Koostöös Euroopa Parlamendi Eesti bürooga toob Edasi lugeja ja vaatajani 7 videosaadet meie saadikutega. Saatesarja eesmärk on tõlkida Euroopa suurt pilti Eesti konteksti ja arutada, kuidas Eesti nendesse teemadesse panustada saab. Saatesarja seekordseks külaliseks on Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Urmas Paet, kellega tuleb jutuks Euroopa Liidu välispoliitika.
Urmas Paetiga vestleb ajaloolane Ivan Lavrentjev. Saade on salvestatud Euroopa Elamuskeskuse ruumides 12. novembril 2021.
Mõtteid vestlusest:
- Kui on vaja, siis suudab Euroopa Parlament üllatavalt kiiresti reageerida ja kokku leppida, arvestades et seal on üle 700 liikme. Miks asjad aega võtavad, tuleb ennekõike Euroopa Nõukogust, kus on vaja kõigi 27 liikmesriigiga läbi rääkida, sest kõik otsused tehakse konsensuslikult. Ja siit tulevad ka probleemid, näiteks kui parlament jõudis seisukohale, et Lukašenko varastas viimased Valgevene presidendivalimised ja surub jätkuvalt alla opositsiooni, siis esimeste sanktsioonide kehtestamine võttis lubamatult palju aega, mitu kuud. Aega võttis seepärast, et paar liikmesriiki lootsid selle juhtumi raames endale midagi välja pressida enne nõusoleku andmist. 27 liikmesriigi vahel ei ole alati väga lihtne leida kiiret üksmeelt, aga ega meil paremat lahendust ka ei ole. Kui tahame, et Euroopa Liit toimiks ka välis- ja julgeolekupoliitikas, siis tuleb nii kaua läbi rääkida, kuni otsus sünnib.
- Kui vaba on saadik oma tegutsemises ja kas ta peab väljendama oma koduriigi või koduerakonna seisukohti? Olukorrad on erinevad, mingit otsest reeglit ei ole. Neis riikides, kus on otsevalimised, siis näiteks mina tunnen, et minu ainuke ülemus on Eesti inimesed, kes mind sinna on valinud ja iga mu avalik esinemine on seega nagu aruanne valijale. Kinniste nimekirjade puhul on ilmselt asi teistmoodi ja esmane ülemus on n-ö kodupartei. Aga loomulikult suhtlen ma vajadusel ka meie välisministeeriumiga, et saada paremat tunnetust Eesti positsioonidest, mida siin oluliseks peetakse. Seega roll ongi kahetine: tuleb vaadata, et Euroopa kui terviku huvid oleksid kaitstud kõikide otsustega, mida parlament teeb, aga selle sees on meie oma Eesti vaade ka täiesti esindatud.
- Kas Euroopa Parlament saab teha ainult avaldusi või saab ta teha ka midagi praktilist? Saab muidugi. Näiteks praeguse Valgevene migrandikriisi raames saab pöörduda Iraagi avalikkuse poole meedia ja sotsiaalmeedia kaudu ning öelda, et Valgevene diktaator valetab teile. Samuti saab teiste riikidega suhelda, et nad teeksid võimalikult palju takistusi sellise migratsioonipumba toimimiseks. Kolmas asi on sanktsioonid ja need tuleb teha sellised, mis mõjuvad. Kuna antud juhul tuuakse inimesi lennukitega, saab näiteks keelata Valgevene lennufirmale Belavia varuosade müümise. Teiste riikide lennufirmadele tuleb ka väga selget öelda, et kui nad teenivad diktaatori huve, siis on Euroopa turg neile suletud. Ja see toimib. Ükski soliidne lennufirma ei pane oma firma tulevikku ja Euroopa turgu nende mõnetuhande reisija pärast ohtu. Euroopa peab kasutama oma majanduslikku mõju. Ja siis me jõuame muidugi selleni, et need 27 riiki peavad kokku leppima.
- Ajaloolised protsessid võtavad aega ja diktatuurid langevad eelkõige sisemise pinge, ülestõusu tõttu. See kõik võtab aega ega toimu üleöö. Ja diktatuurijuhtide isiklik tulevik ning ellujäämine pärast langemist on ka osa sellest agendast, mida nad ajavad.
- Kui hästi on Eesti häält kuulda Euroopa Parlamendis? Eesti häält on väga hästi kuulda. Kuna paljudel meie tänastel saadikutel on hea rahvusvahelise suhtlemise kogemus (saadikuteks on 3 endist välisministrit ja endine peaminister) ning parlamendis tuleb suhelda inimestega väga erinevatest kultuuridest ja poliitilisest gruppidest, siis mida kogenumad meie inimesed seal on, seda parem meile. Näiteks kui avaldatakse pingeridu erinevate saadikute mõjukuse kohta, siis Eesti saadikute absoluutarv on tagant teine-kolmas, aga üle oma varju hüppamise pingereas on Eesti oluliselt eespool. See ongi võimalik tänu sellele, et meie 7 saadikut teavad, mida nad teevad, ja meil on ka kogemus. Kui vaadata laiemalt, siis Euroopa Parlamendis on teistest riikidest saadikuid, kellele parlamendis olemine on üldse esimene nähtav poliitiline kogemus. See tuleneb sellest, et paljudes riikides on Euroopa Parlamendi valimistel suletud nimekirjad, kus inimesed valivad kindlat erakonda, ja see, kes parlamenti satub, sõltub juba erakonnast.
