Raivo Tafenau on Eesti jazzi üks juhtfiguure ning temaga ihkavad koos musitseerida paljud muusikud, neid erinevaid koosseise ongi Raivol kogunenud soolost, duost orkestriteni välja. Muusiku värskeim heliplaat “The Same Differences” on salvestatud oma ansambli, külalismuusikute ja Tallinna Kammerorkestriga Risto Joosti juhatusel. Muusiku teekonna, heliloomingu ning verivärske albumi teemadel vestlevad Anne Erm ja Raivo Tafenau.

Kui oluline on sulle koosmusitseerimine ja kas see teeb sind õnnelikuks?

Võin üpris veendunult väita, et laval tunnen end tavaliselt väga hästi. Jazzmuusika võlu peitubki koosmusitseerimises. Mitte ainult ei mängita partiisid sünkroonis, aga luuakse kohapeal rütmilisi ja meloodilisi keerdkäike. Inimesed arvavad teinekord ekslikult, et kui jazzmuusikul on noot ees, siis see ongi kogu muusika. Tegelikult on kõrvad kõige olulisemad. Mul on tõepoolest viimasel ajal õnnestunud mängida koos muusikutega, kellel on kõrvad õige koha peal, ning sellisel juhul pakub koosmusitseerimine puhast ja siirast õnnetunnet, mis reeglina kandub ka publikusse.

Sul on kooslusi väga tuntud muusikutega, kas sa tunned end kindlalt liidri rollis või on su mõtetele vahel ka tuge ja kinnitust vaja? 

Olen oma liidrirolliga tihtipeale sügavalt “pahuksis”. Liidriroll tekib aastatega ja usun, et tihtipeale pole muusika selles rollis kõige olulisem. Pigem on see usaldus, aastatega korrektselt välja kujunenud imago. Loomulikult, ilma vähimagi professionaalse allahindluseta. Tahaksin veel praegugi olla nagu õpipoiss, kes näljaselt mingit probleemi lahendab või mingi uue muusikalise mänguasja endale leiab. Arvan, et valmismuusikutega hakkaks mul kohutavalt igav. Sellepärast olengi bändi tegemise juures väga suur kahtleja ning küsin targematelt pidevalt nõu. Ja saladuskatte all võin öelda, et prooviruumis on teinekord hoopis teised liidrid. Mina küsin noortelt muusika-alast nõu, nemad jälle naudivad minu elukogemust täiega.

Saksofonisti ja akordionisti Raivo Tafenau diskograafias on mitukümmend heliplaati ja 14 neist on sinu enda nimelised. Pea kõigil neist kõlab mõni sinu lugu, aga kui kokku arvata, siis su looming väga mahukas ei ole?  

Tõesti pean tunnistama, et minu looming pole väga suuremahuline. Võib-olla on selles süüdi laiskus, võib-olla see, et mulle meeldivad väga paljud muusikastiilid, ehk mul pole lihtsalt seda helilooja ambitsiooni. Ma ei saa ju kuidagi sellest üle, et olen harjutanud lapsepõlves meeletult akordionit, ja esialgne muusikaline maailmapilt sealt ju kujuneski. Olen oma rokimeestest sõpradele mõnikord kurtnud, et siis kui nemad kuulasid Led Zeppelini, oli minul käsil musette’i akordioni repertuaar. Mõni väga oluline etapp muusikas on seetõttu jäänud vahele.

Väga palju sõltub ju sellest, kuhu ja millisesse seltskonda satud, kui oled noor. Mina sain esimese päris saxitunni tollaselt mainekalt altsaksofonistilt ja lauljalt Anatoli Krivorukovilt, kui olin 21. Alles siis näidati mulle Stan Getzi, Paul Desmondit, David Sanborni. Ja minu esimene korralik plaat oligi koos Sergio Bastosega “Ice on Ipanema”, sest tookord meeldis mulle meeletult bossanoova. Ja mitte ainult Brasiilia, vaid ka eesti bossa. Selle plaadil kõlavad Uno Loobi ja Harri Tarvo lugu portugali keeles, et anda päris ehtsat bossa maitset juurde.

Milline on sinu tegemistest muusiku ja helilooja suhe? 

Pean ennast eelkõige interpreediks. Lihtsalt nii on läinud. Veel mõned aastad tagasi mängisin aastas vähemalt 150 kontserti ja sellise tempo juures on täiesti mõeldamatu tegeleda süvitsi heliloominguga.

Olen täheldanud, et käed hakkavad sügelema pilliharjutamise suunas peale nädalast pausi ja kahe nädala pärast tahaks mõne loo kirjutada.

Praegu on muidugi hoopis teised ajad ning üritan iga päev paar tundi harjutada. Mõtlen juba ka järgmise plaadi peale – see peaks ikkagi olema minu oma originaallooming. 

Sinu esimene album “(Alone) together” kannab aastanumbrit 1999. Millal tundsid sa esmakordselt vajadust oma muusikaliste mõtete kirjapanemiseks?

