Igal päeval vaja teha sadu valikuid ja otsuseid, mis tunduvad esmapilgul nii väikesed ja tähtsusetud, kuid teisalt piisavalt suured, et vaevama jääda. Kas peaks minema välja jalutama või vastama e-mailidele? Vaadata mõnd head filmi või võtta kätte ja teha tööd (äri)ideega, millest juba aastaid mõtled? Kas lugeda 10 lehekülge raamatut või teha selle ajaga hoopis 200 kätekõverdust?

Igal päeval tundub, et keegi või miski justkui tirib meid erinevatesse suundadesse, pannes valima asjade vahel, mida tahame teha ning asjade vahel, mille suhtes tunneme teatavat kohustust. Ja see pinge kurnab lõpuks ära, kas pole?

Selle asemel, et langetada konkreetne otsus, kipume iseendaga igal päeval jaurama. Lõpuks langetame enda jaoks mugavama otsuse, sest arvame, et siis ei pea enam pead vaevama. Vaatame tundide kaupa telekat, õgime (rämps)toitu ja võtame vahel mõne pokaali veini. Libistame silmaga üle e-mailidest, mis tulnud pärast tööpäeva lõppu, passime Facebookis või Instagramis ning ühel hetkel avastame, et tegelikult oleks ammu pidanud magama minema.

Ja siis voodis, enne kui hakkame magama jääma, mõtleme päevale tagasi ja saame aru – seda päeva ei saa mitte kunagi tagasi. Raiskasin lihtsalt ühe päeva oma elust, või siis suurema osa sellest.

Mõtle oma juuni esimesele kümnele päevale.

Kui Sul on selliseid päevi ja õhtuid olnud rohkem kui üks, siis tõenäoliselt ühel hetkel tekib Sinus enesehaletsuse tunne. Tekib tunne, nagu oleksid koolis mõnel tähtsal eksamil läbi kukkunud. Sa tead, et oleksid saanud paremini, aga keegi teine ei saanud Sinu eest rohkem õppida. Kust ma seda tean? Been there, done that.

Põhjuseid selliseks sihipäratuks käitumiseks võib olla mitu. Üks on see, et Sul pole enda jaoks kirja pandud konkreetseid eesmärke ei aasta, kuu ega nädala kohta. Teine äärmus võib olla see, et oled see tüüp, kes rabab sajal rindel korraga ning ühel hetkel kasvab to-do list nii pikaks, et jõud ei käi enam üle.

Sellistel hetkedel tuleks endalt küsida: MIKS ma kõiki neid asju teen? MILLISED neist tegevustest mulle tõeliselt olulised on?

Kui Sa aeg-ajalt oma lühiajalistele ja kaugematele eesmärkidele otsa ei vaata, võid väga lihtsasti ebaefektiivsete tegevuste lõksu langeda. Kui see lumepall veerema hakkab, ei suuda Sa ühel hetkel enam teha vahet aktiivsusel ja efektiivsusel.

Ajaraiskamine algab sõnaga „peaksin“

Ärge minust valesti aru saage. Me kõik peame aeg-ajalt tegema asju, mida tegelikult teha ei soovi. Karm tõde on aga see, et enamik „peaksin“ kõneviisiga algavaid tegevusi tulenevad meie sisemistest otsustest mitte välistest tingimustest.

Meil on tegelikult palju rohkem paindlikkust ja valikuvõimalusi oma aja ja tegevuste planeerimiseks, kui arvatagi oskame. Kui panna mõne valikuga lati alt läbi, siis on ratsionaalsed vabandused kiired tulema. Ja need vabandused ei pane end halvasti tundma, sest olgem ausad – enesetunne on ilma nende vabandustetagi juba üsna kehv.

Elu, mida domineerib hirm kohustuste ees, on raisatud elu.

Oma kogemuste põhjal julgen väita, et tegevused, mis head tunnet tekitavad, on näiteks sellised, mille puhul:

• Sa naudid protsessi sama palju kui tulemust;
• tunned end õnnelikuna ka siis, kui keegi teine sellest midagi ei tea;
• oled pärast tegevuse lõpetamist paremas konditsioonis (vaimselt ja/või füüsiliselt).

Selge see, et me ei jõua teha kõiki asju, mida tahaksime. Nii ilmne ei ole aga see, et tegelikult me ei tahagi kõiki asju teha. Hirm ja kohustuse tunne on need, mis ütlevad meile, et peame tegema rohkem või muidu…

Loodan, et see pisike kolmepunktiline nimekiri tegevustest, mis minus hea tunde tekitab, haakub ka Sinu kogemustega. Mõtle oma igapäevaste tegevuste peale – mida Sa tegelikult teha tahad ning mis on need tegevused, mida teed kellegi teise väärtushinnangute pärast?

Võta sellele mõtlemiseks rohkem kui minut. Sellistel hetkedel ei ole vaja end kuidagi isekana tunda. Kui mõtestad enda jaoks lahti, mis on Sulle tegelikult oluline, väheneb ka Sinu stressitase. See võib esmapilgul tunduda väikese asjana, aga tegelikult alahindad Sa ühe terve, õnneliku ja rahuloleva inimese jõudu maailmas suuri asju korda saata.

Aga lepime nüüd kokku, et Sa seda viimast maailma muutmise mõtet endale mingiks uueks alateadlikuks kohustuseks ei muuda, eks?

Algis Liblik

Algis Liblik on endine TV3 müügidirektor. Pärast meediavaldkonnast lahkumist 2015. aastal töötas ta tudengitele majutust pakkuva kinnisvaraettevõtte 1Home Baltikumi tegevjuhina. Hetkel on ta FranklinCovey Eesti konsultant ning samal ajal peab ta motivatsiooniteemalist blogi makeit.ee. Algis kirjutab Edasile isikliku arengu põhitõdede, motivatsiooni, eesmärkide seadmise ja juhtimise teemadel. Loe artikleid (16)