Näituse avamine Pariisis. Mul on ühe üliägeda vene kunstnikuga ühisnäitus ühes samuti üliägedas galeriis siinses galeriidepiirkonnas nimega Mare. Nagu Mare, noh! Levinud eesti naisenimi. Mare. Aga nad hääldavad seda kuidagi nii, et see üldse ei tundu mingi eesti naisenimi olevat.

Üritus on pompöösne. Tohutult palju igasugu imelikke inimesi, hoopis teistsuguseid kui need, kes Tallinnas avamisel käivad. Enamus on mingisugused kogujad või muud kunstitegelased ja näib, et galerist tunneb neid kõiki isiklikult. Ja on nad isiklikult kohale kutsunud. Näituse ülespaneku ajal oli hea vaadata, kuidas ta seda teeb – istub arvuti taga, telefoni kõrvaklapid peas ja muudkui saadab meile ja helistab paralleelselt. Mitu päeva ja vahetpidamata.

Minu ja selle teise kunstniku galeristid panevad samal ajal näitust üles ja pauside ajal teevad sedasama – helistavad ja saadavad e-maile. Näituse kuraator kõnnib aga vahetpidamata ringi ja vahetab tööde asukohti, et peilida välja kõige parem settung. Aeg-ajalt küsib minu käest ka ja siis ma ütlen, kuidas mulle tundub ja üldiselt lähevad meie arvamused kenasti kokku ka. Aga me oleme selle kuraatoriga juba pikka aega sõbrad ja tunneme vist teineteist päris hästi, nii et ju meie maitsed jakkavad ühestuguseks muutuma. Keegi just Facebookis kommenteeris, et me näeme üha rohkem ka ühesugused välja. Selles ma nüüd nii sada protsenti sama meelt ei oleks, aga midagi sarnast võibolla tõesti. Näiteks hakkame me mõlemad pealae pealt vaikselt kiilakaks muutuma. Tegelikult see vist ongi ainukene visuaalne sarnasus…

Näituse avamine kestab nii nagu kutsel kirjas – täpselt üheksani. Siis paneb galerii assistent tuled kustu ja inimesed saavad aru, et on vaja minema hakata.

Meenuvad kunagised kooliaegsed peod Nuia kultuurimajas.

Siis need lõppesid niimoodi, et Nuia kooli õppealajuhataja pani kultuurimaja rõdul tuled põlema ja seisis seal nagu mingisuguses presiidiumis täiesti liikumatult, jäine ja kiretult hukkamõistev pilk alla saali poole suunatud. Ja mõtles ilmselt midagi niisugust, et issand kui nõme ajaviide see tantsimine ikka on. Mulle andis seesama õpetaja matemaatikat ja täitsa hästi andis, ma sain millestki isegi täitsa nagu aru ja mate hinne oli ka temaga kindel neli. Hiljem õpetaja vahetus ja, kas see oli nüüd sellest või siis kadus mul endal igasugune võime aru saada või oli põhjus hoopis selles,et samal ajal tuli mulle pinginaabriks üks täielik matemaatikageenius, kes lahendas ülesandeid välgukiirusel ning ma kirjutasin tema pealt lihtsalt maha, sest see säästis aega ja garanteeris ka selle, et mul polnud ühtegi viga. Aga ka selle, et üsna varsti ei saanud ma kogu sellele kupatusele enam kusagilt otsast ise pihta.

Aga jah, tuled kustu ja galerii kinni. Suurem osa rahvast vajub hämarduvasse Pariisi öhe, väike seltskond eriti valituid jääb aga paigale ja siirdub galeristi majja afterpartyle.

Galeristi maja asub kusagul luksuslikus elurajoonis ja on täielik ulme. Hiiglaslik köök, millel on klaasist lagi, kus peal saab käia suitsu tegemas. Alumised siis vaatavad, millised kingatallad kellelegi on ja ülemised saavad jälgida, mida keegi seal all sööb või joob või kui kiilakas mõne mehe pealagi on (nagu eelpool mainitud, siis minu ja mu kuraatori omad natuke juba on). Toidulauad on nagu äkked ja jook ei saa kunagi otsa. Nagu muinasjutus!

Mingil hetkel saab seltskonnal lihtsalt jõud otsa ja valgutakse laiali. Kõigil muidugi energia otsa ei saa ja vaatamata tõsiasjale, et kell on juba kolm öösel, siirdun mina sõbraga veel linna peale dringile.

Järgmine päev on loomulikult erakordselt puss olla.

Palav on ka, võiks öelda, et lausa kuum. Ja mul on seljas ikka veel needsamad näituse avamise riided, sest koju ma sellel öösel tegelikult ei jõudnudki. Hommikuks kokku lepitud kohtumise magan maha, Lõunaks kokku lepitud kohtumise samuti. Aga need ei olnud tegelikult ka eriti tähtsad.

Kella neljane kohtumine siinse galeristiga on tähtis ja sinna lähen kohale täpipealt. Huvitav, kas mu riided haisevad ka higi ja eilse peolebra järele, ma pole neid ju vahepeal seljast ära saanudki. Ja ise ma lõhna ei tunne, nii et jääb vaid loota, et väga hullusti ei haise. Kõnnin hästi käed ja jalad harali, et tuul igalt poolt läbi puhuks. Ma mõtlen kaenlaaluseid ja nii.