Ma ei oskagi öelda, kas mul on kunagi mingit vajadust üleüldse olnud, aga mingisugusel emotsionaalsel kõrghetkel äkki tekib mingi idee, mis oleks vaja vormistada. Näiteks Venemaal koos Anne Veskiga reisides kirjutasin talle loo “Kuninga kass”, mis kõlab raadiotes siiani ja on täitsa meeleolukas lugu. Samuti olen kirjutanud vähemalt ühe loo igale järgnevale plaadiprojektile – mõnikord on tähtaeg see, mis paneb tegutsema, mõnikord on jälle mingi muu tõuge, kas hea või halb situatsioon elus. Kui minu abikaasa Signe oli väga raskes seisundis haiglas, kirjutasin kahe päevaga kolm lugu. Alles pärast hakkasin mõtlema, et kõik lood olid helged, rõõmsad ja mažooris. Saatsin talle mõttes head energiat. 

Sa oled õppinud akordionit ja saksofoni. Mida pead oma parimaks kooliks oma helide loomise teel?

Mõlema pilli õppimise puhul on olnud üks suuremat sorti probleem. Puhtalt tehnilises mõttes olid nõukogude ajal kõik õpetajad olemas, ja isegi väga head õpetajad, aga sellist komplektset jazziharidust, mis puudutab näiteks jazzharmooniat ja rütmikat, ju polnud. Väga paljud asjad tuli ise õppida, hankides siit-sealt õppematerjale. Ma arvan, et praegu suudan kirjutada juba enam-vähem sellist muusikat, nagu ette kujutan, sest olen kuulanud ja mällu talletanud aastate jooksul palju erinevat muusikat ja eks sellelt baasilt sünnib ka looming. Esimesed katsetused olid muidugi konarlikud, aga kuskilt peab ju alustama. Arvan, et kuigi akordion ja saksofon on totaalselt erinevad pillid, nad ikkagi täiendavad teineteist. Aeg-ajalt avastan saksofoniga improviseerides, et mõtlen valgetele ja mustadele klahvidele…

Läinud aasta lõpul ilmus sinu album “The Same Differences”, mis oli Eesti Muusikauhindadel kolme nomineeritud jazzalbumi seas. Sinu looming kõlab siin jazzansambli ja Tallinna Kammerorkestri esituses. See ei olnud sinu esimene koostöö kammerorkestriga – oled varem esitanud koos orkestriga Jaan Räätsa Kontserti Kammerorkestrile op. 16, mis on helilooja enimmängitud teos maailmas. Sinu improvisatsioonid sobisid sinna kui rusikas silmaauku ja see värske versioon väärib kindlasti laiemat tutvustamist. Kuidas teie koostöö teoks sai? 

Tallinna Filharmoonia oli selle asja eestvedaja. Taff Club on juba 9 aastat tegutsenud Mustpeade Majas ning Tallinna Kammerorkester teeb üleval korrusel proove. Tihtipeale trehvame omavahel ja nii need ideed sünnivad. Muidugi Risto Joost on äärmiselt vitaalne dirigent ja ei pelga raamist väljaminekut. Jaan Räätsa teos on ülimalt inspireeriv ning ühel kontserdil tuli ta minu juurde ja ütles, pisar silmis, et nii huvitavalt pole see lugu kunagi kõlanud. Mul oli metsikult hea meel ning selles rõõmutuhinas tegingi orkestrile ettepaneku teha kontsert ja heliplaat minu muusikast, mis ka kohe heatahtlikult vastu võeti. Mul tegelikult puudus ju oma muusikaga autoriplaat ja hea uhke tunne oleks seda salvestada nii hea orkestriga. Siinkohal tahaksin südamest tänada orkestrit, Sirlen Rekkorit, Margit-Tohver Aintsi Ja Risto Joosti, sest sellise asja kokkupanek ja korraldamine ei ole teps mitte naljaasi. 

Albumil on 11 lugu, neist kolm on kõlanud su varasematel heliplaatidel. Järeldan, et need lood on n-ö publiku ja muusikute peal ära proovitud ja sinu püsirepertuaari jäänud. Ülejäänud kaheksast loost on seitse sinu omad, välja arvatud bonus track “Vaikse aja ilu”, mis on Joel Remmeli sulest. Kas ülejäänud heliplaadil kõlavad lood olid sul sahtlis või sündisid antud koostööprojekti jaoks?

Mul on lugusid tegelikult veel omajagu, aga valituks osutusid just need, mis minu arvates on meloodilised, kannavad välja suure orkestri ja jazzansambli koostöö. Mida just valida – loomulikult arutasin seda põhjalikult ka oma suurepäraste arranžeerijatega.

Need sinu muusikutee kaaslased ja sõbrad on Meelis Vind, Raul Sööt ja Siim Aimla – kas sa sekkusid ka seadete tegemisse, et oma ideid võimalikult paremini realiseerida? 

