Mina usun demokraatiasse. Sellesse, et indiviidid on võimelised olema kõrgeima võimu kandjad ning juhtima riiki. Sellel on aga üks eeldus: inimestel on piisavalt informatsiooni ning nad teevad olemasoleva informatsiooni põhjal teadlikke otsuseid.

Ma käin arvamusfestivalil, et kuulda teiste inimeste arvamusi teemadel, millele ma ise mõelnud pole. Ma loen Poliitika.guru’t, et olla kursis päevakajaliste teemadega poliitikas. Ma kuulan ka saadet “Olukorrast riigis“, olgugi, et ei nõustu aeg-ajalt sellega, mida Ahto Lobjakas seal ütleb. Kõike selleks, et olla teadlik. Et osata teha argumenteeritud valikuid.

Et vähemalt valimiste ajal ei langeks ma (nii lihtsalt) emotsioonide ja hirmutamiste lõksu, vaid teaksin, mida üks või teine poliitika kaasa toob. Et vähemalt kord nelja aasta jooksul ei algaks mu tugevaim argument sõnadega “mul on tunne…” vaid ma oskaksin oma valiku valimistel langetada faktide põhjal (ja “ma ju tean…” ei ole ka tihtipeale fakt, vaid eelarvamus).

Selleks, et neid inimesi, kes tunnete asemel langetavad valiku faktidest lähtudes, oleks rohkem, peame heade kodanikena ka teistega poliitikast rääkima.

Selgitama omaenda vanaemale, mida üks või teine asi endaga kaasa toob, vaidlema Facebookis avalikult vana koolikaaslasega, kes “tunneb, et…” (ja mitte selleks, et teda veenda, – see ei õnnestu niikuinii – vaid selleks, et veenda teisi). Ning vastuväiteid tooma ka poliitikuile, kes emotsioonidega mängides kaaskodanikke hirmutavad.

Loe originaalartiklit ERR