Galerist soovib teada, mis ma oma töödega täpsemalt öelda tahan, et ta saaks omakorda külastajatele ja kogujatele seda edasi rääkida.

Lood loevad, mitte pealgalt see kunstiteos ise ja see on vana tõde.

Paraku on mul aga nii, et pohmas ja väsinud peaga ei tule mul suust eriti mingit tarka juttu ning eriti veel inglise keeles. Midagi ma siiski kokku räägin, püüdes samal ajal galeristi pilgust välja lugeda, ega mu jutt äkki väga nõme ei ole. Kohati tundub, et on isegi. Olukorra teeb natuke leebemaks see, et galerist ise on ka eilsest rahmeldamisest täiesti läbi ja kordab seda iga kord kui me ühe töö juurest teise juurde liigume. Oh I am so tired today!

Õhtul on mingi asi Palais de Tokyos. Mis asi täpselt, seda ma ei teagi. Eile oli sellest muidugi juttu ka, aga loomulikult ei mäleta ma enam mingeid detaile ja isegi see ei meenu, kellega me seal ning kus täpselt kokku saama peame. Nimede peale on mul nagunii ka erakordselt halb mälu, need lendavad sõna otseses mõttes ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nagu linnud. Või lennukid. Või siis kärbsed. Niimoodi viuh ja viuh lendavadki. Aga loodan oma improvisatsioonivõimele, sest muule mul ju loota õieti pole ka.

Et natuke on veel aega, siis kõnnin selles tüüpilise eesti naisenimega kvartalis natuke ringi ja vaatan teisi galeriisid. Ühes järjekordses galeriis:

-Hey, Marko! So, how are you today? Issand, me vist pidime eile kohtuma, kust ta mind muidu teab…

-Hi! Great great, how are you? Actually I am a little tired today hahaha.
-Tired? Why?
-I had a long night.
-Long night, of course! But it was great, right?
-Oh, super great! So glad you could come! It was a nice opening.
-Oo, yes, very nice opening!

Nii me seal räägime. Ja tasapisi meenub, et ma tõesti vist nägin teda eile. Vestleme veerand tundi kunstist ja niisama tühjast-tähjast ja lepime kokku, et kohtume kindlasti tulevikus veel kusagil. Niimoodi tavaliselt tehakse, kuigi vaevalt et enamus juhtudel keegi neid sõnu kuigi tõsiselt võtab.

Palais de Tokyo asub Eiffeli torni vahetus läheduses üle jõe ja metroo sõidab sinna oma kakskümmend minutit. Elukutselise pabistajana jõuan sinna poolteist tundi varem, sest kardan hirmsasti hiljaks jääda. Ma ei teagi, miks. Aga ongi hea kui on aega, lähen vaatan taas üle mitme aasta lähedalt Eiffeli torni ja jalutan niisama. Ja eksin muidugi ära ka. Pariisi tänavavõrgustik oma ümmarguste platsidega, kuhu kümme teed kokku jooksevad, see on ikka täielik jama. Üks vale nurk ja oled kohe kaks kilomeetrit sihtkohast kõrval. Kusjuures tänavad on suhteliselt ühesugused kõik. Nii läheb ka nüüd. Aga et ajavaru on korralik, siis olen tagasi Palais de Tokyos ikka oma pool tundi kokkulepitust varem. That’s me.

Võtan fuajee baaris õlle ja hoian uksel silma peal, ise samal ajal justnagu sinnapoole mitte vaadates. See on väga hea tehnika puhuks kui tuleb kohtuda kellegagi, keda sa ei tea või ei mäleta. Tema sind tavaliselt mäletab ja nähes, et sa teda ei märka või tegeled parasjagu millegi muuga (oled telefonis) siis ta tuleb ise sinu juurde. Ja täpselt nii ta jälle lähebki:

-Hey Marko!!!
-Hey!! so nice to see you again!
-Yeah, very nice! Oh, I am so tired of last night!
-Me too, I got to bed very late, around 4.
-Oh, boy!

Võtan oma uuele sõbrale sappa ja siirdume treppidest üles ning uksest sisse, mille kohal ilutseb tulikirjas ART CLUB. Wow!

Šampust? Veini? Lauad on taas täis igasugu hõrgutavaid suupisteid ja seltskond näib olevat kuidagi väga elitaarne. Või tundub mulle nii. Neelan kiiresti kaks klaasi šampust. Tõesti mõnus! Terrassilt avaneb hunnitu vaade Eiffeli tornile. Huh! Võtan veel ühe šampa. Algab sundimatu vestlus mulle täiesti võõraste inimestega, kes olevat mu näituse pilte instagrammis näinud. Äge!

Siis algab talk. Esimene osa on ainult pranstuse keeles, millest ma muidugi aru ei saa, aga pole ka hullu, sest mu kuraator, kes nagu maa alt korraga välja ilmub (ta tavaliselt teebki nii) ka ei saa ja nii me siis viskame vaikselt nõmedat nalja ja itsitame nii, et keegi ei näeks. ja käime kordamööda šampust juurde toomas. Teine ja kolmas kõneleja räägivad inglise keeles aga siis ma juba magan.

Vive la Paris!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)