Eestis on jõle ilm, ükskõik, kuidas Terevisiooni ja Aktuaalse Kaamera peenetundelised ilmateadustajad meid lohutada püüavad: mõnus karge või meeldiv vihmarabin. Ei, see on talumatu.

Palju olmet ajab iga päev närvi. Ma kohtan iga nädal mingit kilplaslikkust teenindussfääris. Bürokraatia möllab ja paljud instantsid suhtlevad minuga jälgis kantseliidis, pidades mind robotiks (nagu ilmselt iseennast).

Poliitikast ei tahaks rääkidagi. Praegune valitsus keerab protsesse tagasi. Lõhub hea ja loogilise maksusüsteemi, elab järgmise valitsuse arvel ette, põhjuseks populism ja saamatus, kehtestab uusi mõttetuid makse, mis suruti läbi jõuga ehk seadusevastaselt kobareelnõuga, läheb ajas tagasi, järades roti kombel e-valimisi, kohtleb inimesi ühtse massina, mitte demokraatlikult ja individuaalsetest vajadustest lähtudes, ei hooli puuetega inimestest ega nende hooldajatest.

Kunagi, juba enne seda valitsust, tekkis meil naisega mõte, et kui lapsed on suured, lähme Itaaliasse elama. See on meie pere lemmikmaa (siis Eesti järel) ja käime seal aegajalt puhkusel.

Esimest korda jõudis täielikult kohale, et seda ei tee, kui käisin mõne aasta eest vaatamas Von Krahli „Budapesti“ (Tauraite, Laur, Ulfsak, Eelmaa). Krahl oli selleks ajaks juba pikki aastaid olnud „koduteater“, aga ühel hetkel välgatas: lihtsalt pole võimalik, et kuskil maailmas, isegi ilusas ja sõbralikus Itaalias tehakse teatritükk, mis vastab täpselt mulle, on mina.

Neil päevil avaldas Mart Helme arvamust, et viimase 25 aasta kultuur on nõrk ega kõneta inimesi. Intervjuus Postimehele selgitab Helme: “Kus meil on Tammsaare, August Mälk, Mait Metsanurk? Kus meil on kõik luuletajad nagu Visnapuu ja teised? Ei ole ju. Kui me võtame kujutava kunsti, siis mida meil on ette näidata? Mingisugusest nõukogudeaegsest inertsist toimetavaid inimesi, kuid midagi kvalitatiivselt uut ei ole sündinud.“ /—/ „No ei ole Georg Otsa, ei ole ka Nõukogude ajast tuttavaks saanud lauljaid nagu Krumm ja teised. Midagi on nagu nihkes.”

Päev enne Helme juttu esietendus Teatris NO99 Juhan Ulfsaki „Unistajad“. Tunnetuslik eksiekskursioon vaibal ja parketil, irdumine ja avastamine, kohmakas, ekspressiivne suhtlus maailmaga ja iseendaga, raju täristamine ja psüühe haprus. Totter, peen huumor. Asi, mida ma pikemalt kirjeldada ega analüüsida ei tahakski, ma ei ole isegi kindel, kas see lavastus meeldib mulle, sest ma ei ole kindel, kas ma endale meeldin, aga sellised lavastused, mida viimastel aastatel pakub Eestis eelkõige NO99, lähevad kokku minu DNAga, otse verre. See on minu neuroosi ravi. Muidugi ma ei ole ainus sama diagnoosi ja kultuuriliste vajadustega persoon.

Lisaks on vaja nii Henrik Kalmeti teatrit kui ilmselt ka Elmo Nüganeni teatrit ja praegune Eesti võimaldab niivõrd rikkalikku kultuuripilti nagu ei iial enne. Igale maitsele, igale maitsetusele, igale neuroosile on vaste olemas.

Kirjandus. Mulle Olle Lauli, Andrei Ivanov ja Mart Kangur, kellelegi Kai Aareleid, Tõnu Õnnepalu või keegi kolmas, neljas, tuhandes. Just eesti kultuur oma rikkuses on põhjus, miks siit inimesed ära ei lähe ja miks ilm on lõpuks täiesti suva, naeruväärne nähtus.

Film: Õunpuu. Sarnet. Ruumet. Lisaks: „Tõde ja õigust“ tehakse meil praegu!

Klassikalise muusika osas tõi Rein Veidemann Postimehes samuti vastukaaluks Mart Helmele juba piisavad argumendid. Lisaks lugege kultuur.err.ee Priit Kuuse igakuist muusikakroonikat ja isegi Mart Helme peaks nägema, mis seisus on eesti muusika maailmas.

Mitteakadeemiline muusika. Mulle toodi Galaktlani vinüülid praegu otse lauale. Mu Eesti aasta lemmikalbum on seni puust kastis ilmunud CD artistilt nimega 12EEK Monkey: „Xibalba Spa“. Ühel õhtul käisin TMW-l keldris psühhopunki kuulamas: St Cheatersburg. Nii ta läheb, see elu, heldeke küll.

Kunst. Meil on riigikunstnikeks mh Kiwa ja Flo Kasearu ja Kris Lemsalu! Mida see ütleb?

Mart Helme ärgu oodaku ühte suurt nime, mida kõik kummardavad (seejuures: Arvo Pärti ju kummardavad! Ja kummardan kaasa! Mart Helme Pärti ei austa? Ei ole piisavalt tegija või hea helilooja?). Mart Helme, käige mööda sündmusi ja valige oma. Olge kursis selle kultuuriga, mida Te võõrmõjude eest kaitsta püüate. Kodus Georg Otsa plaati kuulates seda kultuuri üles ei leia.

Kultuuris olles pole isegi valitsus tähtis (on tähtis, et nad suudaksid riiki , keelt ja kultuuri hoida). Kultuur on aga see zhenshenn, mis meid teeb ja hoiab. Väike kultuurischnaps igasse päeva! Siis ei ole vaja enam Tammsaaret taga nutta! Kes on meil ka täiesti olemas.

Valner Valme