NO99 uuslavastus Sasha Pepelyayevilt ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennult esitab võimsa ja mitmeti mõistetud vene luuletaja Aleksander Bloki poeemi „Kaksteist“ (Johannes Semperi, Kalju Kanguri ja Laur Kaunissaare tõlkes) meeletu stiihiaga, ent sügava sisemise kontrolliga, mis kokku moodustab jõulise, moodsa energia. Blok Rockin’ Beats. Koreograafia efektne nagu kaasaegsel popkontserdil (ainult sada korda huvitavam ja kõnekam), valgus, muusika ja kogu kunst pani teksti särisema. Ja tekst on ju vana hea Blok. Kellest ma isiklikult ei teadnud mitte midagi. Peale…nime. Enam-vähem. Minusuguste kohta käis tabavalt stseen lavastuses, kus kandikul toodi kuus Aleksandri õlut, mille peale kuus meest tutvustas end Aleksandritena ning seejärel kui ühest suust hõige: Blok!

Blok. Tuli esile kogu ta vaim ja vaib, tekkis upsakas tunne: ma jagan Bloki biiti. Lisaks õilmitses, korskas, mässas ja mädanes laval ajastu olemus. 100 aastat tagasi. Kui oli revolutsioon. Millest lavastuses ka juttu. Ikka ja ainult Bloki sõnadega.

Aga need sõnad said uue elu. See pole tõlgendus, kummardus ega paroodia, on primal scream. Neid räpiti, retsiteeriti, hakiti, skätiti, regilauldi, manati, sõnuti, korrati.

Klassika poleks klassika, klassika ei peaks aegu vastu, kui ta ei suudaks elada eri aegadel erinevat elu, tähendada vana ja uut, luua sildu.

Elementaarne jutt, aga laval oli selle kehastamine nagu õpikust. Koolitöö ongi, kuusteist 28. lennu noort, aga kui profid juba.

Üks hetk oli esikal, kus üks kutt jäi seina äärde seisma, kui pidanuks liikuma grupi keskele. Iga samm oli ju välja lavastatud, mõõdetud. Nii, aga mis tehti. Kas mindi verest välja. Ei. Vaikne, aga kindel hõige, tüüp tuleb omale kohale, kõik läheb õlitatult edasi, täielik enesekindlus. Pausi, nihet ei salata ega häbeneta, aga ei lasta sel end ka eksitada. Esikal! Selline komfort. Laus-sula-noortelt.

Esika publik ei lakanud plaksutamast ja tegi seda püsti. Mitte siis plaksutamise algusest peale, aga üks ja teine hakkas tõusma, lõpuks me kõik. Püsti plaksutamist ei näe tihti esikatel.

New kids laval olid hämmingus nägudega: meile? Juba? Õige on hämming. Ärge veel ära tõuske. Palju teha veel, vinge seltskond on tulemas, seda oli näha juba sama lennu Mart Kolditsa Krahli lavastuses „Impeerium“, aga seal nad kehastasid rohkem iseend või abstraktseid näitlejaid tegemas rolle/sketše. Praegu kehastasid (kehastavad) nad revolutsiooni, inimkonda, traagikat, armastust, võimuiha, iha, suuri asju. Tegid nalja ka. Kõik ei ole tõsine. Miski pole tõsine. Kõik on tõsine. Midagi sinnakanti.

Tänapäeva näitlejad on teistmoodi. Sportlased-koreograafid. Mõni läinud aegade tötsakas karakternäitleja ei löökski läbi praegu? Ei tea. Ei suuda trossi otsas võimelda. Ei tea. Tähtis on, et see põlvkond, või noh, kursus antud juhul, oskab draamat teha ka ja oskab teksti anda, täie põlemisega. Kiitus õpetajatele.

Lõpus natuke läheb konarlikuks. Tulevad motiivide kordused, ekstaas lahjeneb, pisut võinuks teisest poolest kärpida. Mõni teise vaatuse stseen on liiga pikk. Seevastu algusest mõni stseen võiks pikemgi olla. Teele Pärna räpp: kroonik-Lenin-raggamuffin tegemas psühhedeelset dancehalli. Ma võinuks seda kuulama jäädagi. See ajas naerma poole pealt: see jätkub, jätkub, on nii jabur ja söakalt välja mängitud.

Tooks nimeliselt veel kedagi välja, aga neid kuusteist tükki, kõik hindele 5. Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus.

Meeldiv tutvuda.

Valner Valme