Tallinna Fotografiska saalidesse on korraga jõudnud kaks fotograafi, kes on laiema tuntuse saanud läbi moefoto, ehkki moefoto näitused pole neist kumbki. Sellega kahe naise, sakslanna Ellen von Unwerthi ja slovakitari Evelyn Bencicova sarnasus pealtnäha lõppebki. Üks tegi oma esimesed silmapaistvad tööd veel enne, kui teine sündida jõudis; üks alustas moefotograafina ajal, kui naine kaamera taga oli selles maailmas haruldus, teine siis, kui kaameraga naisest oli moemaailmas saanud normaalsus. Aga esmamulje võib olla petlik.

Ellen von Unwerthi näitust “Pühendumus! 30 aastat naiste jäädvustamist” oleme oodanud terve aasta. Oodanud mitte näituse kujul – oleme oodanud nendelt fotodelt vastu vaatavat elurõõmu, energiat, liikumist, pööraseid pidusid, Euroopa suurlinnu. Aga parem näituse kujul kui üldse mitte.

Kui peaks avanema veel mõni võimalus, siis minge selle näituse tuurile koos fotograaf Toomas Volkmanniga. Muidu jääb moefotograafia ajalukku süvenemata mulje, et peale glamuuri, iha, superstaaride nendel fotodel midagi polegi. Ent nüüdseks ise oluliseks osaks maailma moefotograafia ajaloost saanud Ellen von Unwerthi töödes on vihjeid ja mõjusid teistele maailma suurnimedele – ennekõike vilksatab teise suure sakslase Helmut Newtoni vari saalist läbi nii mõndagi fotot vaadates – ja mõnele ajastule nii omaseid detaile, mida tänapäevases stiilide sasipuntras üles kasvanud vaataja ei oska ehk enam märgatagi.

Von Unwerth on saksa fotograaf, kelle fotosilma ees on 30 aasta pikkuse karjääri jooksul poseerinud lõppematu rongkäik staaridest. Ja need staarid vaatavad vastu nüüd Fotografiska seintelt, alustades saksa supermodelli Claudia Schifferiga, kelle von Unwerth avastas, ja lõpetades Rihannaga.

Ta käekiri on selgelt äratuntav ja tema õnn oli töötada ajal, kui moemaailmas oli supermodellide ja staardisainerite ajastu, millest praeguseks, killustunud ja mikrotrende täis ajaks, enam palju alles ei ole. Von Unwerthi käekiri on tema maailmavaate peegeldus – aga see on ka ühe palju laiema ja (jäädavalt?) kadunud maailmavaate peegeldus. Mis praegusel piirangutest ja keeldudest rikkal ajal tundub veel eriti kauge, kättesaamatu ja seda ihaldusväärsem. Mida ta teeks, kui ta alustaks oma karjääri täna?

Von Unwerthi fotodel on fantaasia ja reaalsuse vahel piir kadunud ning isegi lühikeselt ajaliselt distantsilt vaadates on raske seda piiri ise kuhugi tõmbama hakata. See kõik võis juhtuda vanas heas maailmas!

Kui nii von Unwerthi kui ka enamuse tema fotode peategelaste nimed ei vaja tutvustamist, siis noore Slovakkia fotograafi Evelyn Bencicova nime kuulevad paljud Fotografiskasse sisse astudes esimest korda, väga moeteadlikule vaatajale tuleb Bencicova nimi – ja ka käekiri – tuttav ette hoopis mujalt, ta on viimastel aastatel teinud koostööd nii Gucci, Diori kui Cartier’ga, tema pildistatud moeseeriad on mitmel korral täitnud Vogue’i lehekülgi. Ent me ei räägi kolmekümne aasta pikkusest karjäärist, Bencicova sündis Bratislavas 1992. aastal, sündis Ida-Euroopasse, mida läänest eraldav eesriie oli äsja maha kistud ning millel selle vana maailmaga oli veel väga vähe ühist nii moes, fotograafias kui kõiges muus.

Näituse “Merror” esimestes ruumides vaatavad sissejuhatuseks seintelt vastu sügavalt isiklikud teemad, mis võrreldes von Unwerthi töödega oleks pildistatud jutkui mõnel teisel planeedil. Anonüümsed, rõõmutud inimesed. Ruumid, mis on alati külmad, paljad, steriilsed. Need on kohad, kus midagi juhtus, aga mis?

Ka talle meeldib konstrueerida lugusid, kus piir tegelikkuse, mälestuste ja fantaasia vahel on nii hägune, et ajab vaataja segadusse.

Bencicova ainus selgelt positiivse vibe’iga ja väga selge mõttega seeria on “Ripe” (“Küps”), millega ta on võtnud eesmärgiks tõestada, et noorusel pole vanust. Võimas isiksus jääb mööduvast ajast hoolimata tugevaks. “Ripe” portreteerib iseloomuga naisi, kes ei karda oma vananemist näidata. Aga sellest seeriast on näitusel vaid paar tööd, mis pakuvad väikest puhkepausi nende fotode vahel, mis vaatajas lõputuid kahtlusi ja küsimusi tekitavad. See meeleolu jätkub kuni näitust lõpetava seeria “Asymptote” ja Diori jaoks pildistatud fotodeni. Kusjuures tegelikult ei lõppe see meeleolu mitte enne neid luksuslikku moodi näitavad fotosid, vaid vaatab nüüd vastu ka nendelt – ja ma pole väga kindel, et need kleidid just ihaldusväärsena mõjuvad.

Bencicova tööd pole dokumentalistika, aga see kõik on nii veenev, et ikkagi tekib küsimus – juhtus see päriselt? Bencicoval on lihtne vaatajat niimoodi segadusse ajada, sest ta ise ka päris lõpuni ei tea, ta sündis pärast raudse eesriide avanemist. Aga ta konstrueerib vanade filmide, fotode, pealt kuuldud vestluste ja kindlasti ka oma lapsepõlve tänavapildi põhjal oma fotodel väga veenvaid stsenaariume, mis hägustavad reaalsuse ja mälu isegi neil, kes seda aega mäletavad. Bencicova on vaba vajadusest võtta selle osas mingi seisukoht – ta ise on sotsialismiajastu vaimust puutumata, ta ei pea oma tollaseid tegusid tagantjärele ilustama; talle pole osaks saanud ebaõiglust, mis paneks kellegi poole süüdistavalt näpuga näitama. Ta saab dokumenteerida seda, millisena see aeg läbi kuuldud lugude, tummade hoonete ja tema fantaasia paistab.

Süüdimatult asetab ta selle kõrvale fotod Diori kollektsioonist – kui sotsialism on paljude jaoks teine reaalsus, millest lahutab kas aeg või lahutasid piirid, siis samaväärset paralleelreaalsust kujutab hulga vaatajate jaoks ka see maailm, kus hõljuvad Gucci ja Diori kleidid, mis maksavad nende aastapalga. Aga nüüd, lahti rebitud glamuursest kontekstist, mida pakuvad ajakirjad, on need sama külmad, paljad ja steriilsed kui ruumid, kus näituse alguses istub Alice. See on sürreaalne, isegi absurdne. 

Bencicova töö pole kunagi päris see, mis esmapilgul paistab.

Ja kui vaadata seda näitust “Merror” pärast Ellen von Unwerthi omal ringi jalutamist, kerkib hinge väike kahtlus – kas need lõbusad pööraste pidude ajad olid siis päriselt olemas või pole sellist maailma ka kunagi olnudki?