Tulin teisipäeva hommikul Vormsile kirjutama. Mul on selle kohaga eriline side. Mu ema on siit pärit, mu vanaema oli terve elu saare meditsiinitöötaja, kes ravis haigusi, võttis vastu sünnitusi, oli psühhiaatri eest ja oskas vist isegi inimesi surnust üles äratada, nagu legendid räägivad.

Seetõttu oli vanematel mind eriti mugav 1. juunil saarele pudistada ja siis 31. augustil metsistunud Mowgli üles korjata, puhtaks pesta, Tartu raekojaplatsi vanglajuuksuri juurde ja siis uuesti lasteaeda/kooli saata. Kõrvalpõikena, raekoja platsi juuksur töötas põhimõtteliselt nagu loto. Läksid kohale, istusid vaikselt haiglaroheliseks värvitud seina äärde kollakasvalge logiseva tooli peale ja ootasid oma järjekorda. Kriuksuvate nahast pöördtoolide peal istusid ohvrid. Kuna see oli meestejuuksur, siis nendeks olid erinevas vanuses härrad. Hallipäistest ülikooli õppejõududest nagu professor Tulviste, mu klassivenna isa kuni nooremate härrasteni ja sealt edasi kuni tatikateni nagu mina.

Järjekord oli püha asi, keegi oma staatusega või vanusega ette ei trüginud nagu tänapäeval. Igaüks võttis oma saatuse väärikalt vastu. Saatuseks oli seal üks 70-aastane tarmukas vanamoor, kes keelas, käskis, lõikas ja pahandas. Tema oli vanim ja boss. Ning peale tema oli veel paar keskealist heasüdamlikku kanaema ja siis üks noor blond beib, tolle aja kohta raju sekspomm. Täna mõeldes, suvaline kitliga 30-aastane naine maalt. Aga tollal tundus…

Ühesõnaga, see vanamoor ei küsinud iial, mida härrased soovivad, vaid otsusutas ise, milline soeng kellelegi sobib.

Ja seettõttu muidugi mitte keegi ei tahtnud tema tooli sattuda. Nii käiski seal alati üks pingeline vene rulett. Juba uksest sisse tulles mõõtsid silmaga, palju kellelgi on lõigatud, palju on inimesi järjekorras ja üritasid arvutada, kuna sinu järjekord jõuab ja kes sel hetkel vabaneb.

Oi kurat, kus see oli pingeline pooltund alati. Mingil põhjusel oli seal ka pidevalt järjekord, ükskõik, mis kell laekusid, ilmselt oli tegemist eliitjuuksuriga tollal. Aga pinge oli reaalne, pinge oli füüsiliselt tajutav. Mäletan, et mitmel korral uksest sisse minnes hindasin ma olukorda kindlalt liiga ohtlikuks ja libisesin tagasi välja, pomisedes: “Ma jalutan veel natuke” ja tegin kaks tiiru ümber kvartali või kõndisin kaubamajani ja tagasi, et saatus mulle paremad kaardid saaks vahepeal jagada. Teine nipp, mida teha oli see, et kui vanamoori kord jõudis ja sina olid järgmine siis öelda sinust järgmisele inimesele, kes reeglina oli vanem, et “Minge teie, mul aega küll, loen veel ajakirja”. See nipp läks harva läbi. Reeglina hakkasid kõik kaagutama järjekorras, et “Mine mine nüüd poiss, sinu kord on!”. Ja hea plaan lendaski kuradile. Tuli minna.

Tooli istudes hakkas kohe pihta. Esiteks käsutas vanamoor sind oma kileda häälega uuesti püsti, et panna sulle käetugedele puust laud, et sa kõrgemal istuks ja temal mugavam oleks lõigata. See oli alandav, sest laud pandi ainult tatikatele. Mina sain seda kuradi lauda maitsta kuni mingi 12-aastaseni. Siis mind upgrade‘ti täiskasvanuks. Peale veel mõne asjaga mölisemist a la “Võta kampsun ära, sul hakkab palav”, kuigi seal oli jube külm, hakkas mutt lõikama. Ei, ta ei küsinud kordagi mida sa tahaks, sest tema teadis paremini mis sulle sobib. Ning võite ise arvata, et tema maitse oli kohutav, minu arvates teadis ta umbes kolme soengut ja lõikas neid väljapaistvalt halvasti. Mis on muidugi kah omaette oskus. Nii kõndisid pooled Tartu mehed ringi absurdselt koledate soengutega ja ilmselt ei osanud kahtlustadagi, et võimalik on ka teisiti. Tõepoolest.

Aga nüüd ma kaldusin küll teemast kõvasti kõrvale. Point oli tegelikult selles, et Vormsiga on mul sügavam suhe. Kogu see saar on laetud mälestustest.

Kui lapsena viidi mind siia vägisi ja korduvalt vandusin, käsi kohaliku staarrändrahnu Parunikivi peal, et kohe kui 18 saan, ei tõsta enam oma jalga siia neetud saarekese peale, siis nüüd käin vabatahtlikult ja otsin tihedas graafikus ajalõike, et siia põgeneda.

See on saanud kohaks kus akusid laadida, kuhu põgeneda pealinna sotsiaalse maratoni eest ning kus teha fokusseeritult tööd. Olen siin kirjutanud kaks teadustööd, kaks raamatut ja praegu tulin, et oma uus teleseriaal lõpetada. Mis on muidugi üsna keeruline, kui väljas on kevad. Päike keevitab juba kõrgelt, aed on põnevaid lõhnu täis, tahaks käia nagu hundikoer ja põõsaaluseid ja emaste sabaaluseid nuuskida ning metsas hulkuda. Loomalikud instinktid avalduvad siin täiel diapasoonil.

Siin on ka see hea asi, et pole segavaid faktoreid eriti. Ei saa minna tööle kuskile, ega sõpradega õhtul veini lüristama kuskile poppi kohta. Kõikidele kes helistavad saab öelda, et kuule ma olen ÜLEÜLDSE Vormsil, niiet tegeleme sellega järgmine nädal. Tuttavate peas vist on juba formuleerunud idee Vormsist kui müstilisest kohast, kus aeg keerdub omas rütmis, seal tööasju ei tehta ning ei sobi inimest tülitada eriti. Sest enamus aega laman näoli murul, hingan sisse samblaaaroome, olen päev otsa kalal või jahil, teen rängalt aiatöid või metsalangetamist. Teine variant, et päevitan või lõõgastun kaunite daamidega verandal, ümber on laotud šampanjapudelitest suur süda, ning kõik jooksevad paljalt ringi. Umbes nagu oleks helistanud kogemata hetkel, mil olen Fiji’l puhkusel. Ilmselt telefonitariif on ka rämekallis, ei hakka pikalt lobisema. Helista, kui tagasi oled. Head Vormsit, naudi! Mõnus, kurat.

Aga okei, lähen panen sauna sooja, teen nats aiatöid, vaatan kas leiab mõne linnumuna mida värvida ja klõbistan edasi oma stsena kirjutada. Tervitused lähevad kõigile juuksuritele, kelle juures olen käinud. Jumal tänatud, et olemas olete ja ajad on muutunud. Raekoja juuksuri asemel on muidugi nüüd uus koht, aga ma ei julge isegi sellest mööda minna, trauma on liiga sügav.

Mõnusat kevade algust ja häid pühi!

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)