Mul on olnud kaks rasket kuud. On olnud nädalaid, kus läksin tööle kella 9ks ja jõudsin koju kell 22, nii iga päev. Ja siis nädalavahetusel oli mõni koolitus või kool. Siililegi selge, et taoline elu ei ole jätkusuutlik. Seetõttu haarasin kinni väikesest kohustusi-ei-olegi-august, mis mul järsku tekkis ja sõitsin Portugali.

Sõitvale rongile polegi nii keeruline peale hüpata kui sõitvalt rongilt maha. Esimene mõte on, kuidas üldse liikuvalt rongilt maha saada? Kuidas teha nii, et sa järsku ei teegi midagi? Või ei hooli kõikidest nendest teemadest, mis rongile jäävad? Kui vaatad enda ümber, siis märkad teisi ronge ja nende sees inimesi.

Kõik kihutavad kuhugi.

Kokku saadakse ainult peatustes, kus vagunitest ei väljutagi, hüütakse teineteisele midagi, sest kardetakse maha jääda ja seejärel sõidetakse edasi. Kuhu me kihutame? Kurat, kes seda rongi üldse juhib, kui meie mängime uste vahel mõtetega, kas hüpata või mitte? Touché! Kes või mis juhib meie elu, kui meil endal pole aega seda teha?

Olen viimasel ajal palju mõelnud, miks ma kõiki neid asju teen. Siin Portugalis ma lausa pean seda tegema. Mõtlema. Enda. Elu. Tegemiste. Mitte tegemiste. Olemise ja mitte olemise peale. Ma ei taha seda tunnistada, aga enamus asju teen hirmust. Hirmust, millestki ilma või maha jääda. Või hirmust, et äkki ma pole piisav. Hirm on ka põhjus, miks elamise ohjad on kellegi/millegi teise käes, mitte minu enda. Küsimus, kas elame, teeme midagi hirmust või armust (armastusest), on minu arvates üks parimaid. Ebarealistlike hirmude tundmine on psüühiline häire. Umbes nagu Stockholmi sündroom, kus piinatav õigustab, kaitseb piinajat.

Sellest, mida kardame, saab meie isand.

Teeme seda, mida Suur Hirm käsib, ütleb. Tahad, et teen veel rohkem tööd, äkki siis keegi ei saa aru, et ma ei oska, tea midagi? Jah, mu isand, ma siis teen rohkem.

• Miks olen sellele rongil?
• Kes seda rongi juhib?
• Kuhu see rong läheb?
• Mis rong see on?
• Miks kardan/ei oska maha hüpata?
• Kuidas ma sellele rongile üldse sain?

Kui meil pole aega, et nendele küsimustele rongis vastata, siis peab maha hüppama ja lisaks küsima, kas olen üldse õigel raudteel, õigesse suunda minemas? Kui me esita endale küsimusi, lähevad prioriteedid lähevad paigast. Tean, mida küsimused teevad. Sorgivad jama, mis on mitme peidetud kihi all halvaks läinud. Võta koorik pealt ja terve tuba on haisu täis. Keegi ei taha ju öelda, et tal on parukas ja paruka all kirbud.

Aga ma luban, kui vastused õhu, valguse kätte saavad, siis midagi muutub.

Kõigepealt sa näed, kes su isand on. Siis sa saad ka teada, kas ta on õige peremees. Aja kokkuhoiu mõttes ütlen sulle kohe ära, et ta ei ole õige. Sinu elu peremees oled ikka sina ise, mitte kratt, kes on oma tobedad lehma toomise kohustused sinu kätte andnud. Kui näed oma jama, siis sa saad midagi muuta. Koristada, targemini järjestada, pausile panna, mida iganes. Sel juhul oled sina rongijuht, kes peatab rongi kui tahab ja täpselt nii kauaks, kui vaja. Või kes kihutab 200 km/h – teades, kuhu ja kuidas edasi.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)