1. aprillil on viimase stalinliku küüditamise 70. aastapäev. Küüditamiste reas jäi 1951. aasta aprilliküüditamine viimaseks. Üks väljasaadetuist, Silver Silliksaar, oli tollal kaheksa-aastane ning avaldab täna oma tollased mälestused rongisõidust Siberisse.

Rong

Ootamine venis igavaks. Päike alles kavatses tõusma hakata. Oli 1951. aasta 1. aprill. Öösiti tavaliselt oli päris talv, mis eelmise päeva sula lume tegi taas kõvaks. Vagunite lähedalt oli veel üsna paks lumi täis tallatud sügavaid jälgi, millesse võis komistada. Aga ega meil ka kuhugi tormata polnud. Lihtsalt ootasime, ise teadmata, mida. Lihtsalt seisime ja tammusime kohapeal. Kui keegi vähegi oma ringist kaugemale astus, nii sõdur lükkas ta kohe jõuga tagasi ja raputas tema poole terava täägiga püssi. Pauku ta ei teinud.

Kohale toodi meid hämaras. Haarangusõdurite prõmmimine ja kära ajas meid jalule millalgi öösel, ammu juba. Nüüd tükkis uni uuesti peale, aga jahedus ja Emajõelt puhuv niiske tuul ajasid ihu vahel väristama nagu koeral, kes tuleb vihma käest tuppa. Ja kõht läks hirmus tühjaks.

Koer. Huvitav, kuid selle haarangu ajal sõduritel vist ei olnudki verekoera kaasas nagu pool aastat varem, kui ema ära viidi. Ema viidi ära selle eest, et õpetas meile, kuidas Jumalat tuleb uskuda. Ta luges seda Piiblist, mille krutskilistest tähtedest ma õppisin lugema. Aga kes siis muu oleks pidanud meid õpetama, kui mitte ema! Võib-olla nendel, kes ema ära viisid, oli teistsugune Piibel ja pidi teistmoodi õpetama? Ei tea küll, kus ema praegu on? Või tapeti ka ära nagu need, kes lahingute järel meie talu põldudel vedelesid? Mulle tundus siis, et nende paistetus rebib neil nööbid eest ja siis nad plahvatavad. Ent meie pere suured ja naabrite Pallomite omad matsid nad maha. Ühe põuest tõmmati välja suur punane riie ja lasti ka sellel sõduri peale auku kukkuda. Räägiti, et see olevat olnud lipp. Kuigi mul ei lubatud matmisi vaadata, aga baraki nurga tagant ma muudkui piilusin. Keegi ei märganud. Nendel sõduritel, kes ema ära viisid, olid ka püssid kaasas. Järsku lasidki ema pihta pauku? Kas tema ka on nüüd kusagil paistes?

Vagunite taha sõitis teed mööda jälle mõni auto ja sõdurid ajasid inimesi, kellel olid kompsud turjal, käes või lohisesid järel, üle raudtee meie juurde. Üks väike poiss kõndis taga ja muudkui vingus nutta. Tal oli vist pissihäda. Siis ühest autost tulid mehed saagide ja kirvestega ja tööriistakastidega. Nad tõmbasid vagunitel suured uksed niimoodi kõrvale. Need ei olnudki hingede peal uksed. Need sõitsid kärinaga mööda seina. Äge! Sellist ust ma ei olnud veel ühegi maja küljes näinud. Ja siis nad hakkasid vaguni tagant laudu kandma. Muudkui tõid, viskasid vagunisse ja tõid jälle.

Tore oli vaadata, kui mees tahtis lauda lõigata, siis pani laua vaguni põrandale ja otsa üle ääre välja. Rinnataskust võttis sellise kriipsude ja numbritega peenikese kollase pulga, mida sai juppidest pikaks venitada, siis võttis kõrva tagant jämeda pliiatsi, maitses selle tera, aga ei närinud nagu mina, mille eest sain tõreleda, ning tõmbas kriipsu, siis lasi laua peale põlvili ja hakkas ühe käega saagima. See oli kangesti mõnus näha, kui saag läks puu sisse kiiremini kui minul nuga kaalika sisse läks. Aga puu on ju palju kõvem kui kaalikas. Ja tema ei lõiganud näppu katki nagu mina, kui mul jooksis veri maha, et ma hakkasin ära surema. See oli väga kõva mees! Siis ta raius kirvega ning peksis haamriga, nii et vagun oli kui suur katel, milles pesu keedeti. Kui õed kahe vahel katla muru peal kummuli keerasid ja eemale viskasid, siis see kõmises, aga vagun kõmises nagu oleks visatud mitu väga suurt katelt korraga. Vahel oli kuulda sellist vandumise sõna, mida laste kuuldes ei tohi kõvasti öelda, aga nad vist ei näinud, et meie seal seisime, sest me olime vait.

