Andres Jõesaar: liiga palju arve – Edasi

“Liiga palju arve. Ma ei saa enam üldse millestki aru!” Ikka juhtub, et satutakse info liigküllusest segadusse. Seekord oli ütlejaks staažikas ajakirjanik ühes populaarses analüütilises päevapoliitikat lahkavas saates. Loomulikult ei saa ajakirjanik olla kursis kõigega. Aus ülestunnistus annab auditooriumile kätte võtme, kuidas tema teemakohastesse väljaütlemistesse suhtuda.

Olukorra teeb keeruliseks aga tõsiasi, et saate eesmärk oligi “liiga paljude arvudega” vürtsitatud probleemi üle argumenteeritult arutleda ning aidata auditooriumil keerulises teemas selgust leida. Traditsiooniliselt me ju eeldame valgekraeliselt ajakirjanikult tasakaalustatud lähenemist, ekspertide esitatud poolt ja vastu argumentide lahkamist, ootame selguseni viivat analüüsi. Selline on/oleks hea faktipõhine ajakirjandus.

Praegu meid ümbritsevas inforuumis jääb faktipõhist ajakirjandust järjest vähemaks. Võib-olla isegi mitte kvantitatiivsel skaalal, aga suhtarvuna meediaväljal pakutavasse paraku kindlasti. Sini- ja kollasekraeliste palgaliste ning vabatahtlike poolt genereeritakse muud meediasisu lihtsalt märgatavalt rohkem. Miks nii?

Põhjused kui paradoksid

Massauditooriumi individualismi paradoks

Massid ootavad individuaalsust. Massimeedia ettevõtted, kelle senise ärimudeli alus oli kommunikatsioon ühelt mitmele (one-to-many), peavad fragmenteerunud auditooriumi püüdmiseks järjest enam muutuma meediasisu ühelt ühele (one to one) pakkujateks.

Indiviidid ootavad just ja ainult täpselt tema soovidele vastavat teenindamist. Varem edukas olnud lineaarne kanalipõhine mass-sisu enam üksikut (eriti just nooremat) inimest ei köida. Vähemalt mitte samal määral, kui massimeedia monopolide headel aegadel.

Aja paradoks

Ärilistel kaalutlustel on vaja olla kiire, aga loodava meediasisu tõesuse tagamine nõuab järjest rohkem aega. Suurte, komplekssete andmehulkade ning allikate kontroll ning kriitiline analüüs on ajamahukas.

Tõesuse paradoks

Tõese, lõpuni faktipõhise unikaalse sisu loomiseks on vaja ressursse, aga ressursse toodab eelkõige minimaalse faktikontrolliga massi-sisu. Mida kallimaks muutub kvaliteetne faktipõhine ajakirjandus, seda rohkem on vaja meediaväljale paista odavalt toodetud müüvat sisu.

Pinnapealsusega on lihtsam pinnal püsida. Pinnal olemise tegelik eesmärk on aga sügavuste selgitamine.

Eelnevaga seondub professionaalsuse paradoks

Masstootmine vajab odavat, vähekoolitatud tööjõudu, aga ajakirjandusliku sisu keerukusega hakkama saamine eeldab järjest suuremaid erioskusi, seal hulgas IT-põhiseid andmekaeve (data mining) ja suurandmete analüüsi (big data analysis) oskusi.

Töö ja tasu paradoks. Mida rohkem tööd, seda väiksem tasu

Endise ajakirjaniku meenutused. 90ndate keskel Riigikogu rõdult alla saali vaadates imestas auväärse meediaväljaande ajakirjanik, kuidas tähtsaid otsuseid tegevad inimesed all saalis ikka temast niipalju vähem teenivad.

Kaks kümnendit hiljem oli olukord vastupidine. Ühiskonna keskmisega võrreldes olid riigikogulaste tasud tõusnud, ajakirjanike keskmine aga langenud. Seda nähes asus ajakirjanik hoogsalt poliitikute palkade vastu võitlema. See teda ei päästnud. Tema isiklik lunastus oli pääs alla saali. Seal ta enam poliitikute palgataset kõrgeks ei pidanud, kriitikanooli enam ei loopinud. Hoopis vastupidi. Aga ajakirjanike töötasuga juhtunu üle võinuks ta mõtiskleda küll.

Miks siis palkadega nii läks?

Miks langesid ajakirjanikud suhteliselt kõrgelt palgaastmestikult (ja ka prestiižilt) keskmike hulka või isegi alla selle? Lihtsustatult võib vastata, et põhjus oli tehnoloogia areng, täpsemalt internet ja selle loodud uued majandusmudelid. Neid on palju, väga palju. Aga traditsioonilise ajakirjanduse elus hoidmise ärimudelit otsitakse ikka veel.

