Puhkame Haapsalus igal aastal.  Juba viis aastat järjest.  Selline on minu Haapsalu läbi willow filtri.

Jaamahoone. Igatsus rongisõidu järgi on romantiline ja nostalgiline. Excel ütleb, et ei tasu teha. Elukvaliteet ei loe. Ainult unistus.

Vihmaveele. Vana hoone võlu on suurem kui on näha aja jälgi. Aga kuskilt maalt saab sellest hoolimatus, lagunemine, vaesus, igavik.

Jääkaru. Robert Haavamäe 1920-ndatel promenaadile loodud skulptuuridest on taastatud/taasloodud mitmed. Jääkaru on rõõmsa kuurortelu sümbol – külma maa loom tuleb suvesoojust otsima.

Haapsalu raamat. Nagu päris raamat on haapsalu raamat lahti siis kui tuju tuleb. Kaanest kaaneni. Igal suvel mõni uus kohvik. Kindel.

Näituse pilt. Kultuurikeskuses linnagaleriis. Vaata kava. Astu läbi. Kunst avardab maailma.

Viedemanni tänav. Kui lihtsalt tahad pildiks muuta seda, mis su ümber. Taamal kunagine raamatukogu, mis enne seda oli miilitsajaoskond.

Erkki Otsman kuursaalis. Puhkuseidülli aitab hoida Otsmani prantsuse šansoonide kontsert Kuursaalis. Väga-väga vanamoodne. Mõnuš.

Päikeseloojang Vasikaholmi rannas. See ongi lihtsalt ilus päikeseloojang. Ja nii iga õhtu. Lihtne elu. (Päikeseloojang ei ole kunagi mustvalge.)

S To P (“peatu aeg”). Hea abiline kitsal tänaval. Eurostandardi killer. Tee ise silt! Särav.

Verandal. Ciao, näeme järgmisel suvel ja siis loeme siin jälle raamatuid ja joome head kannukohvi. Haapsalus.

Pildistas Georgi Viies, instagram 5georgi