Tänapäeval on populaarseks žanriks kujunenud „kapitalismi kriitika.“ Sellele on iseloomulik päritolu – kas isikud, kes igapäevaselt tegelevad muude distsipliinidega kui majandus või need, kes tegelevad majandusküsimustega teoreetilises (akadeemilises) plaanis. Loomulikult ei tähenda kriitika allikad seda, et kriitika oleks põhjendamatu. Küll aga kipub sellest kriitikast punase niidina läbi jooksma kaks olemuslikult vale eeldust.

Esimene vale eeldus

Kapitalismi kriitika aluseks on enamasti mõttemuster, et kuna tegemist on –ismiga, siis on tegemist ideoloogilise konstruktsiooniga. Ideoloogia on aga miski, mida on võimalik valida, see on paraku kõigest maitse küsimus. Ideoloogia üle saab otsustada, et just nii näiteks tahab enamus inimesi, et asju aetaks.

Turumajandusele saab ideoloogilise kesta küll kenasti ümber ehitada, kuid sinna alla jääb alles miski, mis on ideoloogiast sõltumatu.

Turumajandus on üldnimetus sellele, kuidas (vabade) inimeste vahel majandussuhted toimivad. Need majandussuhted sõltuvad aga peamiselt järgnevatest olulisest komponentidest: ressursside piiratus, nõudluse ja pakkumise vahekord ning inimloomus. Ideoloogilistele konstruktsioonidele on omane ühe või mitme komponendi aktiivne ignoreerimine ning vabaduse piiramine näiteks üldise heaolu vms. nimel. Probleemid tekivadki siis, kui objektiivselt paratamatuid seaduspärasid üritada aktiivselt eirata.

Eelkirjeldatud faktorid eksisteerivad aga ideoloogiast täiesti sõltumatult ning mõjutavad protsesse vaatamata sellele, kas me tahame või mitte.

Hea näide on tervishoiuteenus. Tegemist on teenusega, mille järele nõudlus on sisuliselt lõputu. Kuna ressurss on piiratud ja nõudlus lõputu, peab selle kättesaadavust kuidagi reguleerima. Selleks on kaks võimalust. Hind või ravijärjekorrad. Ameeriklased on valinud hinna. Meie oleme valinud ravijärjekorrad. Isiklikult meeldib mulle meie lähenemine rohkem, kuid ma saan aru, et lõpmatu nõudluse kontekstis ei ole lihtsalt võimalik, et kõik kõike ja kohe ning mõistliku hinna/ajakuluga saaks. Ideoloogilised mõttekonstruktsioonid ei evi erilist takistust väitmaks, et see on võimalik. Ressursside piiratus ütleb aga, et vähemalt jätkusuutlikult ei ole. Majanduslikult iseteadliku inimese jaoks ei tohiks karmi tõe aktsepteerimine liiga raske olla.

Teine vale eeldus

Tänases keskkonnas on lihtne tuua kapitalismi kriitikana sisse narratiiv sellest, kuidas rikkad turumajanduse tingimustes lähevad aina rikkamaks ja vaesed jäävad aina vaesemaks.  See on ohtlik pooltõde, mille laiaulatuslik ja pidev taasesitamine jätavad maailmast lihtsalt vale mulje. Kui vaadelda seda, kuidas ja kas on turumajandusel „lastud toimida“, oleme üldiselt sunnitud nentima, et isegi piiratud määral „alternatiividelt“ üleminek turumajanduse printsiipidele on arenguriikides toonud märkimisväärse ja  mõõdetava (majandusliku) olukorra paranemise. Kõigi jaoks. Mida suurem on olnud majandusliku vabaduse aste, seda suurem on tõenäosus, et riik jõuab kuhugi – muutub jõukaks, saavutab kiirema kasvu – sellega kaasneb aga mõõdetav ja otsene elukvaliteedi kasv, rääkimata keskmise eluea tõusust. See peaks aga ometi ju olema see, mida me tahame?

Kui viimaste aastakümnete arengud arenevates riikides on olnud selgelt positiivsed, jõuame aga arenenud maailmani ja selleni, kuidas kapitalismi kriitika on esile tõstnud ebavõrdsuse kasvu just arenenud maailmas ning mis on olnud selle põhjuseks? See on aga juba lugu järgmiseks korraks.

Majanduslikult iseteadlik inimene saab aru, et turumajandus on olemuslike puudustega, kuid päris kindlasti ei soovi ta seda lammutada. Või kus te sooviksite elada – kas Põhja- või Lõuna-Koreas? 1960ndatel oli Lõuna-Korea majanduslikult samal tasemel Angolaga. Turumajandus on kohati ebameeldiv, avatud erinevatele rünnakutele erinevate õigluse definitsioonide poolt, kuid ajalugu on tõestanud, et tegemist on parimaga, mis meil on.