Olgu kohe öeldud, et pealkiri on parafraas Dead Kennedyse 1981. Aasta loost „Nazi Punks Fuck Off“, mille refrään kõlab „Nazi punks, Nazi punks, Nazi punks, Fuck off !“

Et mitte niisama ropendamine. Ehk siis on hoopis jõuline seisukohavõtt põletaval teemal. 1980ndate alul tõusid esile ebardlikud pungid, kes polnudki mingid pungid, vaid olid idioodid ja nende vastu siis reageeris ajaloo üks mainekamaid ja teravamaid punkbände.

Mis see siia puutub? Ei puutugi.

Ei, natuke ikka. Veel hiljuti kurdeti avalikus ruumis liigse poliitilise korrektsuse üle, viimasel ajal raiutakse jõulisi seisukohti ilma igasuguse korrektsuseta. Ikka tuleb ette, et Eesti on ühes või teises küsimuses lõhki ja kaheks (või kolmeks, aga pigem ikka on tegu binaarsete opositsioonidega). See muudab elu mustvalgeks. Oled sa poolt või vastu?

Tuttavatega ei saa suhelda enam, kohe kontrollitakse, mis keegi ühest või teisest asjast arvab. Oled sa (endiselt) oma? Kahtlustan, et olen ka nii teinud.

Ja mõnedki meist pole enam omavahel omad.

Kas sa oled Rail Balticu poolt? Mul puudub seisukoht. Ühest küljest rong Euroopasse oleks lahe, teisest küljest rõve, kui su talu pooleks lõigatakse ja läbi koduõue uhatakse.

Kas ma olen Reidi tee vastu? Muidugi olen! Tallinn ei ole merelinn! (Millal ma Kassisaba elanikuna ja kesklinna kandi töötajana viimati merd nägin? Teatris, klubis, söömas, kinos, lasteaias, toidupoes, raamatupoes käies, igapäevategemisi tehes ma ei näe. Niisama jalutama ka sinna rannale praegu ei kipu.) Tallinn peab merelinnaks alles saama, nõukogude tööstusjäägipärandist ja iganenud mõtteviisist end välja ravima, aga see magistraal olemasoleva pargi ja loodetava promenaadi asemel küll asjale kaasa ei aita, paneb ainult merd rohkem inimesele lukku.

Võimalused seisukohavõtuks

Kuna selget arvamust peab omama just neist asjust, mida meedia sel nädalal ette söödab, siis mis meil veel laual on?

Viia pronkssõdurile lilli! Lasku käia! Me ei ole nii nõrgad, et peaks kartma veel elusolevaid punaarmee veterane ja nende omakseid. Iseasi on aga see, mis juttu ja kellele ajab selle juurde peaministripartei kuldne trio. Et mis riiki nemad esindavad?

Võrno keiss! Puudub seisukoht. Teise inimese eraasjad mind ei huvita, kuni need ei kahjusta maailma või siis Eestit. Ma loodan, et mees, kes hüüatab „Eesti eest!“ ei kahjusta Eestit.

Aasta ema! Puudub seisukoht. Mis värk on üldse? Mingist lausest meeletu jaht. Minu ema on hea ema, mu naine on mu lastele hea ema, tema ema on ülimalt lahe inimene nagu veel paljud tuttavad naised, kellest paljude kohta ma üldse ei tea, on nad emad. Hea ema peab olema! Kui oled ema. Lapsed on tähtsad. Mitte skandaal nimega „aasta ema“. Suurbritannias hukkus 8-aastane tüdruk, kes läks emaga popkontserdile. Oli kindlasti elevil. Võibolla see oli tema esimene kontsert. Tasub mõelda päris muredele.

Ja ikkagi rullivad mõttetud teemad üle. Raekoja platsi õllehinnad. Puudub istekoht. Viimane koht, kus õlut jooksin. Õlu on üldse üle hinnatud (Raekoja platsis). Hakkab seisukoht kujunema? Mul poogen.

Ja siis päriselt Eestile kahjulikud teemad.

Valitsuse praegune maksupoliitika? See hävitab majandust ja mõnitab inimesi. Helir-Valdor Seeder, pane edasi! Sester maha! Nii, juba lähme põlema. Teisalt ajab ju valitsus mingit oma jonni, arvestamata maksu- ja majandusspetside negatiivse tagasisidega.

Aga Eestis ei suudeta omavahel kokku leppida isegi pisiasjades. Puudub fantaasia kolmandateks lahendusteks, kuldseteks keskteedeks.

Tähtsustame muuhulgas mõttetuid asju üle, seda kindlasti. Tähtsates asjades peaks olema konstruktiivsem, aga see on sõnakõlks. Liiga tihti ikka jääb kõlama „kill, kill, kill, kill, kill them all“ – jälle Dead Kennedys.

Vastane tuleb lömastada. Teisiti ei tohi mõelda. Must ja valge. Kes on meiega, see on hea, teine on vaenlane.

Üks põhjus võib olla lõpututes foorumites, kommentaariumides, sotsiaalmeedias, kus lahmitakse üksteist nägemata. Silmast silma osutuvad inimesed tihti normaalsemateks kui mingi lolli seisukoha võtnuna kuskil tigedas kontekstis must valgel. Teine põhjus on sisemine ebakindlus. Tahetakse kontrollida ennast teiste ja maailma kaudu, panna see krdi maailm paika. Pole küll teab mis Kašpirovski, aga kolmas ja eelmisega seonduv põhjus võib olla ka selles, et me pole õnnelikud. Võiks olla!

Kuidas polariseerimisest vabaneda? Inimesel peaks olema vabadus mitte võtta igas küsimuses vankumatut seisukohta. Liigsed seisukohavõtud tekitavad vaenu ja mis kõige hullem: lõputult võhiklikke arvamusi. Need on karid demokraatias, milles meie oleme ikka veel nooremad, kui me arvame.

Rahu ja õnne!

Valner Valme