Hiljuti jõudis Eestis kinodesse Alejandro Jodorowsky film “Lõputu poeesia”, mis on teine osa tema kolmeosalisena planeeritud autobiograafiliste filmide seeriast. Et tegu on 88-aastase režissööriga, tuleb hoida kõvasti pöialt, et tervis teda selles alt ei vea ja ka seeria kolmas film ikkagi valmis saab.

David Lynchist Kanye Westi & Tommy Cashini

Jodorowsky on kahtlemata huvitav ja legendaarne juhtum filmiajaloos: kahe filmiga “El Topo” ja “ Holy Mountain” tõusis ta 70ndate alguses kultusstaatusesse, planeeris järgmiseks läbi aegade kõige suurejoonelisemat ja tervet Hollywoodi muutma pidanud ulmefilmi, mille üheks kunstnikuks oli H.R. Giger ning kus pidid näitlejatena kaasa tegema nii Salvador Dali, Orson Welles kui ka Amanda Lear ning mida peetakse maailma kõige paremaks filmiks, mida kunagi ei ole tehtud. Seejärel pettus ta filmitööstuses põhjalikult, tegi järgneva 30 aasta jooksul veel kaks-kolm tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud filmi ning naasis või õigemini tuli suurde kinno 2013. aastal dokfilmiga “Jodorowsky “Düün””, mis rääkis nurjunud katsest lavastada Frank Herberti samanimelise romaani põhjal film ning käesoleva autobiograafilise sarja esimese mängufilmiga “Tants reaalsusega”.(1)

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (8)