“Kui 19. sajandi lõpus kerkis esile materialistlik filosoofia, siis sellega seoses hakati arvama, et religioon on inimkonna ajaloos ühel hetkel tekkinud. Ja siis uurisid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses jesuiitide ordu teadlased süstemaatiliselt loodusrahvaid, et teha kindlaks, kas on üldse olemas ilma religioonita rahvast. Tulemus oli see, et nad ei leidnud sellist rahvast ega hõime. Sellest võib järeldada, et religioon on inimsoole algusest peale omane olnud ja on seda kuni viimase ajani,” kõneles Kasemaa.

Pseudoreligioonid

On ka niisugune mõiste olemas nagu pseudoreligioonid. Kasemaa sõnul oli see, mis toimus Hitleri ajal Saksamaal, väga religioosselt märgistatud, kogu ametlik ideoloogia ja praktika. Tema hinnangul ei saa inimene kuni tänase päevani ilma religioonita väga hästi hakkama.

Ka kommertskultuuri saab vaadata religioossest vaatevinklist. Kuidas inimene suhtub kaupadesse, kuidas inimesed võivad pühenduda oma sõidukile, aiamaale, majaehitusele. Eestlane ei ole areligioosne inimene, tema religioosse suhtumise ja tegevuse objekt võib mõnikord olla selline, mis klassikalise religiooni raamidesse ei mahu,” arutles ta.

Igas religioonis on midagi südamelähedast

Kasemaa on uurinud nii kristlust, judaismi kui islamit ja leiab igaühes neist midagi südamelähedast: “Kui eelistada religiooni juures auväärset vanust, siis on see judaism, kui eelistada lähedust, siis kristlus, sest me elame siiski kristlikus kultuuriruumis. Aga kui ideaalina vaadata jäägitut andumust ja pühendumist religioonile, siis peaks küll eeskujuks olema islam. Üldiselt on normaalse moslemi elus 24 tundi ööpäevas kõik täidetud religiooniga.”

Islamiusu vastupidavus ja tugevus Euroopa kultuuriruumis seisnebki religioossel pühendumisel.

“Islamit on iseloomustatud hirmu religioonina ehk teisisõnu eeldatakse, et Jumal on absoluutne valitseja, kes on tujukas ja ettearvamatu, alam peab tema suhtes hirmu ja aukartust tundma. Muidugi eeldatakse ka, et kui inimene on selle valitseja suhtes viisakas ja täidab kõik tema tahtmised, siis see valitseja on armuline, mitte hirmuäratav,” selgitab Kasemaa.

Kristlus on tänapäeva Euroopas aga suhteliselt nõrk ja selles kontekstis võib oodata teatavat taandumist islami ees. „Kristluse liikmed on religioossed heal juhul kord nädalas tund aega pühapäevasel jumalateenistusel, tihti ainult tund aega kord aastas. Konfrontatsioonis islamiga, kus inimene on religioosne 24 tundi ööpäevas. Lisaks on ta agressiivse hoiakuga selles mõttes, et ta tahab ka teisi oma usku pöörata, on kristlus määratud taanduma.”

Euroopalik maailmakäsitlus on materialistlikum, kuid sel on omad positiivsed küljed. “Euroopa filosoofia on võrreldes islami filosoofiaga arenenud küll ühekülgselt, kuid kui vaadata tehnilist maailma, siis on Euroopa võrreldes islamimaailmaga ikka kohutavalt arenenud. Vaimselt seisukohalt on küll teatud mahajäämus, aga tehniliselt vaieldamatu progress,” ütles Kasemaa.

Islamiusu muutumine meile geograafiliselt üha lähedasemaks tõstab Kasemaa sõnul vajadust selle paremaks mõistmiseks ka meie kultuuriruumis. Koostöös Haljand Udamiga on ta tõlkinud esimese teose Tartu Ülikooli kirjastuse uuest sarjast “Islam kontekstis”. “Mina olen selle sarja toimetuse kolleegiumi liige, mitte initsiaator. Aga ma usun, et sellega tahetakse meie lugejale anda teadmisi maailmast, millest me paraku liiga vähe teame – vähem kui me peaksime teadma,” rääkis ta.

Kasemaa on tõlkinud tekste 19 keelest ja leiab, et teoloog peakski olema ka tõlkija ja kasutama religioonitekste nende algkeeles.

Teoloog peaks olema tõlkija nii otseses kui kaudses tähenduses.

“Kristluse puhul tähendab see siis Vana Testamenti heebrea keeles ja Uut Testamenti kreeka keeles. Nii vanade tekstide puhul ei ole ükski trükis ilmunud tõlge usaldusväärne. Teoloog peaks lugema algkeeles ja nägema, millised rõhud seal on sõnadel ja kirjalikus tõlkes antakse edasi pearõhk, aga on olemas kindlasti ka veel kõrvalised rõhud, mida tõlke vormistamisel ei peeta tähtsaks või ei suudeta edasi anda. Ja kaudsemas tähenduses siis selles mõttes, et teoloog peaks oskama nii ajaliselt kui ruumiliselt kauge teksti sõnumi sõnastada tänapäeva inimestele arusaadavasse keelde.”