Enam ei jõudnud oodata. Õde Tiina pani meid kõiki kottide peale istuma ja käskis kuss olla. Meie hakkasime virisema, et süüa tahan. Tiina vaatas kõrvale ja ütles, et kust mina teile süüa võtan, kui mul ei ole. Muidugi Tiina teadis, sest tema oli juba suur, 19-aastane ja suvel ta hakkas isegi 20-aastaseks saama. 20, see oli mulle kuidagi kangesti kaunis number. See teeb inimese suureks ja lõpeb ilusa, mitte päris ümariku nulliga. See on ju ilusam kui päris ümmargune! Nagu Hele nägu, selle tüdruku, kes oma emaga meie pool käis ja kes oli väga tark. Ta oli linnatüdruk, nagu nuku kohe. Imelik, et Mirjam, vangi viidud õe tütar, kes ise oli alles tita, noh, nelja-aastane, ei virisenud, kuigi ta ei olnud nuku moodi ega linnatüdruk. Kas temal ei olnudki kõht tühi? Õed olid minust vanemad ja oskasid juba paremini sõna kuulata ning jäid ruttu vait.

Läks nii palju aega, et ma jõudsin kindlasti palju suuremaks kasvada, kuigi ma ikka olin veel kaheksa-aastane. Siis äkki hakkasid vagunist lauajupid lendama. Mehed hüppasid alla ja viisid oma riistad minema. Eemal seisvaid sõdureid me ei olnud enam tähelegi pannud, ja ega nemad ka ei teinud meist välja, aga siis nad hakkasid käratsema ja meid vehkides vagunisse ajama. Jah, aga kuidas sinna kõrgele ronida? Kuid sõdur krahmas minust kinni ja viskas nagu koti uksest sisse. Samamoodi nagu nad õues kotte auto peale viskasid. Määrisin ennast ära. Püsti tõustes nuusutasin ja sain aru, et vaguni seest oli nagu laudas, sõnnikuga kõik koos. Aga käsi polnud kuhugi pühkida. Vastu pükse ei tohtinud. Selle eest sain alati Tiina käest hirmsasti riielda. Ühte vana tädi tõstsid sõdurid mitmekesi. Nad panid ta ukse ette põrandale pikali. Ta oli kindlasti väga raske.

Nüüd nägin, mida mehed olid teinud. Mõlemasse vaguni otsa oli tehtud seinast seina lai lavats ehk nari, nagu seda kutsuti. Lauad olid laiad ja lõhnasid imehästi puulaastu lõhnaga. See oli täpselt sama lõhn, kui onu meie köögis suuri laudu hööveldas, millest ta tegi isale igavese voodi. Seda imelikku kasti kutsuti kirstuks. Need laastud ta pani kirstu põhja. Ei tea, kas isa seda lõhna sai nuusutada? Ma ei usu. Ta oli ju surnud. Ma ei usu, et surnud nuusutavad, mis siis, et hea lõhn on.

Mõne laua servast rippus alla puukoore riba, mida sai ära tõmmata. Koore puhas pool oli peaaegu valge ning libe ja keelega limpsates natuke magus ja natuke mõru. Mõnus. Nari oli minu lõua kõrgusel ja ma ei saanud sinna ise üles. Keegi pidi aitama. Meie pere ronis parempoolse nari peale. Samas suunas me hakkasime ka sõitma. Muidu asjad pandi naride alla hunnikusse. See üles tõstetud tädi jäi nari alla kottide peale pikali. Ta muudkui ohkas ja tegi vaikselt oi. Pärast toodi vagunisse ikka uusi ja uusi inimesi juurde. Ma ei tundnud kedagi. Hiljem juba tundsin, natukene. Ega nad enam kõik naride peale ei mahtunudki. Meid oli ju rohkem kui 40. Aga nari peal oli tore aknast välja vaadata. See oli samas seinas, kus ukski. Ja vastasnari rahval oli oma aken. Nii hästi mõeldud!

