Vikki Perijainen: sotsiaalsete liikumiste tähtsus & meetodid

Naiste, seksuaalvähemuste ja mustanahaliste õigused ja keskkonnasõbralik poliitika ei ole alguse saanud eksisteerivates poliitilistes struktuurides. Need tavaliselt valged, meestekesksed ja kesk- või ülemkeskklassi huvisid esindavad organid üldiselt ei algata radikaalselt progressiivseid poliitikaid. Esimese lükke nende jaoks annavad progressiivsed sotsiaalsed liikumised väljaspoolt. Jutt käib mustanahaliste õiguste liikumisest 60ndatest praeguseni, rohelisest liikumisest, olgu see loomade õiguste või keskkonnasõbralikuma energia poolt või geiõiguste eest liikumine Stonewallist tänapäevani.

Kuidas need liikumised eristuvad traditsioonilistest parteidest või teistest poliitilistest jõududest?

Progressiivsed liikumised eksisteerivad traditsioonilistest poliitilistest struktuuridest väljaspool, vähemalt algfaasis. Esmalt on tegu koordineerimata kohalikul tasemel liikumistega, nii nagu olid mustanahaliste kirikud 50ndate ja 60ndate USA-s – nende mõjusfäär oli kogukonna tasemel, eesmärgiks muuta kohalikke olusid. Isegi kui need kohalikud liikumised ühinevad üleriigilisteks, on nad tavaliselt tugevalt detsentraliseeritud ja ei oma parteidele omaseid hierarhilisi struktuure. Isegi praegusel hetkel ei saa öelda et on olemas üksainus feministlik või mustanahaliste õiguste eest võitlev organisatsioon või partei.

Põhjuseid, miks need liikumised omavad taolist killustunud struktuuri on mitmeid. Esiteks, kuna tegu on tavaliselt vähemusgruppidega kellel ei ole resursse või poliitilist kapitali, et luua piisavalt tugevat üleriigilist organisatsiooni, peavad nad tihti piirduma kohalikega. Teiseks, detsentraliseeritud struktuur vastab palju paremini nende ideoloogiale. Tihtipeale on tegu vasakpoolsete liikumistega, kes toetavad mingil määral otsedemokraatiat ja ei usu hierarhilistesse struktuuridesse. Selliste liikumistega liitub konkreetne inimtüüp, tavaliselt ettevõtlik, iseseisev ja tugevalt idealistlik inimene, mis ei ole inimtüüp kes allub kergesti hierarhiale.

Miks on need liikumised tähtsad?

Fakt, et sotsiaalsed liikumised eksisteerivad väljaspool traditsioonilist poliitikat, võimaldab neil välja tuua probleeme ja lahendusi, mida süsteemisisesed võimuorganid tõenöoliselt ei teeks. Lihtne näide on naistevastane vägivald, mida enne 90ndaid ei peetud seksismi väljundiks. Kui jutt käis perevägivallast, siis süüdistati alkoholismi või vaesust ning lahendusi pakuti ainult nendele probleemidele. Seda, et perevägivalda võimendab üldine sugudevaheline võimudünaamika, ei mõistetud. Enne 90ndaid, lükati mitmed Rootsi riigistruktuurides kõrgel positsioonil olnud naised tahaplaanile, kui nad püüdsid seda seost esile tuua.

90ndatel hakkasid feministlikud liikumised meedias kajastama naistevastase vägivalla ja seksismi seost. Erinevalt traditsioonilistest parteidest, olid need liikumised tehtud naiste poolt ja naiste jaoks, mis tähendas, et naiste hääli ei surutud alla. Teiseks, kuna tegu oli iseseisvate ja kitsa huviorbiidiga liikumistega, ei pidanud need vastutama laiemale parteiliinile, mis oleks võib-olla jätnud naistevastase vägivalla küsimused teiste teemade kõrval tahaplaanile.

Teisisõnu, just tänu sellele, et sotsiaalsed liikumised, olgu need feministlikud grupid või keskkonnakaitsjad, ei olnud osa traditsioonilisest poliitikast, olid nad võimelised märkama ja päevakajaliseks tegema eelnevalt ignoreeritud probleeme.