Tehnoloogia areng ei ole ega saagi olla juhtunu peafookuses. Keskmiste ajakirjanike töötasu langus palgaastmestikus oli tingitud kogu meedia uuest paradigmast. Interneti toodud muutuste tõttu sõltusid meediaettevõtete tulud järjest vähem ajakirjanike loodud tekstide kvaliteedist. Äärmuslikuks näiteks on “peldikuseinte” abil teenitud kasum.

Ajakirjanikule oli tööturul tekkinud oluline konkurent – tootjad-tarbijad (prosumerid) – internetimagnaatidele tasuta tööd tegevad sajad miljonid – need oleme meie. Meie kõik, kes me postitame, kommenteerime, laeme üles ise tehtud pilte ja videoid ning kõigi teiste tasuta tehtud tööd omasugustega jagame/tarbime. Ja seda kõike sealjuures täiesti vabatahtlikult.

Uudis ei taga enam tähelepanu

Viimase (kahe) kümnendiga sai ajakirjanduse meediasisust laiatarbekaup. Olukorras, kus turule tuli sadu miljoneid tasuta töötajaid ja nende loodu uputas üle kogu turu, ületas pakkumine ilmselgelt nõudlust.

Pakutu hind hakkas langema. Selle tulemusel langesid ka seniste kõrgelt tasustatud müüjate (pakkujate) tulud. See omakorda viis kvaliteedi murenemiseni.

Massimeedia üheks alustalaks oli ja on uudis. Praegu aga ei ole uudise looja ja edastaja monopol enam massimeedia ettevõtete käes. Uudised ei ole enam traditsioonilise meedia unikaalsus ega ainuõigus. Uudised on kõikjal, neid toodavad kõik. Uudised on laiatarbekaup, mille tunnusteks on tasuta kättesaadavus ja ülemaailmne pakkumine.

Uudis pole enam uudis.

Käes on uudistevaba ajajärk. Kui uudis ei taga tähelepanu, kuidas siis jätkuvalt olla edukas jutlustaja miljonite jutustajate seas? Massimeedia ajakirjaniku patroniseeriva, kantslist tõe kuulutaja kaua puutumatuna püsinud püha läikiv kuvand on tugevasti kriibitud. Privilegeeritud “oma mees”, kes astus sisse valitsuse uksest ja kellele peaministrid ise helistasid, ei ole enam meedia peamine sissetulekute tagaja. Eredaid tähti veel on, kuid prosumerite, youtuberite jt loodud näilise heleduse taustal vanad tähed kahvatuvad või kaovad sootuks.

Esmane eesmärk – ellu jääda

Võitlus koha eest päikese all nõuab turumajanduslikke otsuseid. Kui vabaturu tingimustes toodab eraäriks vajalikku kasumit meediasisu tootjate konveier ja inimtööjõu palgasurvest vaba automaatne algoritm, siis millised võimalused on meil rohkem tööd, kuid lõppkokkuvõttes vähem klikke (st raha taas-) tootva kvaliteetse sisu loomeks?

Ajakirjandusettevõtted on langenud Maslow püramiidi tipust selle madalaimale tasemele. Esmane eesmärk on ellu jääda. Kõrgemate eneseteostuslike idee elluviimiseks napib ressursse või pole neid enam üldse.

Turu küllastuse ajastul tuleb müüa iga hinna eest. Iga hinna eest tähendab ka kauba tegelikku päritolu või pakkumise põhjuse varjamist. Uudised müügiks. Nii käituvad meediaettevõtted saavad parimal juhul turul tegutseda (kollaste) meelelahutajatena. Aga kuidas suhtuda nende kui inimeste maailmapildi, igapäevase elu nõustaja rolli?

Õpetaja olemine eeldab autoriteeti. Kui meedia tahab autoriteeti omada, peab ta olema usutav. Ja mitte ainult. Meedia peab olema faktipõhine.

Vale võimendused toodavad raha

Vale levikut meedias aitab/toestab aga sellesse tõe segamine. Kutsudes “lameda maa” saadetesse aeg-ajalt tõelisi teadlasi, üritatakse nende varjus harimatust, vahel lausa inimestele ohtlikke ideid propageerida.

Meedia edastatavate vandenõuteooriate vahele ilma igasuguse kriitilise kommentaarita päris teaduse pikkimine ei ole aga tõsiselt võetav õigustus. Enesekaitseks viidatakse tasakaalustatud lähenemisele. Aga vale ja tõe vahelise skaala keskpunkt pole enam tõene. Vale võimendused meedias toodavad raha. Seda nii era- kui ka avaõiguslikus meedias. Esimesel puhul müües auditooriumi kontakte reklaamiandjatele; teisel juhul arvestades auditooriumi suurust riikliku rahastuse taotluste alusena. Finantsisti vaatevinklist ratsionaalsed otsused mõlemad.