Kui ma ärkasin, siis öeldi, et oleme Venemaal, Pihkva linnas. Alles siis märkasin, et meie akende taga on töömehed ja meisterdavad midagi. Lõpuks nad lõid laudu alt ülespoole niimoodi ritta, et sai tädi Salme puhvetkapi ukse moodi, mis läks ülevalt allapoole lahti ja jäi rippuma nagu laud. Puhveti sees olid suured ning väikesed ja väga väikesed taldrikud virnades, kõigil kuldne rõngas ääre juures ja imeilusad värvilised lilled ning linnud sees. Eriti ilusad kiiskavad olid jalaga viinaklaasid. Neil olid ka mustrid sees, ainult et ilma värvita, nagu oleks noaga lõigatud. Muidugi ma tean, et see nii ei ole, sest klaasi ei saa ju noaga lõigata. Klaasitükk lõikab ise hullemini kui nuga.

Aga see akendele tehtud uks ei käinud lahti. See jäigi niimoodi natuke irvakile. Nüüd ei näinud aknast muud kui telefonipostide põikraudu, mille küljes rippus hirmus palju traate. Ma tean, kui sellise telefoniposti lähedal olid, siis kõik undas kõvasti. Isa ütles, et mööda traate jooksevad kõned, sellepärast undavad. Aga näha polnud mingit kõnet, mis jookseks, ja jutust ka aru ei saanud, isegi kui kõrv vastu posti panna. Ma proovisin, palju kordi. See postide undamine oli imelik ja põnev. Nüüd juba ammu isa ei ole. Talvel, rohkem kui üks aasta enne seda matsime ta Raadi kalmistule, sest purjus sõdurid sõitsid talle veoautoga peale. Ei tea, kas nad ei näinud või? Sellepärast ei saagi tema käest midagi küsida.

Ärkamisel tuli mul kange pissihäda peale. Aga mingit pissipotti ei olnud. Vaatasin otsivalt teiste peale, et kuidas nemad hakkama saavad. Kuid paistis, et nii rumal mure vaevas ainult mind. Püüdsin siis olla kuss. Sest ma ei tahtnud tita olla. Viimaks ikkagi sosistasin Tiinale, viisakalt, et tahan potile (pidi ütlema potile, mitte fuih kui prostalt kuidagi), et enam ei jõua kannatada. Tiina sosistas ühele onule ja see onu hüppas põntsti narilt alla, läks ukse juurde ja hakkas koputama. Uks läks veidi irvakile ja onu rääkis tasakesi sõduriga. Sõdur lükkas ragiseva ukse kõrvale ja siis kästi mul välja hüpata.

Kui ma pissisin, siis nägin, et vagunist hüppasid inimesed nagu need kolhoosi lehmad, kelle karjas me Tiinaga suvel olime. Siis oli jube palav ja parmud hammustasid vere välja. Üks lehm hakkas teistele sabaga lehvitama ja keerutas imelikult pead. Tema selg läks ülespidi õhukeseks ja kõveraks nagu hobuse look. Ta puristas ja mõmises ja tatitas ja raputas ja äkki kaapas jooksu nii, et muld lendas. Teised lehmad läksid ka segaseks ja tormasid samamoodi talle järele. Nad möirgasid. Kui nad joostes kraavi hüppasid, siis paistsid kraavist püsti sabad ja tagumised jalad ülespidi. Ja need vagunist hüpanud inimesed olid ka nagu kiini jooksvad lehmad. Riided lehvisid taeva poole kui sabad ja sõrad ja ikka vups ning vups. Naer tuli peale, aga häälega ma naerda ei julenud. Võib-olla ei sobi. Kõik tükkisid kohe vaguni ääre alla pissile ja… muudki. Naljakas, kuidas nad enne ei saanud aru, et tahavad ka, kui alles minu järel. Sõdurid küll julgesid naerda ja olid väga lõbusad ning togisid üksteist rusikaga. Aga nendel ei olnud pissihäda.

Ühel päeval hakkas üks habemega onu vaguni teises ääres põrandat uuristama. Ta lõikas väga väikese saega ümariku augu. See sai väiksem kui veekopsik. Ja siis oskas ta augu ääre teha rauaseks ja läks ära. Villu isa, onu Arnold nokitses pärast kaua aega, aga lõpuks ütles, et nüüd võite kõik siin viisakalt riide taga oma asja ajada. Sinna väikesesse auku isegi kakiti, mitte ainult ei pissitud. Kui rong sõitis, ei olnud millestki kinni hoida ja mina ei osanud muidu kükitada, kui Tiina hoidis käest kinni. Siis küsisin Tiinalt paberit, aga Tiina ütles, et paberit ei ole. Ta andis mulle ühe kitsa riidelapikese. Jah, aga ma ei teadnud, mida edasi teha, et kas ma pean nüüd s e l l e lapi ära pesema nagu nõudepesulapi. Kuid Tiina ütles, et viska august alla. Pärast veel tükk aega ma ei tahtnud temale näkku vaadata. Kuidagi imelik oli. Kui me olime juba kaua rongis sõitnud, siis selle augu ümber oli jube rokane ja seal käia enam sugugi ei tahtnud.

