Oma elu viimased aastad on Kaarel president. Ta ei tea, kuidas see juhtus. Mäletab, et püüdis, kõigest jõust ja hingest, siis teadvus kadus. Ja äkki oli – ilma saamiseta. Ta ei mäleta, mis oli enne. Ema ja isa, arvatavasti ka kodu on vaid mõtte produkt, loogika nõelapiste. Vaid üht teab ta kindlalt. Üks on kindel – nimi.
Kirjanik Toomas Raudami ilukirjanduslik pala, mis pärineb veel ilmumata teosest “Kaarli pildiraamat”, mis ilmub EKSA kirjastuses sel aastal. Asjakohane lugemine lähenevate presidendivalimiste eel.
Kaarel.
Kaarel on esimene Eesti president, kes ei oska lugeda. Aga ta kirjutab nagu geenius. Nagu Lennart Meri. Kõnesid peast ette lugedes on tal petuks ees paber. Pikema kõne puhul paberid. Viimasel ajal on ta viimasest loobunud, sest on aru saanud, et kirjutada võib ka tihedamalt, isegi ridade vahele võib teinekord terve rida ära mahtuda. Keskmine inimene nii mõtlebki, näeb lehe asemel lehti, mõtleb maailma ja mõnda. Miks ei võiks ka tema, Kaarel, tema, president lihtne olla. Või lihtsad? Mitu teda on? Küllap kaks. Ka Lennart olevat lihtne olnud. Kuid teisiti – mitmuslikumalt.
Mida teevad lihtsad inimesed? Nutavad.
Mida teeb president? Nutab. Mida teeb Kaarel? Nutab.
Kui ei nutaks, inimene ei oleks.
Kas Ilves nätsu närides nuttis, Kaarel ei tea. Küllap vist. Iga kord, kui Kaarel (kirjutatud) kõne peab, kasvab talle kõri alla lopsakas kikilips. See osa rahvast, kes Ilvest armastasid, näevad lipsu ja need, kes näevad seda, näevad ka nätsu. Ilvese lõuad liiguvad, nagu oleks ta loom. On neid, kellele see meeldib, leidub neid, kes on valmis triklile vajutama.
Tal endal, presidendiks nimetatud Kaarlil, on kõnede ajal silm märg. Kui omal on, siis pole ka teistel pääsu. Isegi Päts, kui ta venelastele pugema hakkas, oma pangaarvele Vene rublasid konverteeris ja Irboskas oma käega tõkkepuid üles tõstmas käis, tegelikult nuttis.
Mida teevad lihtsad inimesed? Nutavad.
Mida teeb president? Nutab. Mida teeb Kaarel? Nutab.
Kui ei nutaks, inimene ei oleks.
Pätsuga võrreldes on Kaarlil üks eelis. Ta pole nii kole. Kui laps sahtli lahti tõmbab ja sealt kukub välja Kaarel, ei taba teda paaniline hirm. Nagu tabas Kaarlit, kui ta sahtli tagumisse nurka peidetud pildi leidis ja isa talle ütles, et see on ühe riigi president, mida enam pole, ja kui Kaarel koleduse kohta päris, siis läksid isal silmad märjaks ja ta ütles, et tema pärast olgu või buldog presidendiks kui mingi barbar, vares või mõni muu sitapea. Kaarlil on küll laiad põsesarnad, aga ta pole märganud, et lapsed teda kardaksid. Kõnede ajal on ta küll kuulnud lapsehääli, aga need on pigem sõbralikud, narritavad. “Vaata isa, see on ju Kärna Ärni,” hüüavad lapsed. “Kas Eesti president on Sulev Nõmmik?”
Rüütliks saada on raske. Kuid mitte võimatu. Kõik kõned, kus Kaarel on Arnoldi sisse monteerinud, teades, et järgmiste valimiste ajal võib tal rüütli-ajastul teeninud kannupoiste hääli vaja minna, on teataval määral hajusad, kirjakeel aga ei saagi olla muud kui häma, nagu Mati Unt on öelnud. Karta võib, et valimised on siis otse. Kaarel tagasi ei taha. Talle piisab korrast. Piisab piisast kirjutamise meres. Ta on mõistnud, mida tähendab olla president. Olla isa neile, kellele isa pole. Olla püksiviik ja mahe hääl neile, kelle hääl on kähe ja kelle püksid pole näinud ei viike ega paremaid päevi. Olla keiser, ehkki oled pätt.
Kaarel on sulam olnutest. Konstantin Pätsist, Arnold Rüütlist, Toomas Hendrik Ilvesest. Isegi Kersti Kaljulaidist. Ausalt öeldes pole ta kunagi naine olnud. Kuid see polegi tähtis.
Oma valitsemisaja nelja aasta vältel on Kaarel pannud oma valijaid uskuma, et kui loed, siis ka kohe usud. Nad on näinud, et Kaarel mitte ei loe, vaid usub. Usub, et kõik see, mida ta loeb, lugemist teeskleb, ees tühi leht paberit, on tõsi. On kirjas. Peas.
Kaarel on Kersti. Ta pole ei naine ega mees. On Kersti.
Kui Kaarel Kerstit kõnelemise ajal järele teeb, teda oma kõnes taaselustada püüab, kuuleb ta lauluhäält. Nii valjult, nii selgelt, nii südamest pole ta kuulnud laulmas mitte kedagi. Kaarel loodab, et kui ta selles väikses osas, mis tema kõnes Kersti jaoks on ette nähtud, üle pakub, diplomaatilisel manööverdamisel piire ületab, siis teda tagasi ei valita.
Häälepaelu pingutades laulab ta kirjutades kõnet pidades Eesti hümni.
Mida teevad lihtsad inimesed? Nutavad.
Mida teeb president? Nutab. Mida teeb Kaarel? Nutab.
Kui ei nutaks, inimene ei oleks.
Toomas Raudam on kirjanik, kes loonud romaane, novelle, luulet, esseid, filmistsenaariume ja näidendeid. Temalt on ilmunud üle 30 raamatu.
