Seekordsel esseel võiks olla ka oma kultuurhariduslik moraal. Me ju teame, ja seda on mulle korduvalt rääkinud ka kirjandusõpetajad, kui raske, puhuti lausa tüütu on panna noori inimesi lugema ühtesid või teisi eesti kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid. Eesti kirjandus- ja laiemalt kultuuriloo omandamisele võiks läheneda aga ka mängulisemalt. Ja üks selline mälumänguna võetav nimemäng oleks igati kohane. Täna peatun Johannestel. Aga võib ka küsida teiste nimede järgi. Seda seltskonnamängu võikski mängima jääda. Iga nimi on väravaks nimekandja elu- ja loomingulukku, aga sealt edasi kogu eesti kultuuri nimevõrgustikku.
Iga kultuuri, sh eesti kultuuri kandjaks on rahvas. Rahvas osaleb nii kultuuriloomes endas (näiteks anonüümse autorlusega pärimuskultuur, mida ka otsesõnu rahvakultuuriks kutsutakse) kui selle vastuvõtmises erinevates vormides (resp meediumites, nagu kirjandus, teater, muusika, kujutav kunst) ja institutsioonides (näiteks haridusasutused, kõikvõimalikud seltsid jts). Osalemine on ka kultuuri enesekirjeldus, näiteks olulise esiletoomine ja kinnistamine, mille läbi luuakse ning kasvatatakse kultuuri selgroogu.