Veel kaks töömeest töötas vagunis. Nad tõstsid sisse raske rauast ahju, mis oli nagu soolasilgutünn, kuid kõrgete jalgadega, justkui taburet. Ainult et rauast jalgadega. Silgutünnist oli ta väiksem ja must ning kohati pruun, rooste pärast. Ahju pealt tuli toruots välja. Selle kohale tehti katusepleki sisse auk ja pikk toru lükati katusest välja. Sealt hakkas jooksma suits, kui tuld tehti. Kahju, et kui oli väga külm, siis just ei olnud puid ega ka seda sütt, mis oli peaaegu sama kõva nagu kivi. Selle pärisnimi oligi kivisüsi. Kui vahva, kuidas üks asi saab olla täpselt selline, nagu tema nimi on! Kuid ma ei saanudki aru, kuidas see must kivi põleda sai, aga näe, täitsa põles! Ma mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis ma uurin selle välja.

Kõik vaguni inimesed läksid suurt rõõmu täis, kui Tiina ja veel keegi suur tädi tõid rohelise emailpangega suppi ja teise samasuguse pangega vett. Igaüks tuli supi juurde mingi kausiga ja ootas, millal supp segati supikulbiga kõvasti ära, ja siis kohe tõsteti üks kulbitäis talle kaussi. Tegelikult minule ja teistele lastele tõsteti suppi päris alguses. Suured inimesed olid väga kannatlikud ja lahked. Ei öelnudki pahaselt, et sina, laps, mine jalust ära.

Supp oli natuke punane ja ma arvasin, et see on peedisupp. Aga maitse ei olnud üldse peedi moodi. Palju parem oli. See oli nagu klimbisupp, ja ikka ei olnud ka. Klimbid olid imelikud painduvad torud, mida sai lurinal läbi imeda. Kuid Tiina keelas kohe luristamise ära. Ega see viisakas ei olnud jah, võõrad ju kuulsid kõike. Nende klimbitorude nimi oli makaron. Kuid supi sisse ei olnud piima pandud, nagu klimbisupi sisse ikka panime. Muidugi, piimaga on ju väga keeruline keeta. Peab kogu aeg hoolega valvama, et üle ei kee. Ja kui terve pangetäis piimasuppi korraga üle keeb, siis on kõik tuba jubedat tossu täis! Kõik supid, mida vagunisse hiljem anti, olid makaronide, ja mitte klimpide ega kartulitega. Aga punane oli mingi tomat, mida ei näinudki, milline see on.

Väga tore oli, et suppi toodi rongi seismise ajal peaaegu iga päev. Kodus Tiina nii head suppi ei osanud keeta. Keegi ei olnud talle õpetanud, kuidas klimbid torudeks teha. Ka seda meie ei teadnud, kuidas tomatit saadakse. Natuke on meeles, et söögiks anti putru väga peenikestest kollakatest seemnetest. Need hirsiseemned olid kuivad ja kõvad ja ei olnud üldse maitsvad. Rohkem olid nad mõruvõitu. Leiba anti ka. Kuid see oli veidi imelik. Koorik oli hea, aga sisu kleepis sõrmede külge. Ja ikkagi oleks leiba tahtnud veel süüa, mis siis, et kleepis. Leiba anti ka nendel päevadel, kui suppi ei saanud. Võid ega piima ei olnud ka. Meie oma lehm jäi koos koeraga koju. Ei tea, kas keegi meie lehma nüüd lüpsis? Muidu võis tal ju udar paiste minna.

Supi toojad teadsid rääkida, et teistes rongi vagunites olevat Jehoova tunnistajad ka Lätist ja Leedust. Ja veduri küljes seisvat 52 vagunit.

