Meie vanem iiri setter Miia saab mais 11 aastat vanaks. Talvel ta magab. Käib minimaalselt õues ning nõuab häälekalt krõbukat, kui kõht tühjaks läheb. Kui Miia midagi tahab, siis ta annab sellest kõigile kõva häälega teada. Ta on kõige egoistlikum hing, keda ma tean, aga ta on selles kõiges nii siiras ja otsekohene, et see on armas.

Miia koonul on järjest rohkem halle karvu. Aga kevadel tärkab temas jahimees ja valvur. Kõik hiired ja mutid on vaja savisest mullast üles leida ning kõige parem hiilimisjaht on hommikul, kui saab eeskojast õue. Nimelt arvab üks metsik pardipere, et meie tiik on nende uueks koduks paslik koht. Miia ajab nad igal hommikul minema ning jääb igaks juhuks tiigi äärde mitmeks tunniks istuma, sest mine tea äkki pardid tulevad vee alt välja. Noorem koer Puntsel ei saa midagi aru, jookseb Miia ja kitseaediku vahet, tal on kõik sõbrad. Aga kui Miia tiigi ääres vaikuses istub, siis ta on nii ilus. Vana koer teeb tööd, see on nii tähtis. Tegutsedes püsib vaim värske ning elu on aktiivne.

Vabadus ringi vaadata on elus väga tähtis. Kitsetalled jooksevad igal hommikul laudast välja sellise hooga, et selle rõõmu energiaga on võimalik igasugust kurvameelsust ravida. Noorte energiat täis tallede hüpete ja ronimiste igapäevane vaatamine aitavad mõtestada, et mis on elus tähtis. Hetkel juhib kitsetallesid uudishimu ja sõprus.

Eile, pühapäeval, ei võtnud ma ühtegi tööd ette. Tegelesin ainult ootamisega. Umbes nädal tagasi kuulsin raadiost vana intervjuulõiku, kus Lembit Ulfsak rääkis, et tema tegeleb ootamisega kogu aeg. Et talvel ootab kevadet ja kevadel suve ja suvel sügist ja sügisel talve, et iga päev ootab. Mina peale hommikust lüpsi ja tallede jootmist ootasin kella üheteistkümnest tallede jootmist, siis ootasin kella neljast lüpsi ja tallede jootmist ning siis kella kaheksast õhtust tallede jootmist. Vahepeal jõin kasemahla ning lugesin raamatut.

Elus on oluline tasakaal. Katsun seda ka Miiale pidevalt rääkida, et vaata passi, sa oled vanur, et võib-olla jätaks mõnel päeval muttide kaevamise, et sul võivad hakata käpad valutama. Just sellist inimlikku tasakaalukust on loomadele raske sisendada, kuid mitte võimatu. Näiteks, kui ma ei taha, et suured kitsed laudast välja lähevad, siis tuleb seda öelda teatud hääletoonil, muidu nad ei kuula. Millal räägid pehmelt, millal käskivalt, millal kõvasti, millal nunnult, kõike on võimalik kitsedele ja koertele kommunikeerida, lihtsalt osad asjad võtavad aega. Jah, just kannatlikkust õpetavad loomad mulle.

Maailmas on rahulik elada.

Mart Kase