Tänane lugu on kõikidele laiskadele ja liikumisvaeguritele ja tervitustega Krister Kivile. Vastupidiselt talle, mulle raskelt meeldib sporti teha. Mitte küll raskesporti aga raskelt sporti. Selles on nagu mingi esteetiline nauding, segatud õrna masohhismi, endorfiinisõltuvuse ja kehafetišiga. Selline hea combo mis ajab perset liigutama ka siis, kui väljas sajab horisontaali.
Mõned aastad tagasi avastasin enda jaoks avamereujumise ja hetkel ongi mul käsil tõsine eesmärgipärane treening üle väina ujumiseks. Eks ole basseinis juba 30 aastat küll nühitud, tahaks natuke avaramat ruumi, kus sulistada. Kolm aastat tagasi ujusin üle Voosi Kurgu või Kurgi. Krt seda teab, kumb õige on. Aga mandrirahva keeles on see vesi, mis on Noarootsi ja Vormsi vahel. See on vaid 3,1 kilomeetrit ja kõlab uhkemalt kui tegelikkuses on. Tükk kooki, kui inglise keelest otse tõlkida.
Tund aega rütmilisi kordusi ja kohal.
Selle aasta väljakutse on siis Hiiumaa-Saaremaa. See on vähe tuumakam pähkel, kuna lisaks 5,5 kilomeetrile on seal ka korralikud hoovused ja enamjaolt ka kerge tuul, mis tekitab laine. Ning usu mind, 2 tundi laines ujuda sa ei tahaks. Keerab tasakaaluelundi rikki korralikult. Aga ikkagi. See kõik on kökimöki, kui ma mõtlen selle mehe peale, kes Tallinnas Helsinkisse ujus. Terve ööpäeva. Võttis selle jaoks paarkümmend kilo juurde ka kusjuures. Tema sai ilmselt inspikat dokfilmist Big River Man, mida soovitan vaadata ka neil, kes pole pikamaaujumisega sina peal. See on väärt elamus sellest, kuidas mingi Horvaatia 65-aastane taat ujus Amazonase kogupikkuses läbi. Öösel kaanis viskit ja päeval pani hullu. Inspireeriv. Tekitab küsimusi eksistentsi kohta.
Novot, seepärast on mul nüüd 2 kuud treeningtsükkel. Pigem treening kui tsükkel. Mul on vannotoas seina peal kalender, kuhu märgin kirja täpselt, mis trenni ja kui palju olen täna teinud. Iga järgmine trenn ujun 250m rohkem ja vahepeal teen kätekõverdusi 100 kaupa ja vahest käin tõstan rauda ka. Ja jooksen võhma jaoks. Päris Padarit ei pane, et fullcore sportlaseks hakkaks, aga no mingi hobi peab inimesel ju olema peale pidutsemise ja tsikliga enda lõhkumise, eks? Lisaks panen ma sinna kalendrisse kirja ka päevad, mil olen alkoholi tarvitanud. Sel puhul märgin väikese A-tähe ka kalendrisse. Siis on hea pidada träkki selle üle, kumb hobi prevaleerib. Praegusel hetkel on täpselt pooleks.
Lisaks tuulele ja hoovustele on veel faktoreid mida peaks arvestama. Veetemberatuur. See on ilmselt kõige olulisem otsustamise koht. Alla 20 kraadi pole mõtet minna, liiga külm. Vormsit ma ujusin 22 kraadiga ja peale tundi lõdisesin nagu palavikuhaige kassipoeg. Seega vesi peab olema soe, sile ja paigal. Siis kalipso peab olema korralik, paksuga ei ole hea ujuda ja õhuke ei hoia sooja. Kõrvatropid, et külm vesi ei paneks kõrvu valutama. Neopreenist müts, lühikesed lestad. Hommikul tuleb süüa putru ohtra moosiga, et oleks lihtne seedida, sest muidu hakkab ujumise ajal kõik välja tulema, kõhulihaste töö tõttu.
Enne minekut veel veerand kilo šokolaadi, et veresuhkur üles saada ja kuuma teed rummiga. Ja siis vette.
Ujuda tuleb ääretult rahulikult, muidu väsid kiirelt ära kui rapsima hakkad. Hea rütm on kilomeeter ja puhkus. Ehk siis 20 mintsa ja siis pikutad. Veest on üsna kehv näha, kuhu sa ujud, niiet kompass on abiks. Kaenlaalused ja kael tasub vaseliiniga kokku määrida et ära ei hõõruks ja nii edasi. Ma päris detailidesse ei lähe, te ei taha teada. Aga no kui teisele kaldale jõuad, siis see tunne on väärt kogu pingutust. Ja rohkemgi veel. See on suisa orgastiline rõõm, mis kestab kauem kui enamus lõbustusi elus. Aga no maitse asi. Tegelt teleka ees krõpsude õgimisest mõned inimesed saavad täpselt samu elamusi. Kadestan neid.