Kui ma nari pealt alla hüppasin ja käpuli kukkusin, määrisin jälle käed sõnnikuseks. Läksin pange juurde ja juba võtsin kaane pealt ära, kui kõik hüppasid korraga püsti ja hakkasid ehmunult keelama, et ma ei tohi joogivett ära solkida. Aga kus ma siis pesen? Keegi ütles pahaselt, et kasvõi laku puhtaks, siis oskad edaspidi ennast hoida. Ja ei saanudki käsi pesta. Ma ei mäleta, mis sai. Kuid kogu aeg oli juua vähe, seda ma mäletan küll. Janu oli. Ja pesta ka ei saanud kusagil.

Rattad

Küüditusmaa oli pikk. Vahetasin silma. Sest üks silm väsis juba ära. Muudkui sõitsime ja sõitsime ja midagi ei muutunud, aga kohale ikka veel ei saanud. Pihkvas kolme päevaga tehti vagunis kõik valmis. Kus me nüüd olime, ma ei teadnud. Lükanduks ei olnud päris kinni. Kitsas pragu oli ülevalt alla lahti. Tavaliselt puhus praost külm tuul. Ma ikkagi kogu aeg seisin ja vaatasin ühe silmaga praost välja. Muidu oli kõik ilusti näha, aga see vuhises nii kiiresti mööda, et polnud aega õieti arugi saada, mis see oli. Kaugele oli hästi näha, aga seal ei olnud midagi. Postid ja muu aina välkus vasakult paremale silma ees. See väsitaski silma ära.

Proovisin nari peal pikutades ka aknast välja vaadata, kuid siis võis näha ainult telefonipostide ülemisi otsi ja traate, mis postide vahel tagurpidi looga moodi alla rippusid. Ikka alla ja üles lõputult. Ja pilvi. Aga millegipärast me sõitsime rohkem öösel. Päeval võis meie rong seista kusagil kaubarongide vahel. Ja siis me nägime ainult kaubavaguneid ja püssimehi, kes kõva kolksuga jalutasid rongi kõrval ning suitsetasid ja sülitasid maha. Kui kusagil linnajaamas seisime, siis oli näha mingi majakatus või tornitipp raudtee lähedal. Keegi ütles, et see on jaama veetorn.

Jaamas uksepilust vaatamisel vaevas alati see, et kindlasti huvitav asi jääb pilust kõrvale. Kui uks tehti lahti, et kahte tädi supi järele saata, siis oli võimalus välja vaadata ja see oli ülipõnev. Mitu korda oli meie vastas selline madal kivimaja, millest meile vett võeti, ja selle maja seinal oli kiri. Hiljem sain selgeks, et see oli KIPJATOK ehk kuum vesi. Võis olla ka jubedalt haisev väljakäik, mille ühest otsast käisid mehed ja teisest otsast naised sisse ja välja. Iga kord, kui keegi sealt nurga tagant jälle välja tuli, siis alati ta vaatas enne mõlemale poole ja alles siis hakkas jaamahoone poole minema. Tihti jäi uuesti seisma, sättis midagi riietes või kaapis midagi jalaga lumehanges ja hakkas jälle astuma.

Sellel päeval paistis terav päikene. Rong jäi seisma mitte jaamas, vaid keset laia-laia vana heinakuluga kaetud välja. Siiski, suurem osa väljast oli alles lumine, aga rongi lähedalt oli paljaks sulanud. Sõdurid tegid lõbusalt kõigi vagunite uksed lahti ja kutsusid meid sõbralikult välja. Korraga olid kõik inimesed rongi ees segamini, ajasid kõva häälega juttu, naersid ja… käisid ka vaguni ääre all nagu väljakäigus.

Meie hakkasime kogu suure lastekambaga ringi jooksma ja hullama. Ajasime täiest kõrist kisaga üksteist taga ja mitte keegi ei keelanud! Äkki lendas piki rongi meist üle metsavaht, noh, see topelttiibadega lennuk. Sellisega oleks kangesti tahtnud ka ise lennata. Mehed arvasid, et see on Ameerika lennuk, et luuravad, kuhu meid viiakse. Kahjuks kohe hakkasid sõdurid meid tagasi rongi ajama. Ja juba jälle tegid rattad ta-ta-taa. See vabadus oli nii mõnus, aga väga lühikene. Me alles saime õige hoo sisse, kui tuli juba ära lõpetada. Aga vähemalt me saime tunda, mis on päris vabadus.