Mul on siiralt hea meel, et just Siim, Raul ja Meelis need seaded teha võtsid. Nad on suurepärased jazzikunstnikud ning tajuvad teinekord hoopis teistmoodi kui mina orkestrit, ansamblit ja solisti ja nende rolle muusika kulgemises. Me oleme kõik väga head sõbrad ning üksteise käekirjaga hästi tuttavad, seega minul polnud mingit vajadust nende töösse sekkuda. Seaded on kohati väga krõbedad, aga siiski nii hästi kirja pandud, et muusika kulgeb väga loomulikult, nagu iseenesest. 

Kuidas tunnetasid dirigent Risto Joost ja Kammerorkestri muusikud jazzipulssi ja sinu püüdlusi. 

Täheldasin kogu selle protsessi juures meeletult head vibe’i. Mulle isegi tundus, et orkestril oli päris huvitav, sest ega nemad ei satu ju iga päev jazzbändiga koos lavale. Põhiline on see, et näod olid kõigil naerul ja Risto Joost vedas seda nii, nagu oleks läbi ja lõhki jazzmuusik. Äärmiselt tore ja võimas kogemus.

Plaadi “The Same Differences” esitluskontsert toimub tänavusel Jazzkaarel 16. aprillil Vabal Laval. Kui palju kontsert võiks erineda stuudiosalvestusest? Kontserdil pole ju võimalik duublit teha.

Ootan seda kontserti väga. Stuudio seinte vahel on kõik väga tore, aga publikut ja sünergiat pole. Nagu ma juba mainisin – olen eelkõige lavainimene ja seda väga ei kardagi, et miskit untsu võib minna. Juhtub ju kõigil, isegi maailma parimatel. Aga jazzmuusika on juba paindlik reageerimise ja improviseerimise kunst ning kui laval on sellised mehed nagu Joel Remmel, Heikko Remmel, Ramuel Tafenau ja teised, siis lähen nendega luurele iga kell. Nüüd on plaadi salvestusest aasta möödas ja kogu asi kenasti laagerdunud ning usun väga, et sellest tuleb võimas kontsert. Annan endast igal juhul parima. 

Kuna vahepeal on Risto Joostist saanud Vanemuise teatri peadirigent, siis astub Jazzkaarel orkestri ette uus mees – Rasmus Puur, kes meile kõigile hästi tuntud viimastelt laulupidudelt, kes tegutseb laial loomingulisel rindel ja on varemgi koostööd teinud Tallinna Kammerorkestriga.

Jazzmuusikaga on ta kokku puutunud nii dirigendi kui arranžeerijana.  Tähelepanuväärne oli vaid 21-aastase Rasmus Puuri pääsemine kuuekordse Grammy võitja Vince Mendoza arranžeerijate meistrikursustele Hollandis 2012. aasta kevadel. Töötati maineka Metropole Orkesti ja korduvalt Jazzkaarelgi üles astunud laulja Kurt Ellinguga. Metropole Orkestile kirjutas Rasmus hiljemgi arranžeeringuid. Tähelepanu väärib ka Rasmuse arranžeerimisel ja juhatusel sündinud Hele Kõrve album “Eluhõiked”. Aga 16. aprillil on ootamas Tallinna Kammerorkestri ja Rasmus Puuri Jazzkaare debüüt Raivo Tafenau värske albumi kavaga “The Same Differences”, mis saab kindlasti olema põnev sündmus Eesti muusikaelus. 

Kuidas on see muusikutele keeruline aeg sind ja sõpru proovile pannud?

Olen kuulnud, et maailmas on vabakutselisi muusikuid 5%, neist omakorda 5% saavad omadega hakkama. Statistika statistikaks, aga mul on tõepoolest kõik munad ühes korvis. Ühelt poolt on see rumalus, aga teiselt poolt jälle annab meeletult vaba aega.

Ma arvan, et Eestis on kõik väga hästi võrreldes muu maailmaga, sest meil on kultuuri janunev publik, kes istub saalis vaikselt ja kuulab naudinguga kontserti. See on fenomenaalne.

Ja just sellise publiku peale toetudes arvan üpris veendunult, et veel paar kuud kitsikust ja kõik pääseb valla nagu paisu tagant. Ja kui on palju huvitavaid ja naljakaid sõpru, siis ei tule ka masendus peale. Ja nüüd kähku Jazzkaare kava uurima.

Raivo Tafenau Kvartett & külalised, Tallinna Kammerorkester astuvad üles festivalil Jazzkaar 16. aprillil algusega kell 18.30 Vabal Laval.

Festival Jazzkaar 2021 avab muusikafestivalide hooaja, toimudes 16.–23. aprillini erinevates paikades üle Eesti. Avaldatud põhiprogrammiga saab tutvuda Jazzkaare kodulehel. NB! Homme, 26. veebruaril on uute avalikustatud artistide kontserdipiletid 40% soodsamad. Soodushinnaga pileteid on piiratud koguses.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.