Lisaks, sotsiaalsed liikumised tahavad luua ja kaitsta vähemusgruppide eraldiseisvat identiteeti. Black Lives Matter ja ülemaailmne seksuaalvähemusparaadide liikumine ei taha assimileeruda, vaid tahavad, et need grupid, keda nad esindavad, saaksid tunda uhkust ja kuuluvustunnet enda kultuuriga.

Mainstream kultuur, mille sees vähemused süstemaatiliselt elavad lükkab neid ja nende elustiili tagaplaanile. Film ja kirjandus on valge, eurotsentriline ja mehekeskne. Mänguasjad, millega lapsed mängivad on jaotatud sugude järgi. Muinasjutud, mida neile räägitakse, samuti. Riided, mida nad kannavad ja ilustandardid, millele nad peavad vastama, samuti. Traditsioonilised pereväärtused ja eurotsentrilisus on igalpool, need väljenduvad igas elu aspektis, nende eest ei ole pääsu. Just sellisesse konteksti on vaja panna LGBT paraadid või Black Lives Matter’i radikaalsus. Olles valjud ja demonstratiivselt erinevad, võimaldavad need liikumised vähemustel luua kasvõi väikese ruumi, kus neid ei suru alla avaliku arvamuse ja traditsiooniliste väärtuste kitsad raamid.

Millised on nende meetodid?

Ideaalis kasutavad sotsiaalsed liikumised korraga erinevaid meetodeid: protestid, meedia- ja valimiskampaaniad, kogukonnasisesed arendusprojektid. Tähtis on mitte jääda ühte meetodisse kinni – proteste ilma valmisplatvormita on kerge diskrediteerida, valimisplatvorme ilma protestidetta on kerge ignoreerida.

Hea näide sellest kuidas hästi koordineeritud ja mitmekülgne protestikampaania võib olla väga efektiivne on mustanahaliste inimõiguste liikumine Mississippis. Aastal 1964 alustas tolleagne USA president Johnson kampaaniaga mis sai kiiresti nime Sõda Vaesuse Vastu ja mille raames kohalikud omavalitsused pidid korraldama CAP-e (community action program), mis pidid organiseerima erinevaid vaesuse ja selle tagajärgesid leevendavaid kampaaniaid ning korraldama haridus- ja tööturureforme. Paljud kohalikud mustanahaliste õiguste organisatsioonid proovisid osaleda nende programmide organiseerimises, kuid nad pressiti välja.

Küsimus selle üle, kes peaks organiseerima vaesusevastaseid kampaaniaid ja kuidas, muutus kiiresti mustanahaliste õiguste küsimuseks ning paljud kohalikud poliitikud püüdsid teha kõik endast võimaliku, et hoida kodanikuõiguste organisatsioonid CAP-idest eemal. Igas kohalikus omavalitsuses läks see võitlus erinevalt, kuid vaatame Bolivar’i maakonda.

Kohalikud protestijad korraldasid lisaks riigi omale enda alternatiivse vaesuse leevendamise programmi. See oli riigi rahadest ja mõjust iseseisev ja selle efektiivsus oli löök kohaliku omavalitsuse mainele. Samal ajal, needsamad kodanikuõiguste organisatsioonid korraldasid laialdasi proteste mustanahaliste maakonnapoliitikast välja pressimise vastu. Lõppude lõpuks andis omavalitsus alla ja hakkas rahastama mustanahaliste organisatsioonide poolt korraldatud programme võrdselt teistega. Taolised võidud olid saavutatud mitmetes teistes maakondades, kus kohalikud omavalitsused ei suutnud korraga tegeleda nii protestide kui ka hästi organiseeritud alternatiivsete programmidega.

Mississippi juhtum näitab ka seda, et sotsiaalsed liikumised aitavad panna riigistruktuure oma tegude eest vastutama.