Uksepilust vaatamise ajal oli kõige toredam, kui vaatas ka Villu. Tegelikult Viljard Kaarna. Tema oli juba suur poiss. Ta oli minust koguni neli aastat vanem ja muidugi palju suurem. Tema seisis minu selja taga ja ta nägi pilust välja üle minu pea. Ma ei pidanudki kummardama ega eest minema. Ta oli väga tark ja oskas kõiksugu asju mulle ära seletada. Ma küsisin, et miks siin nii suure ja tühja maa peal inimesed ei ela, siis ta teadis, et Venemaal ei ole talusid. Kõik majad on külas ühes reas ja siis on jälle kaua aega kõik tühi. Ma ei saanud aru, kuidas nad siis neid põlde künda saavad, sest hobune ei jõua päevaga sellist maad isegi edasi-tagasi läbi kõndida. Aga ta ütles, et ega nad vist künnagi, sest suurem osa maast oli rohukulune ehk kündmata. See oli väga imelik. Aga mulle oli see väga meeldiv, kui ta seisis ja rääkis. Ta ei olnud üldse uhke nagu suured poisid. Ta hoopis rääkis nii rahuliku ja sõbraliku häälega, et mul oli soe, ja see soe ei lähegi meelest. Kuigi ta oli nii suur poiss, aga ta oli minu vastu päris sõber kohe.

Villul ema ei olnud. Ka mitte vangis ei olnud. Üldse ei olnudki. Ema oli surnud nagu meie isa. Ei, temale ei ajanud sõdurid autoga otsa, ta oli lihtsalt nii haige. Sellepärast suri. Aga Villul oli vanaema, kaks õde ja isegi isa. Isasid tavaliselt kellelgi polnud. Tema isa nimi oli Arnold ja ta oli väga sõbralik ja rahulik mees. Kui ta mõnikord natuke vaikselt rääkis, siis jäid kohe kõik vait ja muutusid kõik kohe rahulikuks. Mõnikord ta ütles, et laulge midagi. Ja siis me koos laulsime. Mitte kõvasti. Kui nad laulsid neid laule, mida onu Albert oli meilegi õpetanud, siis mina laulsin ka. Pärast laulmist läks nii lõbusaks, et oli tahtmine keksida ja hüpata. Aga kuna teised istusid vaikselt edasi, siis olin mina samuti tasa. Üks laulmine oli aga väga isesugune ja jäi nii meelde, et kui ka väga tahaks, ei saaks ära unustada.

Millalgi vist pärast Sverdlovski saunas käimist (saunast ma räägin teile eraldi jutu) seisis ühes jaamas meist veidi eemal täpselt samasugune rong nagu meie oma. Ainult akendel ei olnud kaste ees. Ja akendest trügis välja vaatama paksult palju inimesi. Nad olid musta ja tihti lokkis peaga ja ka tumedama nahaga. Nad olid väga rõõmsad ning lehvitasid meile ja karjusid midagi täiesti võõras keeles. See oli teistmoodi kui vene keel. Aga me tundsime ära tuttavad nimed nagu Jeesus ja Jehoova.

Siis ühes nende vagunis hakati laulma meilegi tuttavat laulu. Kohe hakati naabervagunites laulma ja edasi, kuni kogu rongitäis laulis nii kõvasti, et kogu linn kajas. Sõdurid tampisid püssidega vastu vagunite seina ja karjusid jõledasti. Aga nad laulsid ikka edasi. Meie hakkasime ka laulma. Keegi teadis öelda, et need on Moldovast küüditatud Jehoova tunnistajad. Ja siis mul tekkis esimest korda väga-väga suur ja kuum oma inimeste tunne, erinevat keelt oskavate rahvaste ühine sõprade tunne, mis jäi alles kogu eluks. Sellel päeval ma sain palju vanemaks. Nüüd ma olin kindel, et ma tõesti ei ole enam tita! Ma tundsin, et väga tugev sõprus teeb suureks. Ja see oli suur sõprus. Olgugi et need olid päris võõrad inimesed, aga selline tunne oli, et me olime ammu väga tuttavad ja isegi sugulased. Veel rohkemgi kui sugulased. Ja meid kõiki, ka neid viidi Siberisse. Piibli uskumise pärast.

