Tervitustega Sofiast! Tegelikult olen ma hoopistükkis Itaalia reisil ja Sofia on väike vallatus, kõrvalepõige Itaalia teedelt. Võiks isegi öelda, et ma petan Itaaliat Sofiaga paar päeva, et siis häbinägu eest ja “saba” jalge vahel taas riiki tagasi hiilida.

Nimelt selgus ootamatult, et Bulgaaria pealinnas toimub täitsa asjalik tehnoloogiakonverents WEBIT. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav –  IBM, Google, The New York Times, Telegraph, Oracle, DHL, Deloitte, Mastercard, Visa, Skyscanner, Transferwise‘st senjöör Käärmann, meditsiinitehnoloogia hiiud ja arendajaid nagu Novartis ning Bayer. Isegi Bulgaaria president tallas seal ringi koos ministritega. Niiet, täitsa soliidne seltskond ja põnevad teemad ka minu erialalt. Külastajaid ja osalejaid 5400 ning päris mitu eestlast ka nende seas.

Lend läks üsna valutult, tegin vana head terve rea hõlvamise trikki ja vedelesin üle kolme istme nagu surnud saarmas ja ei lasnud end häirida stjuardesside poolsõbralikest soovitustest rihmad kinni panna.

Natuke Sofia eluolu

Sofia tervitas mind juba 20-kraadise suvesooja ja vuntsidega nahkvestides higiste taksojuhtidega, kes tahtsid mult välja pressida 30 leevi (ca 15€) hotelli sõidu eest. Kolme kilomeetri kohta tundus nagu veits kallis. Murdsin end jõuga vuntside parvest läbi ja läksin peatusse järgmise taadi juurde. See oli nõus 10€-ga, lükkas nohisedes taksomeetri tiksuma ning võttis vilinal paigalt. Taksod on siin kollased Kia’d, püsivad koos vaid mingi kangemat sorti tati ja tahtejõu sümbioosi toel. Istmed on mõnusast vakstust, niiet lühikeste pükste puhul kleepuvad kintsud sinna kogunenud higiste bulgaarlaste kehaeritiste mõjul nii tugevalt külge, et toimib efektiivse depilatsioonivahendina. Seega taksodes kandke pikki pükse.

Triada hotell kujutas ennast 90ndate ehituskunsti ja disaini tippteost. Selle vahega, et on vaid mõned aastad vana remondiga. Seega kena samm ajas 20 aastat tagasi.

Tegelikult kogu Sofia meenutab mulle lapsepõlve Annelinnas, aga ka Lasnamäed ja Õismäed Tallinnas.

Nagu oleks ehedasse 90ndate unenäkku astunud. Jube palju on poolikuid majakarkasse, mis ilmselt ajastu buumist sinna kummitama jäänud. Sellist pornot meie pealinnas õnneks ei näe. Kõrvuti on klaasist uushooned ja õudsad skeletid, mis tunduvad kohe-kohe tolmuks pudenevat. Sellele kõigele asetab krooni lennukiaknast maandumisel nähtav Kremikovtsi terasetehas, mis on nii lagunenud ja kole, et sobib pigem mingisse ulme-õudukasse maailmalõpust. Öösiti viskab see linna kohale mõnusa pruuni sudu. Tänaval kohtab veel nõukaaja autosid ning ka kaasaegsed on nii lagunenud ja roostes, teibiga parandatud ning mõlkis, et natuke kurb hakkab.

Rahvas samas on tore. Olgugi, et naised näevad enamus välja natuke nagu litsid ja mehed natuke nagu pätid, olid tegelikult kõik, keda kohtasin väga sõbralikud ja abivalmid. Välja arvatud muidugi taksojuhid, need olid kõik mossis robotid. Aga hotelli retseptsiooni poisid-plikad olid väga abivalmid ja naerusuised ning kõnelesid head inglise keelt. Keele osas muuseas on siin nauditav dualism, vene keelega saab vabalt hakkama, eriti vanemate inimestega. Inglise keelt räägivad meeleldi noored. Taksojuhtidega sobib vene keel oluliselt paremini, tundus et nad lausa austavad sind sel juhul rohkem. Ma panin selle Vene-Balkani maffia positiivsele mõjule kohalikus skeenes.