Aga milline on nende laiem tähendus? Kumb on õigem – kas väiksema auditooriumi (st väiksemate tulude ja võimalustega) meediakanal või “lameda maa teooriat” uskuvad ja lapsi MMS-iga ravivad kodanikud?

Kui usk maa lamedusse ei ole kellegi füüsilisele tervisele otsene oht (vaimsele paraku küll), siis eluohtliku “ravi” propageerimise tagajärjed on palju karmimad. Paljud vandenõuteooriad õõnestavad usku demokraatliku riigi legitiimsusesse. Hullus müüb, hullus on nakkav.

„Imesid“ on võimalik paljastada

Meedia vajab staare, meedia vajab imesid. Kui meedial puudub kriitilise mõtlemise võime, kui ajakirjanikud ei saa nii paljudest arvudest aru, siis on tegemist kriisiga, mis aitab kaasa koletiste tekkele. Üks, kahjuks üldse mitte ainus näide on maailmakuulsa, Nobeli preemiaga pärjatud Karolinska Instituudi “imearst” Paolo Macchiarini lugu. Macchiarini oli meedia superstaar. Oli.

Rootsi avaõiguslikul ringhäälingul on õnneks võimalus finantseerida uurivaid ajakirjanikke ka siis, kui neil pole üldse selge, milleni uurimine võib viia, kas üldse tekibki “lugu”. Anda neile terve aasta aega ja hulk raha samuti. Selleks, et ajakirjanik tõesti süveneks ülikeerukasse teemasse, et ajakirjanik saaks toimuvast lõpuni aru.

Bosse Lindquist, kellel polnud mingit meditsiinilist haridust, suutis hoolimata väga suurest vastuseisust “ime” paljastada. Macchiarini “ravitud” kaheksast patsisendist surid seitse piinarikkalt “ravile” järgnenud aasta jooksul. Ühe “imearsti” patsiendi suutsid teised arstid õnneks päästa.

Võime vaid oletada kui mitu inimest oleks veel manala teed läinud, kui uuriv ajakirjanik poleks tõde päevavalgele toonud. Ajakirjanikul ja ajakirjandusel oli seekord tahet ja väge maailm paremaks muuta.

Ajakirjandus kui neljas võim

Kindel? Meedia kui võim, jah. Aga ajakirjandus üksi? Kui võtta aluseks kontseptsioon, et praeguse meedia tuumiku moodustab ajakirjandus, siis jah. Selles võtmes ehk küll. Seda näitas ka Bosse Lindquist.

Paraku näitab meediatarbimise muutus vana hea ajakirjanduse osakaalu langust ja sotsiaalmeedia tõusu. Seega on võim ajakirjanduse käest liikumas rahva kätte. Kas see tähendab demokraatia tugevnemist? Ka seda. Üks konks on selles loogikas siiski sees. Nimelt ei kuulu rahva loodud sisu/sõnumite jaotusplatvormid sugugi mitte rahvale, vaid üksikutele ülemaailmsetele gigantidele. See tõsiasi muudab rahva võimu suuresti illusoorseks. Tegelik võim kuulub sisujaotuse/-edastuse algoritmide ning meie käitumisandmete omanikele.

Siiski. Osa meediast on veel jätkuvalt vaba. Tugevad ajakirjandusettevõtted suudavad tänu professionaalsetele ajakirjanikele turbulentses ajas tipus püsida.

Ajal, mil erameedia majanduslik ellujäämine sõltub järjest enam meelelahutusest ja sisuturunduse saavutustest, muutub järjest olulisemaks avaõigusliku meedia roll.

Võiks rääkida ka (riiklikest) kvaliteetset erameedia ajakirjandust toetavatest meetmetest, aga valitsev liberalism ei luba erameedia toetavaid protektsionistlikke meetmeid rakendada. Vaba turg ruulib. Selle tulemusel viivad üleilmsed internetihiiglased väikeriikide turult raha välja. Seda raha, mis siiani hoidis elujõulise(ma)na kohalikku ajakirjandust.

Veel üks paradoks – vaba turumajanduse tulemusena pakkumine väheneb.

Selles olukorras muutub eriti oluliseks reklaamituru pingetest vaba avaõigusliku meedia roll. Viimase ülesanne on tajuda ühiskonna närvivõrgustiku peenemaidki võnkeid, neid analüüsida ja ühiskonnale tagasi peegeldada. See ülimalt keeruline protsess nõuab järjest kõrgemat professionaalsust, nõuab võimet “liiga paljude arvude” seas orienteeruda, faktidel ja vandenõuteooriatel vahet teha ning ühiskonna edenemist mõistlikul viisil kaasa aidata.

Kui riik ei soovi kaitsta/tugevdada kohalikku erameediat, siis seda enam tuleb tal panustada infovälja tasakaalustamisse läbi avaõigusliku meedia. Muidu läheb lapik maa liiga kaldu ja me veereme üle ääre infopimedusse.