Järgmistel päevadel me nägime, et maas on palju lund. Ja külm oli. Kui sõitsime edasi, siis oli lund järjest rohkem. Ka külma oli rohkem. Mõni päev ei näinud ühtegi küla. Aga külajaamades seisid jaama ees turutädid. Nad olid kõik ühesugused. Seljas oli hall triibuliste õmblustega jope, mida kutsuti puhvaikaks. Peas oli väga paks ja suur rätik, mille otsad läksid kaenla alt läbi ja olid rinna peal sõlme seotud. Jalas olid neil vildid, aga ei olnud kalosse. Nad olid nagu puust tehtud, sest nad ei liigutanud pead. Neil oli maas väike piimamannerg, kauss hapukapsaga ja ilusate prunnakate kullast koorega sibulatega, käes aga kauss suurte koorega keedetud kartulitega. Leiba nad ei müünud kunagi. Meie nende käest midagi ei ostnud, sest meil polnud raha.

Kui olime öösel sõitnud üle väga suure jõe, mille nimi on Irtõš, siis rong seisis Omski linnas terve päeva ja veel ka öö otsa. Meil hakkas jube külm. Tuld ei olnud millegagi teha. Ja ust ei tehtud kordagi lahti. Ei toodud suppi ega vett. Lapsed nutsid. Ma ei mäleta, kas mina ka nutsin. Aga küllap vist nutsin. Sest ma olin ikkagi ainult kaheksa-aastane. Väljast kostis ärevaid venekeelseid naistehääli ja tuttavat sõdurite kärkimist. Uks oli nii kõvasti kinni, et pilu üldse ei olnud ja midagi ei näinud. Keegi ei teadnud, mida meiega tehakse. Kõik olid natuke ärevil ja sosistasid omavahel nagu salajuttu. Tollel ööl me magasime vaid jupikaupa. Lõpuks hakkasime jälle sõitma ja kaua aega hiljem kusagil jaamas peeti kinni ning seal anti ka süüa ja juua. Ma ei mäleta, kas ahju kütmiseks kivisütt ka anti. Väga külm oli ja ka magades ei saanud sooja, sest kõik riided olid niisked ja külmad.

Järgmistel päevadel sõitis rong nii päeval kui öösel. Uksele jäeti nii lai pilu, et välja sai vaadata peaaegu mõlema silmaga korraga. Aga peale lumeväljade polnudki midagi vaadata. Ja peaaegu üldse enam ei olnud päikest ja sula. Siis sai lage maa otsa. Aina rohkem oli puid. Viimaks sõitsimegi väga suurte metsade vahel. Keegi teadis, et sellise kõrge ja jämedate puudega metsa nimi on taiga.

Enne Tomski linna jõudmist me olimegi kohal. Jõudsime Siberisse, küüditamisse, kuhu rongi rattad olid 13 päeva teinud ta-ta-taa. Aga see juhtus öösel. Õieti vist varahommikul.

Linn

See olevat olnud pealinn. Vangide riigi pealinn. Sest seal oli vangide laiali saatmise peajaam. Seal oli suur tapivangla. Nendele, keda saadeti Siberisse, igaveseks, nagu meilegi öeldi. Piiblist loeti, et igavene elu on paradiisis, aga kuidas Siberis hakkab igavene elu olema, ma ei mõistnud.

Linna nimi oli Sverdlovsk. Ega mina ei näinudki, kui suur see vangla tegelikult oli. Meelde jäi ainult selle saun. Õigemini see, mida saunaks kutsuti. Sest päris sauna moodi see küll üldse ei olnud. Näiteks ei olnud seal lava ega leilikerist ega vihta ega pinki. Veetünni, kuuma vee pada ja veekopsikut ei olnud. Isegi pesukaussi ei olnud.

Sinna sauna me läksime pikas reas sõdurite vahel. Meid oli kõik tänav täis. Pikk-pikk joru! Püssidega sõdurid kõndisid kõrval ja vahel isegi ukerdasid kraavis, aga nad ei vaadanud maha, et mitte komistada, vaid ainult meie poole. Siis tulid meie juurde linna inimesed, paksude rättidega tädid ja mõned habemetega vanad onud. Nad olid millegipärast jube vihased ja karjusid meie peale, vehkisid rusikat ja võtsid maast igasugu rämpsu, hobusepabulaid ning isegi kive ja viskasid nendega meie pihta. Sõdurid olid meie sõpradeks, sest nad kogu aeg ajasid neid eemale, aga kurjad inimesed ei tahtnud kuidagi ära minna. Lõpuks läksime väga suurest rauasest väravast sisse. Sinna järgi nad enam ei tulnud.

