Suur-suur kaubamaja, no tõeline kaubamaja. Kõike müüakse. Müügijuht võtab uue poeselli tööle.

• Tutvustab siis kutile olukorda: “Meil siin on sihuke stiil, et ikka agressiivne müügitehnika. Saad aru? Et tuleb vaadata, mida kliendil võiks veel vaja minna ja siis seda kõike talle pakkuda. Et kui inimene tuleb niiti ostma, siis müü talle ka nõel ja käärid. Ja kui tahab vihmavarju, siis ürita talle müüa ka kummikuid. Saad aru?”
• Kutt noogutab. Jätab siis müügijuht poisi tööle, ise läheb ära. Tuleb õhtul tagasi ja küsib: “Noh, kuidas läks?” Ise mõtleb, et reedene päev, mis siin ikka nii väga olla sai, ega inimesed ju ei shoppa.
• Poesell kehitab ka õlgu: “Noh, käis üks tüüp…”
• “Mis sa talle müüsid siis?”
• “Noh, õngekonksu müüsin.”
• “Ahaa,” teeb müügijuht, “aga kas sul oli meeles, mis ma sulle rääkisin? Sa oleks pidanud talle kindlasti näiteks tamiili ka müüma!”
• Kutt ütleb, et müüs kusjuures tamiili ka. Müügijuht kiidab, et tubli poiss, alguse kohta pole väga vigagi.
• Kutt räägib edasi: “No ja siis, ma müüsin talle veel ridva ka, koos korgi ja tinaga.” Müügijuhil hoopis hea meel, vaatab et poisist saab asja.
• Kutt jätkab: “Siis ma müüsin talle veel kolm spinningut. Siis müüsin karbi lante. Siis müüsin talle kahva ka. Siis müüsin talle kalamehesaapad. Siis müüsin talle kummipaadi koos aerudega. Siis pumba, paadi jaoks. Siis müüsin talle telgi ja magamiskoti. Siis müüsin talle pudeli süütevedelikku ja grillvardad. Siis müüsin talle kokkupandava toolikese. Siis viisin ta alkoholiletti, sealt ta ostis kasti õlut ja suure viina. Lõpuks arvas, et tema vana Volkswagen ei jõua seda kraami ära viia ja ma juhatasin ta autoosakonda, kus ta endale uue V8 Landcruiseri soetas ja kohe ka ära maksis”.
• Müügijuht kuulab, karp lahti. Viimaks karjatab siiralt: “Uskumatu! Sa müüsid talle kõik selle – ja tema tuli ainult õngekonksu ostma?!”
• Kutt kratsib korra kukalt ja ütleb “no tegelikult…”
• “No tegelikult? No mida?”
• “No tegelikult ta tuli naisele tampoone ostma ja ma ütlesin talle, et kuule sul on nädalavahetus nagunii perses, mine siis juba parem kalale.”

Juudid kohtuistungil

Prokurör kutsub välja tunnistaja ja hakkab teda küsitlema: “Saara Abramovna, kas te tunnete mind?”

• “Muidugi, härra Goldberg!” vastab naine. “Ma tean teid juba sellest ajast, kui te väike poiss olite. Ausalt öeldes pole te kellelegi kunagi meeldinud. Te valetate, petate oma naist, manipuleerite inimestega, laimate neid seljataga. Te ise arvate, et olete suur jurist, kuid tegelikult olete lihtsalt üks väike ajudeta bürokraat!”
• Prokurör on šokis, ei oska midagi öelda, osutab teise kohtusaali otsa advokaadi poole ja kokutab: “A-a-aga kas te seda inimest tunnete?”
• “Aga muidugi, kes siis advokaat Rabinovitšit ei tea! Ta on laisk jobukakk, tal on alkoholiga probleeme, ta petab oma naist kolme naisega, sealhulgas ka teie omaga! Normaalseid suhteid pole tal mitte ühegi inimesega. Tema büroo on pankroti äärel, sinna ei pöördu ükski endast lugupidav klient – nii et jah, ma tunnen teda…”
• Advokaat on samuti šokis ja poolsurnuks ehmunud.
• Sel hetkel kutsub kohtunik süüdistaja ja kaitsja enda juurde ja sisistab: “Kui üks teist, debiilikutest, peaks tunnistajalt küsima, kas ta mind ka tunneb, siis ma vannun, et määran mõlemale teist tuhat eurot trahvi!!!”

Mäss Tallinnas