga ümbert kinni siduda, sest teipi sel ajal Eestis veel ei müüdud (ainuke teibile kõige enam sarnanev materjal oli sinine isokas, aga see oli niisugune defitsiit, et kakaproovi sellega pakkida – niisugust asja ei näinud vähegi normaalne inimene isegi unes mitte). Ja selle ilusasti valgesse paberisse pakitud ja niidiga ümbert kinni seotud tikutopsi peale tuli loetavalt kirjutada enda nimi ning klass. Niisugune väike kaunis pakike tuli niisiis üks kord igal aastal kooli viia ja kooliõde, kes meie koolis oli tegelikult hoopis mees – kutsuti teda kooliõeks sellele vaatamata -, korjas need pakikesed kõik kokku. Kuhu ta need edasi toimetas, pole õrna aimugi.

Ühel aastal aga, võis olla kusagil kolmas või neljas klass, unustasin ma oma pakikese kooli viimata. Meie klassist unustas üks tüdruk veel ja nii me siis seisime kooliõe ees pead longus ja hirm naha vahel, et mis nüüd saab. Sai see, et kooliõde viis mind oma kabinetti, käskis püksid alla lasta, laua äärest kinni võtta, kummargile lasta ja paigal olla. Siis oli kooliõel korraga käes pikk tikk, mille otsas oli vatt ja lipsti! kakaproov oligi võetud. Peale seda viidi kabinetti kakaproovi kojuunustanud tüdruk.

Paari nädala pärast kutsuti mind keset tundi uuesti kooliõe kabinetti ja teatati pidulikult, et mul ja mu klassiõel, kes samuti kakaproovi koju oli unustanud, on ainsatena kogu kooli peale ussid. Küsimuse peale, kas mul kõht ikka valutab ja pepu sügeleb, vastasin täiesti ausalt, et ei kumbagi. Sellele vaatamata naasin klassi suure läbipaistva kilekotiga, mis oli pungil täis vastikuid soolaseid sinist värvi tablette. Seejärel siirdus kooliõe kabinetti see tüdruk.

Veel on meeles üks lugu häbematust valetamisest. See oli ilmselt kusagil vanemates klassides, võibolla kümnendas või isegi üheteistkümnendas kui oli tulekul suur ja otsustav matemaatika konrolltöö ning mul oli, arvestades oma matemaatikaalaseid võimeid või õigemini võimetust, kindel veendumus, et ma ei tee seda mitte mingil juhul isegi kolmele kahe miinusega  (meie koolis üsna levinud hinne) peale ära. Ja just selle kontrolltöö hinne oli kuidagi otsustava tähtsusega, tõenäoliselt veerandi või koguni aastahinde kujunemisel. Mingi niisugune värk. Ja mida mina siis tegin? Ootasin kui kell helises ja tund algas, läksin viimasena klassi, otse õpetaja juurde ning ütlesin talle kartmatult silma sisse vaadates, et mul on kõht täiesti lahti ja ma ei tea, kuidas ma seda tööd saan niisuguses olekus tegema jääda. Tahaks küll hirmsasti, sest oluline töö ja puha, aga…

Õpetaja ehmus niisuguse jutu peale muidugi ära ja kogeles, et loomulikult jah, jah, see on täiesti arusaadav niisugusel puhul ja et kahju küll, aga loomulikult võin ma sellisel põhjusel kohe koju minna.

Läksingi muretult koju, oluline matemaatika töö jäi tegemata ja kaks saamata. Aga siiamaale mõtlen selle peale vahel ja imestan, et kuidas ma ikka niimoodi tegin. Ju see oli niisugune “uppunu haarab õlekõrrest” värk…

Siis on veel selline asi meeles, et osasid õpetajasid me ei kuulanud kohe üldse ja küll see võis ikka õpetaja seisukohalt vastik olla.

Karjavaimust ülesköetud juhitamatud pubekad, kelle ilmeksimatu vaist on sinus ära tundnud pigem ohvri kui autoriteedi ja peedistab sind igal võimalikul moel. Aga kui endal häda käes on, siis ootab sinu poolt kaastunnet ning halastust.

Ma ei osanud absoluutselt keemiat, sarnaselt matemaatikale ja füüsikale. Ja mäletan, kuidas õpetaja üritas mulle anda mingigi võimaluse oma veerandi hinne enam-vähem korda saada. Tegin peale tunde mingit järeltööd, mille ma olin kahe või isegi ühe saanud, aga ega ma seda järeltööd ju ka ei osanud. Siis õpetaja ohkas, kirjutas tahvlile mingi valemi ja ütles, et olgu siis peale, tasakaalusta see ära ja asi on unustatud. Aga ma ei osanud isegi seda mitte.

Kõmpisin koju. Mäletan, et oli selline hall märg sügisilm (tõenäoliselt oli tegu esimese veerandi lõpuga), ja mõtlesin, et no nüüd on see keemia ilmselt kaks. Aga ei olnudki kaks, oli ikka kolm! Ja seda ainuüksi puhtast õpetajapoolsest halastusest, ei millestki muust. Ma ei osanud ju isegi tasakaalustada!

Ning sedasama halastavat keemia õpetajat sai läbi kooliaja nöögitud nii, nagu me vähegi oskasime. Siis kui me kõik muidugi karjakesi koos ja oma arust kõvad tegijad olime.

Seda juttu võiks muidugi jätkata lõputult, sest üksteist aastat alla kahekümneaastase inimese jaoks oli tohutu aeg. Ja see üksteist aastat oleks ilmselt veninud veelgi pikemaks kui… ja taas pean ma kiitma õpetajate sooja südant ja pehmet meelt, kes tegid omalt poolt kõik võimaliku, et me saaks lõpueksamitel spikerdada ja üksikute klassi tarkade pealt maha kirjutada. Käisid muudkui aga eksamiruumist väljas ja kui olidki kohal, siis tegid nagu ei näeks ega kuuleks midagi. Suuliste lõpueksamite puhul oli asi veelgi toredam – kui ikka ei oska kohe mitte midagi, no eks siis jääb… neli. Täpselt niimoodi juhtus minuga vene keele lõpueksamil 33 aastat tagasi.

I remember sweet September…

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)