Sees pidime kähku riidest lahti võtma ja riided tuli hunnikusse visata. Jube kuuma ahju juures tädi pani hunnikust võetud riided riidepuu peale ja riputas siis raami kohal oleva toru külge. Kui toru sai riideid täis, siis ta lükkas rauast raami kõrinaga ahju sisse ning pani selle rauast ukse kinni. Siis ta läks trepist alla, tegi ahjuukse lahti, pika roobiga segas hästi pirakaid hõõguvaid süsisid, võttis trepi kõrvalt paar lumist pikka ning lõhkumata puupakku ja viskas suure hooga ahju alla. Siis pani ukse jälle kõva rauakolksuga kinni.

Üks sõdur vaatas mingist uksest välja ja käskis meil sisse tulla. Ta võttis suurest tünnist pika puust laabatsiga mingit jõle haisvat määret ja tõmbas selle mulle peopessa. Suurtel inimestel ta selle laabatsi otsaga segas juukseid ja vaatas teravasti, siis liigutas laabatsiga ka häbikohas juukseid, võttis haisvat möksi, tõmbas selle neile pihku ja näitas järgmise ukse poole. Sõdur, kes pealt vaatas, ajas meid kiiresti sisse. Aga keegi jäi eesruumi juuksemasinaga lõka-lõka oma häbikohast juukseid maha ajama. Kuidas ta küll sellega hakkama saab?

Sees alguses ei näinud midagi. Udune oli. Ja õhk oli nii märg, et raske oli hingata. See oli rohkem märg kui vihmaga. Siis nägime pikka-pikka ruumi, mille lae all oli sama pikk roostene toru. Toru sees olid mõned augud, kust nirises vett. Ja kõik kohad olid paksult alasti ning libedaid inimesi täis. Me pidime selle möksiga ennast pesema nagu seebiga. Läks küll vahutama. Aga kui tahtsime maha pesta, siis lõppes vesi ära. Mõne aja pärast purtsas aukudest jälle vett, kuid see täitsa põletas. Ma ehmusin ja kargasin karjudes toru alt libedate inimeste sekka nagu see suur ja libe lutsukala, mille meie õue hobusega sõitnud peipsivenelane isale andis, aga kala lupsas isa pihkude vahelt kähku maha. Isa käed jäid ka kleebiseks nagu selle haisva seebiga.

Hiljem, kui mul uuesti kästi ennast kähku pesta, oli vesi üsna külm. Aga sõdurid lükkasid meid ruttu-ruttu teisest uksest juba välja ja seepi ei jõudnudki päris maha pesta. See oli nii vastik, libe ja haises. See hais pidi täisid tapma. Ei tea, millised need täid on? Tegelikult seal, päris Siberis sain teada. See on õudselt vastik, kuidas nad laisalt roomavad ja hammustavad kõik kupla ja punaseks. Siis sügeleb ja ajab hirmsasti kratsima. Fuih! Ja neid sigineb nii, et kui ühe ära tapad, siis kümme tuleb asemele. Sellepärast nad ei saagi päris otsa. Aga Siberis täipõrgut enam ei tehtud, kuigi seal oleks just vaja olnud.

Pimedas ruumis suurest hunnikust ei leidnud kuidagi oma riideid üles. Aga sõdurid muudkui sundisid juba välja minema. Ma pidin lausa nutma hakkama. Või äkki hakkasingi? Vagunis oli ikka kuulda, et keegi leidis oma seljast võõra riide. Keegi jälle oli sõduri poolt välja aetud, ilma et oleks mingit riiet üleski leidnud. Ei tea, kuidas ta edasi sai…

Väljas oli peaaegu pime juba. Ja jubedalt külm tuul puhus. See puhus riietest niimoodi läbi nagu isa suur viljakottide paikamise pikk ja jäme nõel. Justkui mingit kotiriiet poleks ees olnudki. Nii kergesti suskas läbi. Õde Maria külmetas seal ennast haigeks. Tal jäi süda haigeks. Haigete kopsude pärast tema hääl tegi samasugust ragisevat vilinat nagu Vasja vanema venna natuke katkine karmoška. Vend ei lubanud Vasjal seda pilli kiskuda, sest ta ütles, et Vasja oligi pilli ära rikkunud. Aga kui vend ei näinud, siis Vasja ikka kiskus. Salaja. See oli väga põnev pill, aga mul ta ei lubanud proovida.

Pimedas rongi juurde tagasi minnes kivide viskajad meid enam ei näinud.

Kui rongi rattad hakkasid viimaks tegema ta-ta-taa, siis oli jälle nii mõnus tunne, nagu oleks päris kodus kohe.