Karli Lamboti sulest ilmus Postimehes väga hea arvamusartikkel Rail Balticust. Artiklit lugedes sai aru, et teemad olid läbi mõeldud ja artiklist paistis hea peremehe elufilosoofia. Peremehe oma, kes mõtleb kaugemale tulevikule, mitte ainult tänasele päevale. Sest olgem ausad: valdav enamus meist mõtleb ikka kategoorias, et kui Euroopa Liit raha annab, siis tuleb see ära kulutada. Kas meil seda vaja on või mitte aga kui antakse, tuleb vastu võtta. Peremees nii ei mõtle. Nii mõtleb moonamees.
Rail Balticu maaletoojad on pidanud viimasel ajal tunnistama, et reisijate vedu ei olegi tähtis. Tänase jutu põhjal saan aru, et raudteed on vaja kauba vedamiseks ja peamiselt just Soome kauba vedamiseks. Samas soomlastel mingit vajadust raudteed mööda kaupa vedada ei ole. Nad ei taha kaubavedu garanteerida ega tulla ka kaasaktsionäriks. Ehk oma nahka nad mängu ei pane.
Mind teeb see väga ettevaatlikuks. Soomlased on meist majandusasjadest oluliselt kogenenumad ja targemad. Ja kui nemad ei ole nõus riske võtma, siis me peaksime veel mitte üheksa vaid üheksakümmend korda mõõtma enne kui lõikama asume.
Kuidas mõjutavad raudteed isesõitvad veoautod?
Tänaseks on Rail Balticu maaletoojad asunud seisukohale, et suur osa maanteed mööda sõitvast kaubast läheb raudteele. Seda ei saa aga muidu kui administratiivsete meetmetega ehk kõrge maksuga autotranspordile. Kuna asume Euroopa keskustest kaugel, siis sellised maksud muudavad siinse elu veelgi kallimaks. Kas me seda tahame?
Rail Balticu poolehoidjad on minu arvates unustanud ühe tähtsa trendi autotranspordis.
Kümne aasta pärast, siis kui raudtee peaks valmis saama, on maanteedel ilma juhita sõitvad veoautod. Robot aga teatavasti puhkust ei vaja ehk keskmine liikumise kiirus peaks oluliselt kasvama. Lisaks väheneb juhi palga võrra transpordi kulu. Ehk vähenevad kulutused ja kasvab liikumise kiirus.
Autotranspordi konkurentsivõime kasvab oluliselt. Oleks hea kui mõni selle valdkonna spetsialist erinevaid tulevikustsenaariumeid meile rohkem selgitaks. Seda oleks meil kõigil huvitav teada.
Arvestades tänast olukorda ja võimalikke tulevikustsenaariumeid, oleks meile rohkem vaja korralikku maanteed Euroopasse. Ja loomulikult lennuliine. Tuleb aru saada, et kõikide projektide jaoks meil võimalusi ei ole. Meil ei ole ei raha ega ka ehitusvõimsusi, et ehitada järgmise kümne aasta jooksul valmis nii raudtee kui ka peamised maanteed kolme-neljarealisteks. Ühe peab valima.
Parteide lubadustes võivad mõlemad korraga kirjas olla. Tegelik elu nii ilus ei ole. Ja laenu peaksime nendeks ehitusteks kindlasti võtma. Oma maksulaekumistest meil ei piisa, et finantseerida tähtsamate maanteede ja uue raudtee ehitust. Mina panustaks pigem maanteede kaasajastamisele ja autotranspordile.
Tegeleks pigem tulevikutehnoloogiatega
Maailm muutub ja uued tehnoloogiad arenevad kiiresti. Reaalsuseks on saamas isesõitvad autod. Ka meie tublid insenerid suudavad maailmaga ühte sammu käia.
Eesti insenerid firmast Starship Technologies on teinud valmis maailma kuulsaima pakke laiali vedava roboti. Ja meil on pakiautomaate tootev firma Cleveron oma innovaatilise toote ja suurte lepingutega. Me ei teadvusta seda endale aga Cleveronis oleme kõik kaasaktsionärid, kuna see oli Arengufondi esimene investeering.
Neil ja paljudel teistel ettevõtmistel on täna võimalus kasvada suureks ja saada Eesti Siemensiks või Koneks. Just selliste firmade käekäigust sõltub meie tulevik. Me peame tehnoloogiat rohkem välja müüma.
Kõik need Euroopa Liidu toetused on selles mõttes lõks, et me ostame sisse teiste Euroopa Liidu riikide tehnoloogiaid.
Ja nagu Rail Balticu loost näha, kulutame oma aja nende peale. Ei maksa ennast petta väitega, et meil jätkub ressursse tegeleda kõikide teemadega. Seda meil ei ole. Küsimus on prioriteetides. Ja otsustes, millega on mõtet tegeleda ja millega mitte.
Riigina peame me toetama hoopis neid firmasid, kes siin midagi arendavad ja ekspordivad. Paneks oma peamise fookuse sellele, et sellised ettevõtted oma tootmise ja arenduse siia jätaksid. Sellest oleks kasu meile kõigile. Raudtee ehitusest võidaks ainult Euroopa mõned suurtootjad ja siinsed maaga spekuleerijad.
Allikas: Indrek Neivelti blogi