Mida mõttetum on poliitika, seda mõttetumad on poliitikud, ja mida mõttetumad on poliitikud, seda mõttetum on poliitika…

“Veel „eelmises elus“ poliitikas olles sõnastasin hüpoteesi, et iga järgmine Riigikogu koosseis peale iseseisvuse taastamist on olnud oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest nõrgem kui eelmine. Ja see on trend, mis seni ei ole murdunud. Ootan murelikult Riigikogu valimisi 2019 kevadel. Milline saab olema järgmine Riigikogu koosseis? Ja mitte, et see omaks eraldiseisvalt teab mis pikaajalise mõjuga tähendust, kuid see näitab mitmeid trende: esiteks, meie inimkapital rahvusena on siin Eestis jäänud kesisemaks. Kui 90ndate alguses oli sisuliselt mitme inimpõlve jagu parimaid päid Eestis, siis nüüd on liikunud palju tippe ja potentsiaalseid paremaid päid välja. Valik jääb üha kesisemaks. Välja liikunute asemele sellise potentsiaaliga inimesi pole tulnud. Kui meenutada ühte tuntud multifilmi, siis algul sööstsid lahingusse parimatest parimad, seejärel parimatest halvimad, siis halvimatest parimad ja lõpuks halvimatest halvimad. Mida mõttetum on poliitika, seda mõttetumad on poliitikud, ja mida mõttetumad on poliitikud, seda mõttetum on poliitika. See seos tuleb purustada enne, kui see purustatakse. Selline negatiivne spiraal ei saa olla kestlik.” (Taavi Veskimägi essee “Kuidas kaitsta Eestit?” 15.08.2018)