Seekordses saates räägitakse legendaarse fotograafi Toomas Volkmanniga teisest legendaarsest fotograafist Ellen Von Unwerthist. Arutatakse, kuidas ja miks on moefoto ajas muutunud ning mida see ütleb ühiskonna kohta laiemalt, miks peaks moefoto ja Ellen üldse inimesi puudutama, kuidas on subkultuurid läbi moe ja muusika tavainimese teadvusesse jõudnud ja milleks on inimesele glamuuri, pidulikkust ja tähistamist vaja. Saade on valminud koostöös Telia Eesti Inspira kanaliga. Saate host on Aleksander Eeri Laupmaa.

Mõtteid vestlusest:

• Mulle on alati meeldinud tehnika. Ja mulle on alati meeldinud reeglid – kui rääkida näiteks moest või fotograafiast või kasvõi muusikast. Ma olen pigem seda tüüpi inimene nagu Bach, kelle kohta öeldakse, et ta on matemaatik. Aga selles reeglistikus on sul alati võimalik valida kas reegel või kui sa tahad reeglit eirata, siis sa tead, mida sa eirad. Ses mõttes kaadri lummus mulle hästi meeldis.
• Fotograafia on selline nostalgiline kunst. Ta räägib ainult sellest, mis on mööda läinud ja mida sa iial tagasi ei saa.
• Mind paelub Ellen Von Unwerthi puhul see jajälg, mida ta on suutnud jäädvustada. Et olla fotograaf, selleks on vaja ogarat püsivust, sihikindlust. See geen peab olema sul sees. Ei ole nii, et sa kas aasta, kaks või kolm pildistad – andekaid silmi on ümberringi hästi palju. Ellen on tohutu töönarkomaan. Ja üks tema eelis on ka tema sünnidaatum ja see, et ta just 90ndate algul tuleb turule, teda teadvustatakse.
• “Professionaal” on selline mõiste, et kui sa oled ka üliväsinud, kõige hullemas tülis, maailm on must ees, ja isegi siis pooluimas teed sa oma tööd ja see saab olema üle keskmise taseme.
• Kui suured olid 90ndatel peod, meil siin Tallinnas said üldse võimalikuks klubid, kuhu mahtus 400–500 inimest, Dekoltees vist isegi lausa 1000 inimest. Igal nädalavahetusel, reedel, laupäeval käisin seal. Juba kolmapäeviti-neljapäeviti hakkas tähistamine pihta. Sel on ilmselt oma alateadlik tähendus, et mingi väga vaene aeg oli otsa saanud. Me ikka siiralt arvasime, et elu saab olema väga lill, elu ongi lill. Aga me arvasime, et saab olema midagi muud kui see, mis on globaalne lill. Arvasime, et oleme niivõrd erilised. Elu tundus niivõrd super ja tähistamisväärne. Inimene suutis veel mõelda suurtes terminites. Olid suured lood ja jutustused. Tänapäeval see kaob ära – meil ei ole enam suuri lugusid.
• Ajad on erinevad. On tihedamad ja hõredamad ajad. 2000ndate alguses juhtub ju see moes, et kaovad ära supermodellid. Üks viimane suur supermodell oli Carmen Kass. Pärast seda tuleb selliste väikeste koledate tüdrukute aeg – kes on tõesti huvitavad, aga nad ei jõua enam kaane peale. Kaane peale hakatakse panema lihtsalt kuulsusi ja VIP-e. Või selline asi: kas 80ndatel mangusid miljonärid disaineritelt kleite kanda? See ei tulnud kõne alla. Kui sul iga liigutusega lihtsalt pappi lendab, siis sa ostad selle. Kui su päevatasu on 90 000, siis sa ostad selle 40 000 maksva kleidi ära. Aga me oleme jõudnud 2000ndate pisikesse merkantiilsesse aega. Võib-olla on siis postmodernism tegelikult päriselt kohale jõudnud. Kaovad suured jutustused, mälu muutub väikeseks – mis on ülimalt hea, sest mida lühem on mälu, seda rohkem saad sa müüa.

“Fotografiska jutud” on Fotografiska ja Telia Eesti Inspira kanali saatesari, milles arutletakse päevakohastel teemadel.