Johnson’i vaesusevastased programmid pidid olema vastutulek üleriigilisele mustanahaliste õiguste liikumisele, kuid Mississippi ja paljud teised lõunaosariigid alarahastasid neid teadlikult või ei lasknud mustanahaliste organisatsioone neile ligi. Tegu oli olukorraga, kus paberil oli progress olemas, aga reaalsuses mitte. Taoline olukord toimus ka ülalmainitud naistevastase vägivalla küsimuses. 90ndatel lisati ÜRO Naiste Diskrimineerimise Kõigi Vormide Likvideerimise Konventsiooni (CEDAW) klausel spetsiifiliselt naistevastase vägivalla kohta. Sellegipoolest, paljud selle konventsiooni ratifitseerinud riigid reaalsuses selle poolt ette nähtud tingimusi ei täitnud. Kohalikud feministlikud organisatsioonid kirjutasid ÜRO-le variraporteid ja pressisid riigijuhte oma kohustusi täitma. Riikides, kus feministlik liikumine oli tugevam, oli CEDAW-i tingimused tunduvalt kiiremini täidetud. Üldjoontes, nii feministlikud kui ka mustanahaliste organisatsioonid hoidsid kohalikel valitsustel silma peal ja garanteerisid, et nad ka reaalsuses täidavad neile antud kohustusi.

Kuna sotsiaalsed liikumised tihti ei saa kergesti kasutada traditsioonilisi poliitilisi struktuure; ei saa realistlikult luua enda parteisid või saada tugevat häält teistes, siis nad peavad leidma uusi ja innovatiivseid poliitilise osaluse meetodeid.

Näiteks, tänapäeval tavaliseks muutunud boikotid leiutas Inglise orjusevastane liikumine 19 sajandil. Hiljem, 60ndatel, alustades Greensboroga, korraldas mustanahaliste õiguste liikumine istumisstreike – nad istusid segregeeritud kohvikutes ja restoranides valgetele mõeldud kohtadele. Need alguses erandlikud protestimeetodid muutusid igapäevaseks ning omandasid sümboolse väärtuse. Mustanahaliste õiguste eest võitlejad üle terve riigi said tunda ennast osana ajaloolisest momendist korraldades enda istumisstreike. Seega, nende liikumine omandas enda sümbolite ja käitumismaneeride keele, mis võimaldas väljendada vähemuste ühtset kannatust ja anda neile tunde, et nad osa millestki suuremast.

Mingil hetkel see ülalmainitud protestide ja radikaalse idealismi algfaas hääbub. Kui liikumised on saanud piisavalt palju meediatähelepanu ja avalik arvamus on piisavalt teisenenud, muutuvad nad vaikselt osaks mainstream poliitikast. Seega, 90ndate lõpuks hakati naistevastase vägivalla vastu tõsiselt võitlema, 70ndateks olid keskkonnasõbralikud poliitikad jõudnud USA kongressi. Neid muutuseid algatanud liikumised kas viivad enda fookuse uute probleemide peale või liiguvad täielikult traditsioonilisse poliitikasse.

Mõnikord kukuvad need liikumised läbi, nagu võiks öelda Occupy Wall Street protestide kohta. Sellegipoolest, nende poolt tekitatud meediakaja ja nende püstitatud küsimused on võimalik üles võtta teiste liikumiste poolt, nii nagu Occupy Wall Street’i mõtteid hakkas mingil määral kajastama Bernie Sanders.

Sotsiaalsed liikumised toovad poliitilisse diskursusesse uued teemad, mida traditsioonilised eliidid tavaliselt ei puuduta. Just seetõttu, et neil ei ole võimalik osaleda igapäevases parteipoliitikas, loovad vähemusgrupid enda alternatiivseid organisatsioone, kus nende häälel on palju rohkem kaalu ja kus enamusgruppide eelarvamused ei takista neil kõlada. Samuti, olles surutud nurka, leiutavad need liikumised ja võtavad omaks uued ning innovatiivsed poliitilise osaluse vormid, olgu need boikotid, streigid või isegi konkreetsed laused ja laulud. Lõppude lõpuks, kui need liikumised saavutavad oma eesmärgi, jõuavad progressiivsed ja tolerantsemad ideed ka nendesse samadesse struktuuridesse, mis nende vastu alguses võitlesid.