Naiste, seksuaalvähemuste ja mustanahaliste õigused ja keskkonnasõbralik poliitika ei ole alguse saanud eksisteerivates poliitilistes struktuurides. Need tavaliselt valged, meestekesksed ja kesk- või ülemkeskklassi huvisid esindavad organid üldiselt ei algata radikaalselt progressiivseid poliitikaid. Esimese lükke nende jaoks annavad progressiivsed sotsiaalsed liikumised väljaspoolt. Jutt käib mustanahaliste õiguste liikumisest 60ndatest praeguseni, rohelisest liikumisest, olgu see loomade õiguste või keskkonnasõbralikuma energia poolt või geiõiguste eest liikumine Stonewallist tänapäevani.
Kuidas need liikumised eristuvad traditsioonilistest parteidest või teistest poliitilistest jõududest?
Progressiivsed liikumised eksisteerivad traditsioonilistest poliitilistest struktuuridest väljaspool, vähemalt algfaasis. Esmalt on tegu koordineerimata kohalikul tasemel liikumistega, nii nagu olid mustanahaliste kirikud 50ndate ja 60ndate USA-s – nende mõjusfäär oli kogukonna tasemel, eesmärgiks muuta kohalikke olusid. Isegi kui need kohalikud liikumised ühinevad üleriigilisteks, on nad tavaliselt tugevalt detsentraliseeritud ja ei oma parteidele omaseid hierarhilisi struktuure. Isegi praegusel hetkel ei saa öelda et on olemas üksainus feministlik või mustanahaliste õiguste eest võitlev organisatsioon või partei.
Vikki Perijainen
Vikki Perijainen õpib alates Oxfordi ülikoolis ajalugu ja poliitikat. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma ühiskondlikest tähelepanekutest ning õpingutest ühes maailma mainekamas ülikoolis. Loe artikleid (5)