Olles end hotelli sisse seadnud, läksin kohe poodi otsima. No et hambapastat, sokke, veini ja muud esmatarbekaupa osta. Enne, kui jõudsin suure supermarketini, astusin sisse pisikesse joogipoodi. Seal oli leti taga tohutute vuntside ja katkiste hammastega sõbralik taat, kellel oli veiniriiulil 6 sorti Uus-Meremaa Sauvignon Blanc’i. Kuus! Ja teadis peast hindu ilma sinnapoole vaatamatagi. Ning see oli odavam kui Eestis. Kukkusime jutustama ja selgus, et lahjat alkoholi neil ei maksustata, aga viin on kallim kui Eestis.

Konverentsi õppetund – tuleb minna esinemiskoolitusele

Konvernets oli äge. Tech Parki nimelisse uute majade kompleksi oli ehitatud mitu konverentsiruumi, heli- ja videotehnika oli väga heal tasemel, laval purskas esinejate saabumisel tuld nagu rokk-kontserdil, ettekanded olid põnevad ja actionit kogu päevaks, ei mäletagi, millal nii suure huviga oleksin midagi terve päeva jälginud. Ei raatsinud isegi sööma minna. Kes selle teema inimene, soovitan kindlasti minna. Mina väga ei ole, aga ikka oli pagana põnev. Täitsa mõistan nüüd, mida nad seal startup’i üritustel teevad ja mis mõnu on konverentsil.

Esinejad said 15 minutit, max pool tundi ja selle ajaga tuli oma ettekanne välja pursata. Õppisin palju, kuidas sisu kiiresti maksimaalselt edasi anda ja kuidas üldse tänasel päeval ettekandeid tehakse. Muljetavaldav tempo ja lihvitud esinemised. Pani ennastki mõtlema, et tuleb minna esinemiskoolitusele. Osade rääkijate 15 minutit oli lausa rokkstaari-vääriline intensiivne show, mis tõesti jõudis kohale.

Ei mingit pikka jahumist: märksõnad, nali, visuaal, märksõnad.

Õhtul muidugi oli pidu ja kõvem minglemine. Mööda peatänavat asuvatesse kõrtsudesse olid teemade kaupa kohtumisõhtud orgunnitud ja põhipidu toimus uusimas ja kuumimas ööklubis nimega PM Club. See oli üks üsna kummaline asutus. Maja väljast nägi välja nagu mahajäetud ajakirjandusmaja. Pime ja lagunenud. Ent allkorrusel oli väga trendikas ja värvika sisekujundusega popp klubi, kus väsimatud kohalikud suure ninaga iludused väsimatult tundide kaupa lavaltagumikku hööritasid. Saalitäis IT-nohikuid aga jõllasid naiseilu kaemise asemel oma telefone. Ma ei kujuta ette, mida seal paremat näidati, ilmselt pornot, arvas mu kõrval üks Briti ärimees. Tõepoolest, laval oli vaatamist küllaga, muidugi juhul kui sa täitsa teises liigas ei mänginud.

Teisel päeval, peale konverentsi huvitavaimaid loenguid, läksin Balkani suurimasse kaubamajja poode rehitsema. Täitsa tore oli tuntud brände poole hinnaga kokku osta. Bulgaarlastele olid hinnad ilmselt kõrged, kaubamaja oli kolmapäevase tipptunni ajal täiesti tühi. Ning poodi sisenedes laendasid müüjaplikad peale nagu hagijad ning hakkasid kõike maha parseldama ja oma kaupa kiitma. Ning käsitöö nahkrihmade poes 14€ rihma ostmisel kummardas vanem abielupaar ette-taha, lõikas rihma täpselt parajaks mu niuete järgi ning pakkis selle lõpuks mitmesse kotti ja karpi nagu hinnalise talismani. Teenindus oli tasemel.

Kokkuvõtteks võib Sofiat mõneks päevaks soovitada küll. Mingi unistuste destinatsiooniga tegu pole, ent korra elus võib täitsa ära käia. Kasvõi selleks, et odava pleki eest end rahabossina tunda.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)